Sel reedel Sirbis

JOOSEP SUSI: Suitsu nurk XX. Jürgen Rooste „Veel üks raibe“
Leidub baas- või tüvikujundeid, mis on kultuurilooliselt sedavõrd tiined ja eesti luuleski ajapikku kodunenud, et piisab ühe sõna mainimisest ja kohemaid avaneb rikkalik tekstivõrgustik, kangastub kogu kirjandusvool, maailmatunnetus, eluhoog.

PILLE-RIIN LARM: Tasa ja targu kuldse jonnipunnini
Mõtteid Piret Raua pärgamise puhul Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnaga
Piret Raua romaani „Initsiaal purjeka ja papagoiga“ esitles kirjastus Tänapäev 2018. aastal kui midagi sensatsioonilist – ikkagi rahvusvaheliselt eduka lastekirjaniku ja kunstniku esimene täiskasvanutele mõeldud raamat. Nonoh, mõtlesin, ootame-vaatame-loeme. Autor ise hoidis sümpaatselt tagasihoidlikku joont (ja nii on see siiani).
Tegelikult oli Tänapäeval õigus.

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad 2022

ÜLLE SIHVER: Keele-elu. Loodut peab ka nimetada saama
On strateegiliselt tähtis olla üksteisele arusaadav ja püsida mõistmise kursil, mis keelevaldkonnas tähendab lakkamatut mõistetele vastete leidmist.
Maailma loomisest ei piisa, loodut peab ka nimetada saama. Kui uus ilming tuleb võõrsilt, siis see kodustatakse. Oskuskeeletundjad vahendavad erilist ja uut, et kiirelt muutuv ülimalt spetsiifiline keskkond ei jääks arusaamatuks. See võib kaasa tuua mõistmatuse – siis võõristuse ja vaenulikkuse. Seega on strateegiliselt tähtis olla üksteisele arusaadav ja püsida mõistmise kursil, mis keelevaldkonnas tähendab lakkamatut mõistetele vastete leidmist.

ANDREI LIIMETS: Oscarid vana ja uue maailma vahel
Tänavu osutus suurimaks võitjaks hullumeelne žanrifilm, B-kategooria meelelahutusega flirtiv sürrealistliku huumoriga ulme, millesarnased akadeemia enne liikmeskonna laiendamist varakult välja praakis.
Olulisim kõigepealt: pühapäeva ööl lugematuid filmifänne üle maailma üleval hoidnud Ameerika Filmiakadeemia auhindade üleandmisel ei virutatud tänavu laval kellelegi vastu vahtimist. Kordagi ei kuulutatud võitjana välja vale filmi. Isegi ühegi esineja nime ei väänatud teda sisse juhatades lootusetult võõraks. Kõik oli ettearvatav, turvaline ja viisakas, vaat et igavgi. Ehk siis täpselt see, mida akadeemia pärast viimaste aastate lõputuid fopaasid ja skandaale oma tõsiseltvõetavuse huvides vajas.

RIIN ALATALU: Philadelphia politseimaja ja Ahmedabadi ülikooli kampus
Häirekella lüüakse Eestist pärit autorite rahvusvahelise pärandi hulka kuuluva kahe hoone pärast, pöördudes riiklike ja kohapealsete otsustajate poole, et märgilised hooned säiliksid.

TRIIN TALK: Sisemine rohepööre
Senise uhkustunde asemel on uued asjad hakanud seostuma pigem häbiga, aga taas- ja jätkuv kasutus on saanud vaesuse asemel kestlikkuse märgiks.
Paar aastat tagasi püstitas Jarmo Kauge ühes intervjuus küsimuse, kas häbitunne võib maailma päästa. See on jäänud mind kummitama: iga kord poes kilekotti võttes või sellest loobudes, reisil lennuhäbi trotsides või üha enam sõitmata jättes, kasutatud asjade poes sobrades ja end mõttes siunates, miks sellele nii palju aega raisata, kui kõik vajaliku võib saada lähimast kaubanduskeskusest. Kas üritan omast arust maailma päästa? Mis see aitab, kui kõik teised kulutavad ikka, nagu homset polekski?

