Viis kevadist hetke

Päevakajalised kangelased seiklevad tänapäeva Eestis animafilmis „Kaka, kevad ja teised“.

TRISTAN PRIIMÄGI

Täispikk animafilm „Kaka, kevad ja teised“ (A Film Eesti, Eesti 2023, 71 min), režissöörid Heiki Ernits, Meelis Arulepp, Mikk Mägi, René Vilbre ja Oskar Lehemaa, stsenaristid Andrus Kivirähk, René Vilbre, Heiki Ernits, Meelis Arulepp, Mikk Mägi ja Oskar Lehemaa, operaatorid Mihkel Soe ja Raivo Möllits, heliloojad Tõnu Raadik, Rihards Zalupe, Jaanus Nõgisto, Sten-Olle Moldau, Rasmus Lill, produtsent Kristel Tõldsepp.

Filmikriitika ja lastefilmide kokkupuutes tuuakse tihti relvana välja üks retooriline, aga vigane võte: igasugune konstruktiivne lastefilmide kriitika on võimalik tasalülitada väitega, et kriitik on täiskasvanu, ei kuulu sihtgruppi ja seega on lastefilmikriitika olemuslikult mõttetu, sest täiskasvanu ei saagi laste maailma mõista, õiged arvajad on ikkagi lapsed ise ja ainult nende arvamus loeb. Argumentum ad criticam.

Siin näib aga meelest minevat, et valdavalt on ka autor täiskasvanu, mistõttu kriitika saab niikuinii käsitleda vaid tulemit, mis on juba ise võõrandus, teesklus. Lastefilmide edukuse mõõdupuuks on see, mil määral üks või teine autor on oma täiskasvanulikust tõsidusest lahti lasknud, oma vanust võltsinud. Nii et kriitik mõõdab vaid teise täiskasvanu võimet olla lapsemeelne.

Siin on režissööride eest selle lapseks kehastumise juba ära teinud lühilugude autor Andrus Kivirähk, kellel tuleb nii laste kui täiskasvanute arvates see rollivahetus suurepäraselt välja.

Pikaks filmiks kokku punutud viie lühiloo puhul torkab silma see, et need kõik on autori meelisteemal, milleks on antropomorfism ehk muudele elusolenditele inimomaduste omistamine ning elututele esemetele hinge sisse puhumine. Rikkalik siseilm omistatakse siin filmides niivõrd erinevatele objektidele nagu koerajunn, võilill, frika­dell, pelmeen, sokk, tolmuimeja, foto jne. Šveitsi sõltumatud teadlased on seni veel vist arvamata jätnud, milline on sellise praktika mõju lapse siseelule, aga võiks ju arvata (või pigem loota), et inimlikkuse nägemine enda ümber nii loomades kui esemetes aitab kasvatada hoolivust ja empaatiat. Vaatangi siin laual mu ees seisvat kohvitassi ja pastakat uue pilguga. Mõlemad on oranžid. Huvitav, millest nad räägivad?

Päevakajalised lood

Kui need kõnealused asjad on ehk inimesed, siis millised? Kuna „Kaka, kevad ja teised“ tuli välja eestikeelsena 9. veebruaril 2022, siis võib arvata, et need on Eesti kodanikud, kes asuvad parajasti valimiste-eelses eesti meediaruumis, kus annavad tooni sotsiaalprobleemid ja julge­olekuteema. Kaks siinset lühifilmi on otsekui konservatiivse hirmutus­poliitika visuaalsed manifestatsioonid, mis hoiatavad meid rahvusriiki ähvardava mitmekultuurilisuse pealetungi eest.

Kõigepealt Kaka. Vaatame tema lugu. Ilmselgelt tumedama nahavärviga tegelane satub võõrana ootamatult uude elukeskkonda. Pargis on ta sissetungija, kes ei tunne sealseid reegleid ning keda vaadatakse kõõrdi. Kakal tuleb assimileerumiseks hoida esialgu madalat profiili ning alles siis, kui puhuvad uued tuuled (ja algab kevad), tuleb ta uuesti välja – nüüd juba täiesti valgena. (Võlts)valgena asub ta realiseerima konservatiivide kõige suuremaid hirme ning heidab silma Võilillele, kes on klassikaline Põhjala iludus – pikk, sihvakas ja blond. Nende pulmas näitab Kaka märkimisväärset kohanemisvõimet sinimustvalge kikilips. Armastusest sünnib lugematu hulk lapsi, kes on ilmselgelt segarassist ning kelle biokeemilisele koostisele on parem mitte mõelda.

