„Tujaga“ XXI sajandisse

Nii mõnigi „Tuja“ ansamblite liikmetest spontaanselt moodustatud kooslus kõlas stiili poolest justkui möödunud sajandi 1950-1960. aastatest pärit bänd – ja see pole mitte etteheide, vaid kompliment.

MARJE INGEL

Festival „Tuja“ 7. – 11. III.

Pidin tükk aega mälus kaevama, et välja mõelda, millal käisin viimati „Tudengijazzil“ ehk „Tujal“. Ilmselt oli see päris mitu aastat tagasi ja tookord ei toimunud festival Tallinna džässiklubis Philly Joe’s, vaid Telliskivi loomelinnakus. Tõenäoliselt ei olnud džässiklubigi tolleks ajaks veel jõudnud kolida oma praegusse asukohta Vabaduse väljakul. Nagu tookord, ei jõudnud ma selgi aastal Tallinnast kaugemale, mis on küll veidi ebaõiglane, kuid kava uurides veendusin, et peaaegu kõik kollektiivid esinesid festivali jooksul järgemööda ka Tallinnas, seega jäi mul nägemata vaid Saksamaalt pärit duo Julia Langenbucher (saksofonid) ja Kevin Pfister (klaver).

Niisiis vaatasin-kuulasin ära kõik „Tudengijazzil“ üles astunud eesti muusikud. Mõistagi olid vastavalt minu eelnevalt mainitud festivalilt eemalviibimisele enamik nimesid ja nägusid, kes lavalt vastu vaatasid, mulle uued. Samal ajal oli muusikalise kõla poolest vähemalt avajämmi õhtul raske vahet teha, kas viibime parajasti XX või XXI sajandis. Nimelt kõlas nii mõnigi „Tuja“ ansamblite liikmetest spontaanselt moodustatud kooslus stiili poolest justkui möödunud sajandi 1950-1960. aastatest pärit bänd – ja see pole mitte etteheide, vaid kompliment. Usun, et noorte muusikute ridades on džässivoolude stilistika tundmine, nendes orienteerumine ja vastavate stiilivõtete valdamine pillimängus viimase paarikümne aastaga, kui Eesti muusika- ja teatriakadeemia katuse all on tegutsenud jazzmuusika osakond, tublisti edenenud. Ilmselt on tase tõusnud ka kõrgkoolieelsetel džässmuusika õppimise astmetel.

Stiiliteemal jätkates võis mitmes esituses tajuda otsesemaid või kaudsemaid mõjusid, näiteks vokaalansambli Viljandi Vox puhul võis aimata ansambli Estonian Voices eeskuju, kuigi kava alustasid nad meisterliku kaveriga Michael Jacksoni repertuaarist. „Tudengijazzi“ avajämmil Tallinna klubis Philly Joe’s jäi mulle kõrva, et keegi noortest lauljataridest kõlas peaaegu nagu Laura Põldvere. Vastav vokaalhäälduslik võttestik oli ilmselt alateadlikult üle võetud ja ilmnes spontaanselt džässistandardeid lauldes, hilisematel kontsertidel hoolikamalt lihvitud repertuaari esitamisel ma enam sellesarnast mõju ei märganud.

Sellel „Tudengijazzil“ andsid tooni laulvad laulukirjutajad. Anna Lea Haamer on saanud oma kunsti lihvida juba mitu aastat, nagu võis lugeda festivali veebisaidil avaldatud tutvustusest, ning tema isikupärane käekiri joonistus välja teistest selgemalt.

Veel üks teretulnud ja nähtavasti õide puhkev nähtus on džässrepertuaari mängivad keelpillikvartetid, mis olid eelmise sajandi lõpu ja ka selle sajandi alguse eesti džässis suur haruldus. „Tujal“ oli neid lausa kaks – üks neist, tõsi küll, enamasti välismaalastest koosnev ja Hollandis Haagi kuninglikus konservatooriumis õppijate algatus. Seda vahvam, et neile pakkus konkurentsi kodumaine Lõõm koosseisus Johan Kristjan Aimla (viiul), Sandra Helenda Valma (viiul), Kristin Klesment (vioola) ja Anton Hannes Karin (tšello). Intensiivse musitseerimise käigus katkes neil laval tšellokeel, õnneks ei lastud end sellest häirida ja pärast mõneminutist pausi jätkati särtsakalt.

Pillivaldamise ja musitseerimise, aga ka heliloomingu poolest jäi kõrva üks teine nelik koosseisus Allan Kaljaste (saksofon), Lisanne Pappel (klaver), Lota-Loviisa Rohtla (kontrabass) ja Karl Martin Kirm (trummid). Kui veel täpsem olla, jäid kõrva eelkõige kontrabassi mängiva Lota-Loviisa Rohtla teosed. Minu meelest oli neis õnnestunult ühendatud meeldejäävus ja džässi puhul stiilitunnustega paratamatult kaasas käiv keerukus, teisisõnu, meeldejäävusele ei ohverdatud mitmekihilisust ega langetud banaalsuse lõksu, ja vastupidi, keerukus polnud saanud ainsaks kaalukuse tõestuse argumendiks, esimest korda kuulates n-ö ligipääsmatuks muutumise hinnaga.

Ei tea, kas see nelik on teadlikult mõelnud kunagise ansambli Ajavares eeskujule, kuid mina tõmbaksin küll teatud paralleele. Ajavareses oli kaks tugevat naisheliloojat – laulja Liina Saar ja kontrabassi mängiv Mingo Rajandi – ning koostöös kolmanda peamise heliloomingusse panustanu, kitarrist Paul Danieliga kujunes ansambli helikeel helgelt lüüriliseks ning samal ajal põnevalt džässiseks.

Pean kohaseks mainida, et ka naissoost muusikute osakaal džässansamblites paistab olevat tõusnud. Arvatavasti on eesti tugevate naisdžässmuusikute (Maria Faust, Kadri Voorand, Mingo Rajandi, Kirke Karja jt) eeskuju andnud inspiratsiooni ja innustust ning kaua ihaldatud sugude võrdsus hakkab nüüdsest alates loodetavasti ilmnema loomulikul moel, ilma et selleks peaks kunstivallas kohatuna näivaid sookvoote kehtestama.

Ahjaa! Kui siinse kirjutise algul üksnes kuulmismeele abil orienteeruda püüdes kahtlesin, millisesse sajandisse olen „Tudengijazzi“ planeedil sattunud, siis festivali lõpuks silmade avanedes ei olnud selles enam võimalik kahelda. „Tudengijazzi“ otsi kokku tõmbama jäetud Reti Niimanni bändi tantsuliselt funk’iva kava keskel kõlanud hitti „I’m Every Woman“ laulis publikus üks noormees nii siira sisseelamisega ja ennastunustavalt kaasa, et seda oli lausa lust vaadata. Karta on, et XX sajandi lõpukümnendil oleks see olnud Eestis väga haruldane või lausa võimatu vaatepilt.

Õnneks oleme siiski jõudnud XXI sajandisse ja areng kestab. Ilma „Tudengi­jazzi“ moodi festivalideta oleks arengut raske mõõta. Niisiis jääme uut „Tuja“ festivali ootama. Kohtumiseni!