Minu koht

RAIVO KELOMEES, kunstnik ja kunstiteadlane 

Inimene olevat paikne. Kuid ta on ka seiklusjanune, hülgab oma kohti ja otsib uusi. Anastab ja omastab uusi kohti. Määratlus „minu koht“ on vastuoluline, sest sisaldab ruumimääratlust, kuid kätkeb ka muutust. Muutus leiab aset nii oma kohas, kui sellest välja kasvatakse, ise muututakse, ka uuest ja võõrast saab oma, kui seal on kodunetud.  

Raivo Kelomees

Erakogu

Eesti inimese oma koht on kahestunud, seisneb linna- ja maakodu ühtsuses. Mujal maailmas on see luksus. See ei ole ruumiliselt ja füüsiliselt ühena piiritletav: üks on tegelikult kaks. Maakodu on vaja vaimse ja füüsilise tervise säilitamiseks: liikumiseks, looduses viibimiseks, maa harimiseks ja hobikoriluseks. Selle üks tulemus on sügisandide hoidistamine, pigem juba kultuuritraditsioon kui hädavajadus.  

Mõistagi on oma koht bioloogiline hädavajadus, mis on linnastunud keskkonnas alla surutud – ruumi tuleb jagada teistega. Introvertidel on suurem vajadus oma ruumi, eraldatuse ja suhtluse piiramise järele. Halvimal juhul seisneb füüsiline oma koht magamisasemes. Ise teema on, kuidas mõjutab privaatsuse määr inimese arengut. Kui inimesel puudub oma koht, mis on tema kontrolli all, jääb isiksus kängu. Eks mõni uurimus kajasta ka seda suhet. 

Minu koht seostub ruumimääratluse kõrval ka vaimse ja erialase paiknemisega ühiskonnas, erialases ruumis. Paljud tegelevad sellega, millega teised enne neid: jätkavad traditsiooni, arendavad ja süvendavad valdkonda. Üksikud võtavad ette uue ja tundmatu, mis seeläbi tuntuks ja tavapäraseks muutub. Vahel tekib huvi uue vastu uudishimust ja kirest, uus on erutav. Mõnikord on selle taga kaalutlus: uuega tegeldes on vähem konkurente ja rohkem võimalusi oma ruumi loomiseks, oma koha tekitamiseks. Kunstiloojad võitlevad oma ruumi loomisel individuaalse stiili, tehnikate või teemade arendamise eest. Teadlaste avastused loovad võimalused uute teemade käsitlemiseks, uue teadmiste ruumi, mis on aluseks intellektuaalsetele omaruumidele.