KURMO KONSA: Juhime evolutsiooni, aga kuhu? Lugu sellest, kuidas inimene loodusele vastu hakkas ja haledalt läbi kukkus
Murest looduse pärast kumab kusagilt kaugelt läbi ka uhkus inimese jõu ja võimsuse üle. Seda ei ole küll kombeks tunnistada, aga nii see ometigi on. Lõpuks on ju inimesed need, kes loodusele „appi lähevad“, metsad ja rannad sodist puhtaks teevad ja korduvkasutusega topsidest latet joovad. Ei pea vist mainimagi, et loodusel on sellest ükskõik. Loodus lükkab hõlpsasti kõrvale kõik katsed teda alistada, tema üle valitseda või isegi tema eest hoiduda. Põhjus on väga lihtne: ka inimene on looduse osa ja allub looduse seadustele. Inimesed võivad üksteist ninapidi vedada, aga mitte loodust. Ei tasu ka unustada, et loodus on halastamatu, mitte inimlikus mõttes, vaid selles, et loodusseadused ei hooli kellegi arvamusest ja tunnetest. Milline on maailm siis, kui paigutada inimene tema õigele bioloogilisele kohale?

MAI LEVIN: Eduard Wiiralt, Pariis, Dix ja Grosz
125 aastat tagasi, 20. III 1898 sündis Peterburi kubermangu Tsarskoje Selo kreisis Gubanitsa vallas Robidetsi mõisas (praeguses Volossovo rajooni Rabititsõ külas) eesti graafika suurkuju Eduard Wiiralt. Tema vanemad Anton ja Sophie-Elisabeth Viiralt olid leidnud seal tööd. 1899. aastal sündis neil teine poeg Oskar, kolmas poeg August tuli ilmale1901. aastal sama valla Kalitino mõisas, mille omanik oli Eestis Vodja mõisnikuna tuntud Julius Wilhelm von Toll. Kalitinos tegi seitsmeaastane Eduard oma esimese teadaoleva teose – kõikvõimalike motiividega täidetud pliiatsijoonistuse, mis on Eesti kunstimuuseumi jõudnud tänu Sophie-Elisabeth Viiralti ja Alfred Rõude hoolele.

INDREK GRIGOR: Kogutud teos. Kestev mõistatus
Eva Mustoneni näitusel „Paljulubav“ oli kõik valesti. Kui riiulist näituse materjale välja õngitsesin, sain aru, et aeg on küps müsteerium lõpuks ära korrastada.

KARL PEETER VALK: Tulevikku vaatav humanitaaria
See, kas integratiivsed inimteadused kuulutavad teadusmaailmas ja ühiskonnas ette humanitaaria õitseaega, sõltub suuresti (teadus)poliitilistest valikutest.
Inimteadused peavad kaasas käima ajaloos üha teiseneva uurimisobjekti, inimesega.i Integratiivsetes humanitaarteadustes, mille nimekamad esindajad tõi kokku 23. – 27. jaanuaril Tallinna ülikoolis toimunud kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli kaheteistkümnes talvekool, lähtutakse veendumusest, et inimolust ja maailmast adekvaatse tervikpildi saamiseks on tarvis ületada traditsioonilised piirid humanitaarteaduste, loodusteaduste, tehnoloogia ja kunsti vahel.

HANNA LINDA KORP: Millest mõtled? Kuidas seletada sotsiaalset ebavõrdsust surnud jänesele?
Viimasel ajal mõtlen ma (lisaks Ukrainale!) üha ja üha sotsiaalsest, kultuurilisest, majanduslikust ja hariduslikust ebavõrdsusest, aga kuna ma ei ole seda kunagi kogenud, on mul raske leida sõnu ja tooni, kuidas ebavõrdsusest õigesti rääkida. Tahan teha seda tundlikult, aga mitte haletsevalt, solidaarselt, kuid mitte külmalt, kirglikult, aga mitte lahmides. Niisiis panen kirja kolm moodust, kuidas võiks ebavõrdsust selgitada.

Arvustamisel
Dante Alighieri „Jumalik komöödia“
Orlando Figese „Lugu Venemaast“
Arne Næssi „Elufilosoofia“
festival „Tuja“
VIII Eesti nais- ja neidudekooride võistulaulmine
EMTA ja Muba õppurite kontsert
kontsert „Heino Eller 136“ ja Eesti Kontserdi „Estonian Voices, Vaiko Eplik ja Eliit“
Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon
näitused: „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“ ning Jenny Grönholmi „Tulevikumälestused“
Vanemuise ja Tartu Uue teatri „Romeo ja Julia“ ning „Vaba(n)dus“
Ajateatri „Anne Franki päevik“
Tallinna Linnateatri „Tunde-märgid“
dokumentaalfilm „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse“
mängufilm „Viimane vahipost“
animafilm „Kaka, kevad ja teised“