Inimtapamaja pühak

Madli Pesti

Jelineki kirjeldatud elu on õõvastav, mõjub provotseerivalt, tekitab kõhedust, ärgitades järele mõtlema. Elfriede Jelinek. Viinlanna. Nobelist. Proosakirjanik. Näitekirjanik. Luuletaja. Tõlkija. Kuuldemängude autor. Libretist. Feminist. Misantroop. Enfant terrible. Nobeli kirjanduspreemia laureaate on maailmas 107. Praegu 61aastane austria kirjanik sai auhinna 2004. aastal – kümnenda naisena. „Naise keel on rüü, mis kõik kinni katab. Ta mõistab end õigeks, krõbistades soolapulki, mis televiisoris palju suuremad tunduvad, kui meie suus, kus kiiresti sulavad. Sellegipoolest puistame ka meie neid oma õhtuselt häälestatud kehade reoveekanalitesse. Isa kummardub poja kohale õrnalt nagu vorst.” (Lõbu laialt. Tõlkinud Herman Sau. Kupar, 1995.)

Jelinek on täis vastuolusid. Ühest küljest misantroop, eraklik, sissepoole pööratud, teisest küljest oma sõnavõttudes ühiskondlikult aktiivne ja terav. Austrias on kirjanikul „pesaroojaja” maine. Ei armasta ta läänelikku, väikekodanlikult reeglistatud ühiskonda. Jelineki kodulehel (www.elfriedejelinek.com) saab huviline tutvuda kümnete tema ühiskonna- ja kunstikriitiliste seisukohtadega.

Jelinek: „Ma arvan, et isolatsioon on üks suurematest probleemidest [ühiskonnas] – pidevalt kasvav takistus poliitilise solidaarsuse saavutamisel. Paradoksaalselt teeb just solidaarsuse vähenemine ühiskonna vastuvõtlikumaks asenduskogukondade ja igat sorti fašismi tekkele.” Jelinek on allergiline vähimategi ühiskonna fašismiilmingute suhtes. Ning neile osutamiseks on ta just viimastel aastatel kirjutanud mitmeid poliitilisi näidendeid.

Aastal 2003 lavastas poliitilise teatri juhtfiguure Christoph Schlingensief Jelineki näidendi „Bambiland”, kus käsitletud Iraagi sõda ning selle kajastamist meedias. Ka 2005. aasta näidend „Babel” on Iraagi sõjast, rõhuga vanglapiinamistel. „Ulrike Maria Stuart” (2006) räägib vastuolulisi arvamusi tekitanud 1970ndate Saksa vasakäärmuslikust terroriorganisatsioonist RAF ja selle kahest asutajast Ulrike Meinhofist ja Gudrun Ensslinist. Näidendis toob Jelinek paralleele peaosaliste ning Maria Stuarti ja Elizabeth I vahel. Lavastus kutsuti ka saksakeelse teatri esindusfestivalile „Theatertreffen” (lavastajaks saksa tipplavastaja, Jelinekiga palju koostööd teinud Nicolas Stemann). Poliitiliselt selge seisukoht ilmnes muu hulgas ka selles, et Saksa ja Austria juhtivate poliitikute papist kujusid laval tulistati veepommidega.

Jelineki poliitilisi hoiakuid iseloomustab ka fakt, et aastatel 1974–1991 kuulus ta Austria Kommunistlikku Parteisse. Justkui igavese vastalisena kommenteerib ta: „Kui kõik tormavad paremale, tahaks, et vähemasti mõned tormaksid vasakule. Aga sotsialist saab olla ainult seal, kus sotsialism pole riigivormiks.”

Nora: „Ka mina kaitsen end tunnete eest tugevasti. Kes tunneb, jääb tihti lolliks, sest muutub nõrgemaks pooleks.” („Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed”, tõlkinud Jaan Kuusik.)

Eesti keeles on ilmunud Jelineki kaks romaani: „Lõbu laialt” (1989) eesti k 1995 ja „Klaveriõpetaja” (1983, eesti k 2005). Esimest on raske n-ö tavalugejale soovitada: kirjanik pole hoolinud jälgitavast süžeest ning arvustustes kõlanud süüdistused „naispornos” tunduvad asjakohased. Seevastu teine – „Klaveriõpetaja” – on nagu elu.

Pole vist kirjutatud palju teoseid, kus autori empaatia on olematu, kus kirjutaja ei tunne mingitki sümpaatiat oma tegelaste vastu. „Klaveriõpetaja” on just selline romaan. Mis aga ei tähenda, et lugeja ei saaks kaasa elada või äratundvalt noogutada. Süžee on kindlasti paljudele tuttav Michael Haneke samanimelisest filmist (2001). Põhitegelasi on kolm: keskealine klaveriõpetaja Erika Kohut, tema kontrollihull ema ning võimumängu algatav noor klaveriõpilane Walter Klemmer. Kõik tegelased on n-ö tavamõistuse sisukohalt väärastunud, kuid raamat ei püüdle tegelaste normaliseerumise, veelgi enam, õigustamise, poole. Lunastust ei ole olemas. Jelineki kirjeldatud kosmoses rändab kogu maailm võluvitsa puudutusel rentslisse, meestest saavad vägivaldsed sead, naistest iharad emised.

