Neoliberaalsus tapab! 

Poeetiline pretensioon nr 2 

SVETA GRIGORJEVA 

Laiskust pole vist olemas. Mitte et ma usuksin sellesse, et seda pole – ikka on. Aga mulle näib, et laiskus on tingitud hoopis millestki muust, mitte prokrastineerimisaltist inimloomusest või et ei viitsita midagi teha. Kas üks nn laiskuse põhjendus võiks olla hoopis alateadlik ebaõnnestumise kartus? Sest parem on olla ju potentsiaalikas laisk kui läbikukkunud? Nüüd, kui vaba päev – töörahvapüha – on möödas, on ehk paslik eneselt küsida: mille nimel päevast päeva rabatakse? Mõnikord mulle tundub, et polegi vahet, mida teha, peaasi et on kiire. Veel kiirem. Neoliberaalne busy-busy-busy! Lähen õndsalt oma bullshit-tööd tegema! Zum zum zummm! Jäetakse endast helikiirusel elava inimmesilase mulje.  

Minusugusele on praeguse maailma kiirus täiesti mõistetamatu ja kohutavalt ahistav. Mõnikord loen ühte Clarice Lispectori lauset pool tundi, ükskord lugesin isegi pool päeva. Kuid, muidugi, eks minagi olen tundnud – rööpräheldes, mitut projekti korraga tehes – tänaval, kuum latte käes ja mustad prillid ees, teistest ilmatuma tähtsa näoga möödasprintimise tunnet! Vohh – olen minagi mesilane! Ka mina kukuksin kohe kokku, kui oleks vaid aega kokku kukkuda! Hiljuti Eesti avalikkust šokeerinud Märt Avandi ülestunnistus seoses kokaiini tarvitamisega peaks mõtlema panema, kellele on lõppkokkuvõttes kasulik, et inimesed end upper’ite ehk stimulantide abil – kokaiin, spiid ja ecstacy kui nn ideaalsed kapitalismidroogid – elust ja tööst sedasi nui neljaks läbi suruvad? 

Eelmisel aastal välja antud raamatus „Puhkamine on vastupanu“ („Rest is resistance“)* heidab autor Tricia Hersay valgust problemaatilisele suhtele logelemise ja puhkusega, pakkudes välja, kuidas jõuda ühiskonnani, kus puhkus on tõstetud au sisse. Kui inimestele meeldib end alatasa defineerida töö kaudu, siis Hersay küsib, kas pole äkki aeg unistada ja uneleda maailmast, kus puhkamine on ülendatud staatuses (mitte see, kui palju pappi on kellegi kontol, lisaksin mina siia juurde). Hersay leiab, et inimkonna väärtus ei seisne selles, kui palju ta toodab – oo, majanduskasv, püha lehm, reformarite lemmik! Tema väitel ei peaks inimene puhkama eelkõige selleks, et seejärel paremini ja tootlikumalt töötada (loe: olla produktiivne), vaid puhkusest-logelemisest peaks saama inimeste keskne olemisviis. Tammsaarelik „Tee tööd ja näe vaeva …“ asendub „Maga end välja, siis tuleb ka armastus!“ või isegi „Armasta end – puhka!“. Mõnikord mõtlen, et olgu, mul ei ole kunagi selliseid miljoneid, mis Bolti juhtidel, aga kas nende elus on olnud raamatuid, tekste, kunsti, luuletusi, tantse, mida minu elus – tänu aja mahavõtmisele – on olnud palju? Milleks mulle miljonid, kui mul pole aega, et lugeda suurepäraseid raamatuid? Milleks mulle miljonid, kui ma ei saa pool päeva lugeda Clarice Lispectori üht lauset? (Ning ei, kulla kultuuripoliitikud, see ei tähenda, et kunstnikele ei peakski õiglast tasu maksma! Ikka peab! Pluss ravikindlustus kõigile!!) 

Sõbranna ja kultuurikriitik Kerli Ever kirjutas hiljuti stsenaariumi, kus jätkuva kapitalismi tingimustes istutatakse inimestesse kiibid, mis peaksid elu justkui lihtsamaks tegema (nutiseadmeid pole enam tarvis, paroole ei pea meeles pidama ega kuhugi sisse toksima), aga see tähendab siis ka seda, et reklaame saab sisestada ka unenägudesse. Nii et kui tahta neoliberaalse turumajanduse tingimustes puhkust ja magamist au sisse tuua, on just see üks tõenäoline variant (uni kui reklaamipind ja ettevõtted maksavad kiibiplatvormile reklaamiraha), sest miski peab ju und õigustama. Selline düstoopia siis. Inimkond võiks siiski hoopis teisiti ja kiiremas korras mõista, et aeglus on ilus, veel aeglasem seksikam. Loodetavasti on meil veel aega aru pähe võtta ning end ja planeeti mitte surnuks rabada. Ühiskonnas, kus tahetakse saada järgmiseks ükssarvikuks, võiks ehk endale eesmärgiks seada olla hoopis järgmine eesel!? Äkki see ongi see kaua otsitud Eesti Nokia? 

* Tricis Hersay, Rest Is Resistance. Little, Brown Spark, 2022. Pealkiri viitab Lowkey laulule „Neoliberalism kills people!“.