„Mis suudab üks poeet …”

Kristi Viiding

Paul Fleming 40015. (vana kalendri järgi 5.) oktoobril möödub 400 aastat ladinakeelset humanistlikku ning saksakeelset varabarokset luulet viljelnud Paul Flemingi (1609–1640) sünnist. Vaevalt leidub varauusaja Euroopa kultuuriloos tuntumat isikut, kelle elutee põimus nii produktiivselt mõneks aastaks Eestiga (1635-1636, 1639). Fleming muutis praktilisusele orienteeritud kaubalinna Tallinna atmosfääris luuletamise (mitte ainult juhuluuletamise) lisaks selle sotsiaalsele  funktsioonile ka hinnatavaks eneseväljenduse vormiks – asjaolu, mis vääriks talle monumendi rajamist Tallinnas. Eriti sümboolne oleks kaksikmonument koos esimesi eestikeelseid luuletusi kirjutanud Reiner Brockmanniga (nagu Goethe ja Schiller Weimaris, teaks me vaid, kuidas Brockmann välja nägi!). Lisaks veel Flemingi romantiline (topelt)armastuslugu kaupmees Niehuseni tütarde Elsabe ja Annaga; kui Euroopa kultuuripealinna organiseerijad ei  kavatse piirduda pelgalt soomeugrilike ja postmodernsete lugude jutustamisega, vaid otsivad süžeesid, mis kõnetaks erudeeritumaid saksa kultuuriruumist pärit eurooplasi, oleks selle loo kõrvalejätmine andestamatu, lausa märgiline hooletus.

17. kuni 19. septembrini tähistati Flemingi sünniaastapäeva konverentsiga Tallinnas (vt M. Tarvase ja M. Saagpaku ülevaadet 2. X Sirbis), 24. kuni 27. septembrini järgnes sellele konverents  Saksamaal Erlangenis, korraldajaks sealse FriedrichiAlexanderi ülikooli uuema saksa kirjandusteaduse õppetool koostöös Osnabrücki ülikooli varase uusaja kultuuriloo interdistsiplinaarse instituudiga. Toimumispaik polnud otseselt seotud Flemingi sünni- ja elukohaga Saksamaal, kuna tema koduülikoolis Leipzigis pole korraldajate sõnul praegu barokk-kirjanduse uurijaid, Hartensteinis (Erzgebirge) puudunuks publik, mis ülikoolilinnas olemas. Erlangenis on aga  kujunenud välja barokk-kirjandusele pühendatud konverentside sari, seega sobiv raamistik varabarokse Flemingi käsitlemiseks. Erinevalt Tallinnas kuuldust olid kõik 25 Erlangenis peetud ettekannet pühendatud Flemingi loomingule.

Peakorraldajate sekka kuulunud ja Eesti varase kirjandusloo uurijatele hästi tuntud Martin Klökeri (Osnabrück) sõnutsi oli eesmärgiks käsitleda nii Flemingi saksa- kui ladinakeelset loomingut, nii tema luulet kui ka 1980. aastail taasleitud doktoriväitekirja. Hoolimata organiseerijate tasakaalutaotlusest peegeldas konverents siiski praegust tegelikku uurimisseisu: kui Flemingi saksakeelse luule üle arutlesid Saksa, Austria, USA, Šveitsi ja Eesti kirjandusloolased kahekümnes ettekandes, pidades silmas üksikluuletusi, žanre, teemasid, keelekasutust ja hilisemat retseptsiooni, siis tema ladinakeelset luulet pigem kombati üksiktekstide, vähem mahukate žanride ja tekstikorpuste  (nt teelesaatmisluule, Kaspia mere ääres Ovidiust jäljendades kirjutatud luule) ning keelelise uuenduslikkuse vaatevinklist. Nagu Tallinna konverentsi käsitluses esile toodi, puudub seni Flemingi luule tänapäevane väljaanne nii saksa kui ladina luule osas. Lünga täitmisega siiski juba tegeldakse: Freiburgi ülikooli germanistidel on välja töötatud Flemingi luuletuste uusväljaande kontseptsioon, mis järgib muide suurel määral 2000. aastal Ilmamaa  kirjastuselt ilmunud Reiner Brockmanni teoste koondväljaannet.

Plaanis on avaldada Flemingi saksa- ja ladinakeelsed luuletused ühiste kaante vahel sellises järjekorras, nagu need ilmusid luuletaja eluajal, esitades ka 1863.–1865. aasta editsioonist puuduvad luuletused; võtta tekstoloogiliseks aluseks esitrükk; paigutada raskesti dateeritavad tekstid kindlalt dateeritavate tekstide vahele nende olemasolule viitava esmakordse märkuse alusel; lisada ladinakeelsetele  tekstidele tõlge saksa keelde. Brockmanni väljaandest erineks nn kontekstluuletuste lisamine kommentaariosas, kusjuures kontekstluuletuste all mõeldakse selliseid teiste autorite sama adressaadiga juhuluuletusi, mis ilmusid juhutrükistes Flemingi luuletus(t)ega ühiste kaante vahel.

