Viisteist aastat XXI sajandi algusest ehk Autoritaarse sajandi koidik

2008. aasta sündmused võisid saada autoritaarse sajandi sümboolseks stardipauguks.

TÕNIS SAARTS

Ajaloo kulgu ja suuri ühiskondlikke muutusi saab mõtestada ka nõnda, et igal uusaja sajandil on olnud läbiv leitmotiiv või tuumvastuolu. Inspireerituna Briti ajaloolasest Eric Hobsbawmist¹ võib öelda, et XIX sajand ei alanud mitte 1800ndal, vaid 1789. aastal, sest järgnev sajand tegeleski peaasjalikult Prantsuse revolutsioonist sündinud uute ühiskondlik-poliitiliste vastuolude ja pingete silumisega. XX sajandi avapaugud aga kõlasid juulis 1914 Sarajevos, sest Esimese maailmasõja trauma viis totalitaarsete süsteemide tekkeni, Teise maailmasõjani ja sealt edasi külma sõjani, jõudes alles 1991. aastal teatud lahenduseni.

Millal algas XXI sajand? Vähesed selle kirjatüki lugejad elavad nii kaua, et esitatud küsimusele tõsikindel vastus anda. Kuid ma teen ühe oletuse: täpselt 15 aastat tagasi, augustis-septembris 2008 toimunud sündmused olid niivõrd märgilised, et võiksid kvalifitseeruda selle sajandi sümboolseks alguspunktiks.

Augustis 2008 aset leidnud lühike Vene-Gruusia sõda ei olnud küll geopoliitiline mängumuutja ja jõujoonte ümberdefineerija, kuid tähelepanu väärib selle konflikti sümboolne tähendus: alates 1991. aastast oli see esimene kord, kui mõni läände mittekuuluv suurriik esitas otsese väljakutse lääne hegemooniale ning lääne vastus sellele osutus täiesti hambutuks. Sealt edasi, kui kaks aastat oli möödunud, ületati teine sümboolne rajajoon: 2010 sai Hiinast USA järel maailmas suuruselt teine majandus. Nendel aastatel toimunu viitab ühele XXI sajandit läbivale joonele: lääne mõju vähenemisele ja mitte-lääne esiletõusule, mis viib edaspidi multipolaarsema maailmani, kus liberaalseid ja demokraatlikke väärtusi ei võeta enam enesestmõistetavana.

Investeerimiskompanii Lehman Brothers’i pankrot septembris 2008 ja sellele järgnenud majanduskriis ei tähistanud mitte ainult üht tõsisemat majanduslangust alates 1930. aastate suurest depressioonist, vaid see oli alguspunkt, kust usk seni valitsevasse liberaalsesse ideoloogiasse lõi paljudes riikides nii tõsiselt kõikuma, et seda ei ole õnnestunud taastada. Kriis mitte ainult ei delegitimeerinud neoliberaalse vabaturumajanduse projekti, vaid, mis veelgi olulisem, murendas usku liberaalsesse elukorraldusse ning liberaalsesse demokraatiasse üldiselt.

Parempopulistlikud ja rahvus­populistlikud jõud, kes töötavad vastu liberaalsetele väärtustele, globaliseerumisele ja rahvusvahelisele koostööle, on läänemaailmas oma toetust alates 2008. aastast kasvatanud tervelt kolmandiku võrra.² Kõik märgid osutavad, et kui XX sajandi tuumvastuoluna püsisid klassikonflikt ja küsimus varanduslikust ümberjagamisest, siis XXI sajandi poliitika juhtmotiiviks on vastasseis globaliseerumisele lõpu tegijate (populistlikud erakonnad ja nende poolehoidjad) ja globaliseerumise võidule viijate (põhivoolu parteid) vahel.

