Kaart tundmatusse

Kaija Saariaho ja Helena Tulve loovad maailmu justkui metafüüsilistel tasanditel, mis ei tundu ometigi kauged ega kättesaamatud.

SANDER SAARMETS

Kontsert „URR-39: Kaija Saariaho (1952–2023)“ 19. IX ERRi esimeses stuudios. Ansambel U: (Helena Tuuling – klarnet, Merje Roomere – viiul, Levi-Danel Mägila – tšello, Taavi Kerikmäe – klaver, Tarmo Johannes – flööt, Vambola Krigul – löökpillid) ning sopran Maria Valdmaa. Kavas Kaija Saariaho, Paavo Heinineni ja Helena Tulve muusika.

Kontserdi- ja teatrisaal on justkui samalaadsed paigad: mõlema puhul osaleb riituses, mille eesmärk on luua aegruum, kus kehtivad teised reeglid kui tavaelus, kaks poolt, üks asjasse pühendatu ja teine vaatleja rollis. Tegeletakse suures plaanis sise- ja välismaailma vaheliste asjadega. Tõenäoliselt erinevad kaks saali eelkõige töövahendite poolest. Mõnel juhul on need piirid hägustunud. Üheks välja­paistvaks piiride nihutajaks ja maailmade loojaks võib kindlasti pidada sel suvel meie seast lahkunud Kaija Saari­ahot. Kontserdi vahetekstides kirjeldas ansambel U: Saariaho esimest kokku­puudet prantsuse spektraalmuusikaga, seda pidas ta elu muutnud sündmuseks. Võimalik, et rangest modernismile allutatud keskkonnast tulnuna tajus looja spektralistide lähenemisviisis suurt potentsiaali: kui piisavalt lähedale minna, võib igast üksikhelist saada terve maailm.

Esimese teosena esitas ansambel U: Saariaho 1998. aasta trio „Cendres“ ehk „Tuhk“. Tarmo Johannese, Levi-Danel Mägila ja Taavi Kerikmäe esitus oli küllaltki delikaatne – isegi niivõrd, et hakkasin kuulamise ajal mõtlema akustikast. Nagu hilisemas vahetekstis ka mainiti, on tema elektroonikat hõlmavates teostes üks oluline firmamärk n-ö Saariaho järelkaja. „Cendres“ on küll akustiline teos, aga saalis viibides tundus mulle, et pikema kõlaga ruum võiks ka seda teost toetada. Tõsi, raadioülekande salvestise puhul tundub ruum märksa suurem ja ka „Cendres“ kõlab säravamalt.

Ansambliga U: liitunud soprani Maria Valdmaa ja ansambli sünergia oli suur. Loodetavasti esitab see kooslus Kaija Saariaho loomingut ka edaspidi.

 Johanna Mängel / Klassikaraadio

Miks alustasin kontserdi- ja teatrisaali võrdlemisega? Mõnes mõttes võib kontserdi puhul ruumi kõla käsitada kui lavakujundust teatris. Mõne maailma loomisel ei ole seda justkui vajagi, teisel juhul on see hädavajalik – kõik usutavuse nimel. Teine mõte, mis mind kontserdi ajal vaevas, puudutab valgustust. Selleks et saalis viibija saaks hõlpsamini pakutavasse sisse elada, on üsnagi tähtis eriline valgustus – fookuse nihutamine laval toimuvale. Mulle tundub, et Saari­aho muusika dramaturgia lausa nõuab erilist valguslahendust. Muusika töötas, aga oleks hoolikalt kujundatud keskkonnas mõjunud veelgi võimsamalt.

Kava teisena ette kantud teos pärineb Kaija Saariaho õpetaja Paavo Heinineni sulest. Tarmo Johannese täpses esituses mõjus 1965. aasta teos „Discantus I“ üsnagi ajatult. Tekkisid huvitavad paralleelid Saariaho enda flöödile kirjutatud muusikaga. Teatud esteetiline ja tehniline ühisosa on neil kahel loojal kahtlemata olemas.

Suurepärase üleminekuna kõlas järgmisena esitatud Saariaho „Miranda’s Lament“ ehk „Miranda itk“ (2000/2023), mis on pühendatud tema õpetajale ja sõbrale Paavo Heininenile. Esimest korda kontserdi jooksul jõudsin kiigata Saariaho loodud maailma sisse. Ansambliga oli liitunud sopran Maria Valdmaa, kelle lavaline kohalolek oli ühtaegu võluv ja loomulik. Ansambli ja vokalisti sünergia oli suur ning olin siiralt üllatunud, kui teos ootamatult läbi sai – oleksin tahtnud veel. Loodan, et see kooslus esitab Kaija Saariaho loomingut ka edaspidi.

U: liikmete sõnul oli kava üles ehitatud nii, et anda helilooja loomingust võimalikult laiapõhjaline ülevaade. Saariaho elektroakustilist muusikat oli valitud esindama kava eelviimane teos „Six Japanese Gardens“ ehk „Kuus Jaapani aeda“ nr I–III (1994). Võib-olla oleksin oodanud isegi rohkem helilooja elektroonikaga värvitud teoseid, eriti arvestades, et see teos on oma kõlamaterjali poolest võrdlemisi erandlik. Kuigi Vambola Krigul on seda mõne aasta eest U: kontserdil juba esitanud, oli siiski äärmiselt kahju, et teost seekord tervikuna kuulda ei saanud. Kriguli esitus oli nauditavalt erk, aga mõtted läksid siiski taas akustika radadele. Kyōto aedadest inspireeritud teos tegeleb ju otseselt (aeg)ruumiga ning spetsiaalne heli- ja valguskeskkond aitaks tohutult kõrgendatud elamusele kaasa. Ka selle helitöö puhul kõlas muusika raadioeetri vahendusel suuremalt ja akustiline maailm sulandus paremini elektroonilisega.

On äärmiselt sümpaatne, et ansambel U: lisas Kaija Saariaho järelehüüdekontserdi kavasse Helena Tulve võrdlemisi värske teose. Saariaho ja Tulve loomenatuuris on midagi sõnulseletamatult sarnast. Mõlemad loovad maailmu justkui metafüüsilistel tasanditel, mis ei tundu ometigi kauged ega kättesaamatud. Nende muusika on nagu uue maailma kaart, mis ei räägi kogu lugu, jättes avastamisrõõmu kuulajale – aga ilmselt ka mängijale. „Emergence II. Sans fond ni rivage“ ehk „Tekkimine II. Põhjatu ja kaldata“ mõjus pühaliku teelesaatmise või transformatsioonina. Teose esimene pool on ülitäpne ja isegi jõuline. Ansambel toimis nüüd kui peenelt häälestatud masin, mis liigub pidurdamatult ja paratamatult oma lõppeesmärgi poole. Avastasin end mitmel korral imetlemas selle koosluse koosmängu ja võimet detaile välja joonistada. Üllatavalt mõjus ka teose viimane osa, kus ennustatava kokkupõrke või kaldale uhtumise asemel suubus kulgemine hoopis ülimasse õrnusse. Olin unustanud kõik pisidetailid, mis varem keskendumist häirisid. Pärast viimaste helide vaibumist kulus justkui igavik, enne kui saalis julgeti aplodeerida. Mind valdas tunne, et oleme jõudnud algusega võrreldes täiesti teise kohta – olime viimaks kohale jõudnud.