„Mees marsib sisse tema persse, naine lööb näo vastu vanniserva ära ning karjatab uuesti. Mees seab end sisse pikemaks viibimiseks oma pisikeses piloodikantslis. Ise on ta ehk juba oma jao saanudki, aga riist rändab ikka veel isepäiselt karilt karile. Selline sukeldub sitta nagu mõni teine merre, paneb spetsiaalse pumba sisse ning püsib hiigelsuure mäe taga, kuni on oma tolmukoti lõpuni tühjendanud.” („Lõbu laialt”)

Peategelane Erika on kui putukas merevaigus. Ta elab oma maailmas, oma kapslis, kus kehtivad omad reeglid, mida ta üritab merevaiku auku puurivale mehele – Klemmerile – peale suruda. Romaani teeb intrigeerivaks ka teadmine, et tegemist on suuresti autobiograafilise teosega. Jelinek elas pikalt koos oma võimuka emaga, kes teadis täpselt, kes tema tütrest saama peab – muusik. Isa oli vähemasti viimastel aastakümnetel emale-tütrele oma vaimuhaigusega vaid koormaks. Isalt on Jelinek ilmselt pärinud ka närvihaiguse. Näiteks pidi Jelinek jätma ülikooli pooleli ja veetma terve aasta kodus isolatsioonis. Ka praegu ei lahku maailmakuulus kirjanik naljalt oma kodust, välismaailmaga ta ei suhtle, sest kardab väidetavalt inimesi – ka Nobeli preemiat ei läinud ta Stockholmi vastu võtma.

Mis puudutab „Klaveriõpetajat”, siis kahtles Jelinek pikalt, kas lubada oma raamatust filmi teha – ja õigusega, sest teos on väga keelekeskne. Tegelikult on aga Haneke tabanud Jelineki romaani atmosfääri ülitäpselt, sest nii Haneke filmis kui Jelinek kirjanduses on väga sarnased – nad on justkui skalpellid kaasinimeste kallal. Ka Jelinek võrdleb ennast ja Haneket: „Me mõlemad läheneme asjadele ja inimestele analüütiliselt, kiretult, umbes nii nagu teadlased uurivad putukate elu. Distantsilt näed mehhanisme paremini kui nende keskel olles.”

„Ette hoiatamata kruvib ema TEMA peakuplil kaane pealt, pistab oma käe kupli alla ja hakkab seal usinalt sorima. Kuplis valitsenud kord teda ei huvita, ema loob seal temale endale sobiva korra. Ta ajab kõik segamini, viskab nii mõndagi, mis on enne luubi alla võetud, välja või sätib siis pärast harja ja nuustikuga küürimist ja energilist läikimapoleerimist jälle korralikult kupli alla tagasi ja kruvib kaane kinni. Kogu protseduur meenutab hakklihamasina puhastamist.” (Klaveriõpetaja. Tõlkinud Liina Truus-Mittermayr. Elmatar, 2005.)

Eesti ajakirjanduses on Jelineki võrreldud Kati Murutariga. Kui jätta sisu kõrvale, siis ainuüksi keele tasandil on nende kahe vahel terve galaktika (iseasi, et Jelineki puhul keel tihti ongi sisu, õigemini need on eristamatult läbi põimunud). Seal, kus üks kirjanik kasutab banaalset igapäevakeelt, on teisel mitmetasandiline keele-virvarr. Keel tungib lugeja luu ja lihani, just nagu „Klaveriõpetaja” stseenis, kus Erika paneb armukadedusest klaasikillud noore pianistineiu mantlitaskusse ning too vigastab ennast („Järsku lõikab hele kiljatus õhu kaheks ja mantlitaskust tõmmatakse välja lõikehaavu täis pikitud verine käsi”). Jelineki kirjutatud sõnad maalivad pilte, tema keel tõepoolest imeb lugeja paberil kirjeldatud kosmosesse. Keelekasutuse juured on ilmselt kirjaniku muusikalises hariduses: ta läheneb keelele muusikaliselt, kompositsiooniliselt. „Nende sõnade kõla, millega ma mängin, peab näitama sõna õiget tähendust nii-öelda vastu iseenese tahtmist,” ütleb Jelinek. Seega, eesmärgiks on lõigata ära kõikvõimalikud ühiskondlikele kaanonitele ja reeglitele vastavad ilustused ja ümbernurgaütlemised. Mati Sirkel on väga täpselt kirjeldanud: „[Jelinekile on omane] keelekäsitlus, mis näitab keeles ära tegelikkusekao ja ideoloogilise ilustamise põhjuse. Jelineki kirjandus on väljakutse. Tema kireks on keele ühiskondliku mõju, nii lunastava kui hukutava, läbinägemine ja äranäitamine.”