Heiki Ernitsa pagulasteemalise moraaliloo keskmes on aga frikadellid ja pelmeenid. Kaks pruuni frikadelli on määratud oma kasti (sotsiaalne staatus või ka geograafiline asukoht), kuid nad igatsevad paremat, külluslikumat maailma – õnnistust, mida kirjeldatakse mitut puhku toidurohkuse kaudu, olgu kõnekäänuks siis pudrumäed ja piimajõed, taevamanna või „maa, mis voolab piima ja mett“. Ihaldatud materialistliku unelma realiseerimisel on ainult ees irratsionaalne hirm pelmeenide, suurte valgete tegelaste ees, kes väidetavalt söövad pruune frikadelle. Kokkupuutel osutuvad pelmeenid aga sõbralikuks ning on nõus frikadellid oma ühiskonda vastu võtma, paljastades, et nad on ka ise tegelikult frikadellid. Kunagi meie maale tulnud võõrad jõud nagu Kaka ja Pelmeen on omaks võtnud valge inimese kombed ja oleku, pelmeeni sees on aga endiselt peidus frikadell, kes on nõus teisi omasuguseid alati küllusemaale Külmkappi sisse smugeldama. Frikadellide ja pelmeenide assimileerumise lugu on tõeline rahvuslaste õudusunenägu. „Tuleb välja, et oma südames oleme me kõik frikadellid,“ ütleb loo lõpus üks suurte krussis türgi vuntsidega lihapall.

Üks aasta sõja algusest

Oskar Lehemaa „Kadunud sokid“ on aga justkui käimasoleva Ukraina sõja allegooriline lühikokkuvõte. Loo keskmes on kaks Ukraina värvides sokki. Ennastsalgavalt võtavad nad ette põgenemise oma senisest keskkonnast elutoast ehk Venemaa mõjusfäärist uude paika, kus nad tunnevad end turvaliselt – tolmusesse ja sopilisse voodialusesse, mis esindab Vana Euroopa väärtusruumi, et seal rahus välja haududa oma „vabaduse muna“. Venemaa üritab küll sokke punast värvi harjaga tagasi oma areaali krabada, aga ebaõnnestunult, sest vahele astub NATO – jänesekostüümis Pille, kes harja tagasi peletab. Ukraina vabaduspüüdlusi ähvardab ka automaattolmuimeja, mis on ilmselt mõni kontrolli alt väljunud AI-relvasüsteem. Sellele viitab ka tema kõnekalt kuri punane silm, millega seoses meenuvad ühtaegu nii HAL 9000 kui T-800¹, aga eesti animaversumist meenub eelkäijana hoopis Avo Paistiku ablas punane tolmuimeja, mis kõik alla neelas². Vaenlased lüüakse tagasi ja NATO, Ukraina ning vabaduse muna prantsatavad voodi alt välja koos suure tolmupilvega, et munast saaks kooruda uus põlvkond ja uus algus – kaks väikest sinikollast põlvikut.

Autor ja autorid

Andrus Kivirähk astub autorina ka ise kõigisse nendesse päevakajalistesse lugudesse, tuues sisse modernistliku tasandi, umbes nagu John Fowlesi meenutav juhuslik habemega mees „Prantsuse leitnandi tüdruku“ lõpus. Autor aitab tasandada (sellise kasseti puhul ilmselt paratamatut) ebaühtlust, karjatades meid kannatlikult ühest loost teise. Kui Kivirähk vääriks riigikirjaniku tiitli kõrval ka riikliku lapsehoidja auväärset staatust nende tundide eest, mil ta on edukalt oma raamatutega lapsevanematelt turmtule enda peale tõmmanud, siis nüüd on raske mööda vaadata siinse algmaterjali tähtsusest – see on meie kultuuriloo osa, mis on nüüd leidnud tee ka kinoekraanile ning on teostuselt (minu meelest ka sihtgrupilt) piisavalt erinevad, et pakkuda omamoodi väljanäitust eesti animatsioonist. Lustida saavad nii lapsed kui täiskasvanud. Tuleb küll tõdeda, et noored autorid on vanematest olijatest teravamad ning Mikk Mägi ja Oskar Lehemaa näitavad, et neil oleks aeg „Vanamehe“ multikate juurest kandvamatele teemadele liikuda.

1 „2001. Kosmoseodüsseia“ / „2001: A Space Odyssey“, Stanley Kubrick, 1968; „Terminaator“ / „The Terminator“, James Cameron, 1984.

2 „Tolmuimeja“, Avo Paistik, 1978.