Žanrifilmide stigma on surnud ja maha maetud

Festivalid nagu tänavu 18aastaseks saanud HÕFF mõjuvad tihti palavikulise unenäona. See, mida sa näed, ei peagi olema mõistetav, küll aga nauditav.

MARTA BAŁAGA

Päris raske on keskenduda, kui ilma peata surnu sealsamas ringi uitab.

Surnukeha õõtsub reipalt ringi, et ühineda seejärel „Kalevala“ Väinämöisega, kes paistab, otse vastupidi, võrdlemisi morn. Hiljem ajab peatut taga üks poolkõdunenud hull ärritavalt väikese mootorsaega, kuigi – halloo! – pea on ju juba läinud. Olukord meenutab jaburat hetke tänavuselt Oscari-galalt, kui Jimmy Kimmel hüüdis: „Kokaiinikaru, jäta Malala rahule!“

Festivalid nagu tänavu 18aastaseks, aga õnneks mitte täiskasvanuks saanud HÕFF mõjuvad tihti justkui palavikulise unenäona. See, mida sa näed, ei peagi olema mõistetav, küll aga nauditav. Tualette valvavad kombitsad, aeglasel pärastlõunal tukub keegi LazyBoy toolis ja ühe restorani „HÕFFi eri“ sisaldab chorizo’t, sest ilmselt on chorizo midagi eriti õudset.

Ukraina toetuseks korraldatud oksjonil on pakkumisel papagoikuju ja Kieślowski filmi plakat. Avamise ajal on laval rühm peast segi tunduvaid lapsi, kes saadavad lauluga peast segi tunduvat bändi – ja ega ei teagi, milleks see kõik, sest nad häälitsevad eesti keeles ja saevad laval puid.

Aga okei. Kui liiga täpseid selgitusi soovite, siis pole see lihtsalt teie jaoks.

Mul pole ka vähimatki aimu, miks on avafilmiks valitud „Sampo“¹, 1959. aasta Nõukogude-Soome fantaasiafilm ahnusest, kanneldest ja kurtvast liivast. Igal juhul olen ma selle valikuga väga rahul: ilmselt on see üks kõige lõbusamaid filme, mida näinud olen, kuigi surnud luigega stseen teeb ka pisut murelikuks. Mul on kahtlus, et tol ajal lõi keegi selle luige stseeni tarvis päriselt uimaseks.

Festivali juht Helmut Jänes kinnitab mulle, et veterannäitlejanna Eve Kivi, kes filmi sisse juhatas, polnud üldse solvunud sellest, et inimesed naeravad. Meenub vestlus Greg Sesteroga, Marki osatäitjaga juhuslikult siin festivalilgi linastuvas Tommy Wiseau filmis „Tuba“²: „Filmi võib ju teha, aga selle eest niimoodi tunnustatud saada … Loomulikult on see teistel põhjustel, kui loodad, aga aastaid on mööda läinud ja inimesed vaatavad „Tuba“ ikka.“

Just. Ühel hetkel ei jää üle muud kui naer vastu võtta. Ka juba seetõttu, et üritusel nagu HÕFF ei ole naer iialgi õel. Ei jää muljet, et tegemist on kardetud lugupidamatu reaktsiooniga, millega vaatajaskond avalikult teost pilkab. Pigem kõlab selles naerus meil-on-tuju-laes-ja-just-avasin-õlle-tunne. Või vaata-seda-soomlast-raiumas-end-läbi-natsivägistajatest-tunne filmis „Sisu“³. Tabad end naermast, sest miski on jabur, rumal või uskumatult vägivaldne – ja jumal tänatud, sellepärast selliseid filme ju üldse vaadataksegi. Või ütleb Sam Neill kinoekraanilt järgmisel hetkel, et „autojuhti ei tohi kunagi kartulikrõpsudega loopida“ filmis „Hullumeelsuse lõugade vahel“⁴. Kell on üks öösel ja hotellini on ikka sama palju maad kui enne.

Jalmari Helanderi erakordne „Sisu“ sai lõpuks valitud lausa publiku lemmikuks, kuigi mäletan linastuselt ka üht kodanikku pead raputamas, kuna ühes stseenis mindi ilmselt liiga kaugele. On okei teha filmi mehest, kes „keeldub suremast“, ei allu uputamisele ega poomisele, opereerib vajadusel iseennast ning suudab alati-alati ära päästa oma koera, aga mõned reeglid pole murdmiseks.