Pea kõikides Jelineki teostes on keel kõrvalpilguline. Näiteks „Klaveriõpetajas” on küll tegu otsekõnega, kuid dialoogi ei kasutata. Autor saadab kõiki tegelasi skalpellina terava kõrvalpilguga nagu prepareeritavaid ussikesi. Ei mingit sisseelamist. Eriti ilmekas on see kõrvalpilgulisus stiilivõttena Jelineki esimeses näidendis „Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed” (1977). Tegelased kommenteerivad ennast tihti kõrvalt – võte on nii vormiline kui sisuline, peegeldades nii autori taotlusi ja suhtumist tegelastesse.

Just „Norale,” aga ka teistele Jelineki teostele on iseloomulik keele seksualiseeritus, samuti erinevate keeletasandite-registrite kasutamine. Jelineki tegelased räägivad armastusest, kasutades majandussõnavara või kantseliiti. Kirjanikku ahvatleb privaatse ja avaliku sfääri piiride kaotamine, nende ühildamine. Mõni näide kaubandusterminite kasutamisest naistest rääkides: „Weygang: Mis puudutab naisi, siis on minule, lähtudes sellest, et nad kujutavad endast kergesti riknevat kaupa, kvaliteet tähtsam kui kvantiteet” või „Weygang Nora kohta: Lõppeks olen ma sinusse nii mõndagi investeerinud. Investeeringutega kirjeldatakse varade massi, millel kõigil kokku on vaid üks ühine omadus: neid ei tarbita kaudselt” („Nora”).

Jelineki keel on täis fantaasiat ja ootamatuid metafoore (nt „räpased kehad ümbritsevad teda kui vaigune mets” või „riidehunnikud langevad naise kõrvale nagu surnud loomad”). Jelinek: „Kui sa tahad midagi öelda, pead sa laskma keelel endal seda öelda, sest keel on tavaliselt tähendusterikkam kui vaid sisu, mida tahetakse edastada.”

„Kohut ja Klemmer. Nad on kui kaks lihatükki äärelinna lihapoe korraliku külmaga vitriinis, roosa lõikepind ostjate poole keeratud. Napi kaalutlemise järel ostab koduperenaine pool kilo ühest ja pool kilo teisest lihatükist. Müüja pakib lihatükid rasvakindlasse pärgamentpaberisse. Ostja asetab paki ebahügieenilise plastikvooderdusega kandekotti, mida pole kordagi pestud. Mõlemad lihakäntsud, tumepunane fileetükk ja õrnroosa sealihašnitsel, suruvad ennast õndsalt üksteise vastu.” („Klaveriõpetaja”)

Jelinek on muidugi tuntud feminist. Naise ja mehe suhe on tal alati orja ja orjapidaja suhe ning seda käsitleb ta eri (tavamõistuse jaoks väärastunud) vormides peaaegu kõikides oma teostes. Tegelikult pole mitte ainult naine ori, vaid ka mees on ori – kapitali ori (nagu ta ka „Noras” näitab).

Jelineki puhul on võitlev feminism ümber võtnud poeetilise naturalismi rüü, nii et tema teosed ei mõju plakatlikult, vaid on grotesksed, ajavad nutma, seal tunned ennast ära – kuidas kunagi. Jelinek väidab, et ei sõdi mitte meeste vastu, vaid seksistliku süsteemi vastu. Ning peab rõhutama, et sümpaatiat ei tunne ta, vähemalt näiliselt, kummagi vaenupoole vastu. Õigemini, Jelinek tunneb, et naised on ühiskonnas jätkuvalt madalamal positsioonil, ning ta võtab selle vastu sõna, kuid oma loomingus ei kujuta ta naisi meestest sümpaatsemate ega mõistlikumatena.

Jelineki feminiinsuse-maskuliinsuse teemal on mõtisklenud Ave Tarrend: „Jelinek on küll n-ö naise nahas sündinud ja ajab justkui naiste asja, kuid tema kirjutamise stiil ja viis ehk see, kuidas ta teiste (autorite) tekstidega ümber käib, on tõeliselt maskuliinne. Ta lõhub ja lammutab, asendab ja paigutab ümber, nagu seda peetakse omaseks meeskirjutusele”.

Jelinek oskab ennast ja oma positsiooni tabavalt paradoksaalselt väljendada: „Tegelikult ma ei tunne elu, aga ma ei pea seda ka tundma, sest ma tean, kuidas see toimib”. Jelineki kirjeldatud elu on õõvastav, tekitab kõhedust, mõjub provotseerivalt, ärgitades järele mõtlema.