Niisiis võime nentida, et XXI sajandi kaheks leitmotiiviks näivad kujunevat mitte-lääne väljakutse läänele ning konflikt liberaalse globalismi ja autoritaarse rahvuspopulismi vahel. Need kaks megatrendi on teineteisega ka tugevalt põimunud: mida enam rahvuspopulistidel õnnestub läänemaailma tüürida mitteliberaalse demokraatia ja rahvusliku suletuse suunas, seda enam mureneb senine rahvusvahelisele koostööle ja liberaalsetele väärtustele üles ehitatud maailmakord. Kandepinda saab juurde killustunud, konfliktne rahvusvaheline elukorraldus, kus autoritaarsed väärtused saavad normaalsuseks. Seesugune uus maailmakord on ennekõike meeltmööda Hiinale ja loomulikult ka Venemaale. Niisiis võibki 2008. aasta olla sümboolne alguspunkt autoritaarsele sajandile, milleks XXI sajand ähvardab kujuneda. Poliitikateadustes arutletakse autoritaarse sajandi võimalikkuse üle juba tõsiselt.

Lehman Brothers kui Trumpi ja Helmete ristiisa

Parempopulismi tõusust on palju kirjutatud.³ Kuigi 2008. aasta majanduskriis oli siin veelahe ja nende jõudude võimestaja, siis laias laastus on parempopulistlike parteide ja poliitikute, nt Donald Trump, Viktor Orbán, Marine Le Pen jt, võidukäigule kaasa aidanud kaks pikema vinnaga protsessi. Üks neist kuulub majandussfääri ning teine väärtuste ja kultuurisõdade maailma.

Alates 1970. aastatest on tööstusühiskond järk-järgult hakanud asenduma postindustriaalse teadmusühiskonna või infoühiskonnaga. Seal on majandusprotsessid palju paindlikumad, ületavad rahvusriikide piire ja esitavad inimkapitali kvaliteedile (haridus ja oskused) suuremaid nõudeid.

Lääne postindustriaalsetes ühiskondades on valitsevaks ideoloogiaks seni olnud neoliberalism. Ideoloogia, mis rõhutab riigi võimalikult vähest sekkumist majandusse, turuvabadust, minimaalriiki, madalaid makse, rahvusvahelist vabakaubandust, regulatsioonide lõdvendamist finantssektorile jne. Usutakse, et mida enam anda ettevõtjatele ja kodanikele majanduslikke vabadusi, lammutada riikidevahelisi majandusbarjääre ja anda teenused ebaefektiivse riigi asemel erasektorile, seda enam ühiskonnad rikastuvad. Neoliberaalid väidavad, et nii loodud jõukus peaks imbuma allapoole ja jõudma ka vaesemate ühiskonnagruppideni (tickling-down-economics), mistõttu neoliberaalsest piirideta globaliseerumisest peaksid lõpuks võitma kõik.

Alates 1980. aastatest sai neoliberalismist kiiresti dominantne ideoloogia ja paistis, et sellele ei olnud ühtegi mõistlikku alternatiivi, sest isegi seni kriitilised vasakparteid võtsid selle lõpuks kolmanda tee nimetuse all üle (nt Tony Blair Suurbritannias, SDE Eestis). Seetõttu sai neoliberalismi väljakutse tulla ainult põhivooluvälistelt jõududelt.

Paralleelselt neoliberaalse revolutsiooniga majanduses küdes lääne ühiskondades, täpsemalt, kultuurisfääris, ka üks teine fundamentaalne muutus – konservatiivne väärtusrevolutsioon. See oli vastureaktsioon tormilistel 1960. aastatel aset leidnud liberaalsele väärtusnihkele, kus ühiskonnad hakkasid liikuma järjest suurema soolise võrdõiguslikkuse, seksuaalse vabaduse ja üldise tolerantsuse poole, ilmutades sallivust ka kultuurilise ja rassilise mitmekesisuse suhtes. Paljud konservatiivsemate vaadetega kodanikud arvasid, et need muutused on toimunud liiga kiiresti ning sellele kõike lubavale traditsiooniliste väärtuste murendamisele tuleb pidurit tõmmata. Taustaprotsessidena toimuvad globaliseerumine ja immigratsiooni intensiivistumine suurendasid selles elanikkonna osas ärevust veelgi.