Niels Bourgonje „Kinni“⁵ võitis parima lühifilmi Hõbedase Méliés’ auhinna, Rain Rannu „Lapsmasin“ (2023) nimetati parimaks eesti filmiks (ma ei mõista, miks) ja Tanel Toomi „Viimane vahipost“ (2023) parimaks ulmefilmiks (ma peaaegu mõistan, miks).

Jänes toob aga välja ka teise mõtte, väites, et tänapäeva õudusfilmid on „niikuinii komöödia piirimail“. Enamik lavastajaid ei hooli suuremat oma publiku korralikust hirmutamisest, see pole enam prioriteet, välja arvatud sellised nimed nagu Jordan Peele või Ari Aster, väidab ta.

See võib ka tõsi olla, aga ma ei naera kindlasti samamoodi siis, kui neid filme üksi vaatan. Hiljuti käisin kinos vaatamas filmi „Karje VI“.⁶ Publik oli rahulik. Keegi ei naernud ülemäära valjult, jooksnud ringi ega käskinud Kummitusnäol ära hajuda. Nad vaatasid filmi ja läksid siis ära. Minu eelmine kogemus „Karje“-sarjaga kinos oli aastal 2000. Inimesed karjusid, popkorn lendas ja liikusid kuulujutud ühes vahekäigus puhkenud löömast. See on üks mu kõigi aegade kõige armsamaid kinokülastusi.

HÕFFil on endiselt nagu 2000. aastal. Need festivalid, need imepisikesed, alahinnatud sündmused uksel tervitavate hiigelsuurte ämblikega, tõestavad, et see „filmielamus“, mida kogu filmitööstus juba taga leinab, on endiselt elus. Et see elamuse osa tähendabki päriselt midagi.

Sellistel üritustel pole ka totakat pretensioonikust. Režissöörid ei ütle, et tahavad „esitada küsimusi, mitte anda vastuseid“, ja keegi ei nimeta kedagi „maestroks“, kui just ei olda liiga tihti külastanud festivali sponsori Jamesoni baari. Siinsed lavastajad on harjunud olema teisejärgulises rollis ja näitama oma filme publikule, kes kannab metal-särke, mitte õhtukleite.

See ei tähenda, et nad ei võta oma filme tõsiselt. Võtavad küll. Aga peategelase (väärastunud) motivatsiooni üle arutleda on palju parem siis, kui samas filmis uputatakse keegi välikäimlasse. Just nagu võrratus leedu rapperis „Mõtlik“⁷. Aga võib-olla ongi asjad põhjalikult muutumas ja tulevikus pole need tegijad enam teisejärgulised.

„Žanrifilmide stigma on kadunud,“ ütleb mulle „Mõtliku“ lavastaja Jonas Trukanas. „Me teame, et õudukad ei piirdu enam lihtsalt „Paranähtuste“ või Freddy Kruegeri filmisarjadega⁸. Need on vormiks, mille sisse saab valada ükskõik millise loo. Õudusžanr võimaldab loo ulatust laiendada ja piire ületada, sest kõik tuleb mängu panna, muidu asi ei tööta.“

Tõsi. Pärast kõiki neid Oscareid filmile „Kõik, kõikjal ja korraga“⁹, pärast seda, kui sellised staarid nagu Joaquin Phoenix võtavad järjekorda, et teha filme nagu „Kõik Beau hirmud“¹⁰, „Medusa Deluxe“ või kaunilt segane Technicolor-luupainaja „Pearl“¹¹, jõuavad enne HÕFFi linale peentes paikades nagu Locarno ja Veneetsia, on kummaline filmikunst tõesti nautimas oma eduhetke.

„Käes on küllaltki huvitav aeg,“ ütleb Trukanas, „meile kõigile.“

Isegi peatule surnukehale, kes kulgeb oma teed.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Sampo“, Aleksandr Ptuško, 1959.

2 „The Room“, Tommy Wiseau, 2003.

3 „Sisu“, Jalmari Helander, 2022.

4 „In the Mouth of Madness“, John Carpenter, 1994.

5 „Shut“, Niels Bourgonje, 2021.

6 „Scream VI“, Matt Bettinelli-Olpin, Tyler Gillett, 2023.

7 „Pensive“, Jonas Trukanas, 2022.

8 „Paranormal Activity“; „A Nightmare on Elm Street“.

9 „Everything Everywhere All at Once“, Daniel Scheinert, Daniel Kwan, 2022.

10 „Beau is Afraid“, Ari Aster, 2023.

11 „Medusa Deluxe“, Thomas Hardiman, 2022; „Pearl“, Ti West, 2022.