See tähendaks Flemingi Tallinnaaegsete luuletuste puhul ka rea siinsete poeetide luuletuste jõudmist laiema saksa lugejaskonna ette. Väljaande üllitamisest on huvitatud  sama kirjastus, mis andis 1863.–1865. aastani välja M. Lappenbergi koostatud esimese Flemingi luuletuste tervikeditsiooni. Flemingi Eesti-perioodi ja tollal loodut puudutati konverentsil pigem riivamisi kui süstemaatiliselt. Erandi moodustas oodatult Martin Klökeri ettekanne Flemingi kirjanduslikest kontaktiotsinguist Riiga, Tartusse, Narva ja Tallinnasse saabumisel. Tollaste ladina- ja saksakeelsete tekstide põhjal uuris kõneleja, kes olid  olnud luuletaja jaoks võõrasse linna saabudes huvitavad isikud, milliseid luuletusi Fleming kontakti otsimiseks kirjutas ning kas oma ja võõra kategoorial on neis esimestes reisi ajal kirjutatud luuletustes mingigi roll. Uudne oli Klökeri sedastatud kaksikjaotus: poeedi kontaktiotsingud olid aktiivsed ja tõhusad lisaks Tallinnale ka Tartus (viimases kirjutas poeet kuue päevaga kolm luuletust ja teine saatkonna liige Adam Olearius kogus oma reisialbumisse  koguni kuus sissekannet Tartu õpetlastelt), samal ajal kui vähestes Riiast teada luuletustes Fleming pigem mõtiskles kontaktileidmise üle kui kajastas tegelikke kontakte. Vastuvõtt Riias sarnanes seega pigem saabumisega Narva, kus Flemingil ei tekkinud juba ainuüksi linna eripära tõttu (Narvas polnud 1630. aastail kõrgemaid õppeasutusi ega trükikoda) mingeid kirjanduslikke kokkupuuteid. Intrigeeriv oli Jörg Roberti (Würzburg) ettekanne  Flemingi meditsiinialasest väitekirjast „De lue Venerea” („Süüfilisest”), millega poeet promoveerus 1640. aastal Leidenis. Väitekirja teema oli küll poeedikutsumusega arstide lemmikuid, oli ju alates XV sajandist Euroopas ilmunud üle 200 samateemalise akadeemilise kirjutise (ei tohi unustada, et akadeemiline meditsiin oli tollal eelkõige filoloogilis-teoloogiline distsipliin, lugemise ja kompileerimise kunst, sest ainus kompetentne arst, kellest sõltus ravi  tõhusus, oli Christus medicus), ent kuna Flemingi tekstis puuduvad märkused teemavaliku põhjenduse kohta, jätab see ruumi spekulatsioonideks. Teades, et Fleming kavatses pärast doktorikraadi kaitsmist kohe Tallinnasse linnaarstiks või apteekriks naasta, võib küsida, kas ja kuivõrd võis dissertatsiooni teema valikul kaasa rääkida Tallinna raad. Roberti otsingud süüfilise teema leidmiseks Flemingi varasemast luulest päädisid vihjeterikka avastroofiga pulmaluuletusest  Tallinna jutlustaja ja hilisema pastori Nicolaus von Hövelni ja kaupmehetütre Elisabeth Niehuseni pulmapeoks 1638. aasta jaanuaris: Sagts nun öffentlich und frei ,/ Liebe sei / eine Sucht / die an kan stecken , /…/ Wen sie trifft, / der muss Ander’ auch beflecken! (värss 1-3,5-6: „Tunnistage nüüd avameeli ja vabatahtlikult, et armastus on tõbi, mis nakkab. /…/ Keda ta puudutab, see peab teisigi sellega määrima”).

Põhjalik ja haarav oli Heidelbergi ülikooli professori Wilhelm Kühlmanni ülevaade XIX-XX sajandi saksakeelsest jutukirjandusest, mille aluseks oli suuremal või vähemal määral Paul Flemingi biograafia ja loomelugu. Nõukogude Eesti lugejani pelgalt Uwe Bergeri Saksa DV versioonis jõudnud lool (1983, tõlge eesti keelde 1988) leidub arvukalt eelkäijaid alates Theodor von Wangenheimist (1848) kuni 1940. aastal natside Euroopa idaosa hõivamise poliitikat toetanud K. A. Findeiseni romaanini „Der östliche  Traum” („Idaunistus”), kus saksa mehed juba Kolmekümneaastase sõja ajal Tallinnas saksa verd neide kohtasid ja arvukalt abielusid sõlmisid. Eesti kirjandusloo jaoks oluline on ehk see, et Fleming ei köitnud II maailmasõja järel üksnes eesti rahvusest pagulasi, vaid ka Eestist lahkunud baltisakslasi, nagu tõendab vabahärra Otto von Taube 1962. aastal ilmunud jutustus „Fleming in Reval” („Fleming Tallinnas”). ‘

Kuigi mõnes ettekandes püüti Flemingi  luule käsitlemisel rakendada ettevaatlikult ka moodsa kirjandusteooria lähenemisnurki, oli üldine rõhuasetus pigem kirjandusloo põimimisel teoloogia, kunsti-, muusika- ja meditsiiniajalooga. Intensiivsetest diskussioonidest aimus lahkarvamusi saksa kirjandusuurimise eri põlvkondade ning ikka veel ka endise ida- ja läänesaksa kirjandusloolaste vahel. Konverentsi ettekanded avaldatakse lähiaastail koondväljaandes.