Nii oligi 2008. aasta eel lääne ühiskondades näha kaht eristuvat poolt. Liberaalidest globaliseerumise võitjad (peamiselt linnastunud, haritud, noorepoolne keskklass) nägid, et uus piirideta maailm avardab nii neile kui ka nende lastele majanduslikke võimalusi. Nad tervitasid ka uut kultuurilist ja elustiililist mitmekesisust, nähes süvenevas sallivuses tervitatavat ajastu märki. Vastaspoolele jäid konservatiividest globaliseerumise kaotajad (peamiselt töölisklass, väikeettevõtjad, maa- ja väikelinnade elanikud), kes tundisid end selles uues avatud maailmamajanduses allajäänuna, sest nende sissetulekud ja elatustase jäid paigale või isegi langesid, töökohad liikusid kolmanda maailma riikidesse, endised tööstuslinnad ja väikelinnad stagneerusid. Suurlinnades aga asusid nende naabrusse elama sisserändajad, kes omakorda võtsid ära töökohti ning kahjustasid harjumuspärast miljööd. Konservatiivid mõistsid, et seni neile tuge pakkunud väärtusmaailm ja identiteet on tõsiselt ohus. Rahvuslus, religioon, traditsiooniline perekond oma soorollidega, heteronormatiivsus – kõik see oli liberaalide pideva rünnaku all.

Kuni 2008. aastani ei söandanud suur osa globaliseerumise kaotajatest oma seisukohti nii tugevalt väljendada, sest valitses veel lootus, et neoliberaalne globaliseerumisprojekt ikkagi töötab ja toob neilegi pikemas perspektiivis majanduslikku kasu. Siis aga tuli murrang – 2008. aasta sügis hävitas selle illusiooni. Ameerika rahvusvaheliste suhete ja strateegiate uurija Azeem Ibrahim kirjeldab⁴ väga tabavalt, mis tegelikult juhtus. Kuna väärtusliberalismi ning liberaalset demokraatiat oli aastakümneid retooriliselt seostatud neoliberaalse majandusprojektiga (ei saa ju olla vaba majandust ilma vaba ja võimalikult liberaalse ühiskonnata) ja neid mõlemaid omakorda veel Ameerika-keskse liberaalse maailmakorraga, siis piisas, kui vaid üks kolmest sambast murenes ja oligi kogu pealisehitus ohus.

Juhtus veelgi halvem: murenes lausa kaks alustala. Iraagi ja Afganistani sõda oli selleks ajaks juba tõsiselt kahjustanud USA tõsiseltvõetavust maailmaareenil ning kui lisandus Lehman Brothers’i krahh, siis see varing lõi vägagi nähtavad mõrad liberalismiehitise seni nii triumfaalsena paistnud fassaadil. Nagu eespool märgitud, tähendas alternatiivide puudumine ja vasakjõudude kodustamine neoliberaalide poolt seda, et väljakutse sai tulla vaid väljastpoolt süsteemi. Parempopulistid asusid liberaalsesse ehitusse tekkinud mõrasid veelgi laiemaks kiskuma ning narratiiviga, et kõigis praegustes hädades on süüdi võimul olev eliit, liberaalne demokraatia, sisserändajad ja globaliseerumine, leidsid nad endile kiiresti tänuväärse ja paisuva kuulajaskonna. Ja miks ei pidanudki nad endile poolehoidjaid võitma? Piirideta, liberaalne globaliseerumisprojekt oma lubadustega oli ju nii paljusid kodanikke alt vedanud ning lõpuks „prahvatas vimm, mis kogunend salaja“. 2008. aasta ei sünnitanud parempopulismi, sest see oli nišiparteidena olemas juba varem, kuid see avas liberalismivastasele liikumisele suurepärase võimaluste akna. Nii saigi Lehman Brothers’ist Orbáni, Trumpi ja ka Helmete ristiisa.

Populism – XXI sajandi poliitika leitmotiiv

Liberaalsed kommentaatorid on avaldanud lootust, et populism, iseäranis parempopulism, on ajutine nähtus ning maailm rahuneb ja tasakaalustub: ratsionaalsus võidab ja liberaalne põhivool kehtestab end taas kõikjal. Trumpi, Bolsonaro ning teistegi lüüasaamine viimaste aastate valimistel näib seda eeldust kinnitavat. Ma ei ole kaugeltki nii optimistlik. Kõik märgid viitavad, et populismist võib saada XXI sajandi poliitika leitmotiiv – seda vähemalt lääne­maailmas.

Populism esindab nimelt selle aasta­saja tuumvastuolu: konflikti globaalse avatuse ja rahvusliku suletuse vahel kõige sinna juurde kuuluvaga. Pole märgata, et need protsessid ja trendid, mis kaudselt või otseselt viisid parempopulismi tõusuni, oleksid kuidagi taandunud: sotsiaalne ebavõrdsus ja keskklassi murenemine süveneb, deindustrialiseerimisest tingitud ja regionaalsed erinevused on järjest nähtavamad, sisserändesurve kasvab kliimamuutustega veelgi, kultuurisõjad koguvad aina hoogu ning poliitiline polariseerumine hakkab juba lähenema 1930. aastate tasemele.

Pangem siia juurde tuure koguv neljas tööstusrevolutsioon, mis toob robotiseerimise, automatiseerimise ja tehisaru pealetungi – see struktureerib põhjalikult ümber majanduse ja tööturu. Esimesena satuvad löögi alla sinikraede, teenindusproletariaadi ja madalama keskklassi töökohad – arvestatav osa neist hääletab juba nüüd parempopulistide poolt. Lisagem veel võrrandisse kliimamuutuse ennustamata mõjud ning rohepöörde võitjate ja kaotajate temaatika… Ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaksid Trumpi-, Le Peni- ja Helme-sugused liidrid loobuma kiusatusest seesuguses ühiskondliku turbulentsi tingimustes veelgi priskemate häälesaakide õngitsemisest?

Seega ei tähista 2008. aasta mitte ainult neoliberaalse majanduspoliitilise hegemoonia vaikset murenemist, vaid selle tähendus on palju laiem. Meenutagem Francis Fukuyama teesi ajaloo lõpust ja liberalismi universaalsest võidust üle planeedi.⁵ Praegu paistab, et ajalugu kestab edasi ja ähvardab võtta, vastupidiselt oodatule, hoopis autoritaarse ja antiliberaalse pöörde. Vaadates parempopulistide toimetamisi pole kahtlustki, et nende propageeritud mitteliberaalse demokraatia projekt ei hooli vähemuste õigustest, võimude lahususest, meediavabadusest ega kohtuvõimu sõltumatusest. Kui demokraatia on nende arusaamade kohaselt enamuse võim, kus „rahva“ tahet esindavale valitsusele ei tohi keegi mingeid piiranguid seada, siis kas see on ikka veel demokraatia?

Hiina autoritaarne maailmakord

Riigi siseelu on alati põimunud välisega. Autoritaarse sajandi sünnile aitaks kõige enam kaasa, kui autoritarismi tendentsid avalduksid korraga mõlemal tasandil ja toidaksid teineteist. Milliseid muutusi võib oodata XXI sajandi rahvusvahelises süsteemis? Alustasin seda kirjatükki viitega Vene-Gruusia sõjale. Väga vähesed teadlased siiski arvavad, et XXI sajand võiks olla Venemaa taassünni sajand, pigem kõneldakse Hiina ja kogu Aasia tõusust. Nagu essee alguses olen nentinud, siis Vene-Gruusia sõda oligi siinkohal sümboolne teetähis: mitme poolusega maailma kuulutaja, kus lääne liberaalsed demokraatiad pole enam kaugeltki hegemooni rollis ja idapoolsed autoritaarsed režiimid hakkavad järjest enam dikteerima maailmapoliitika rajajooni ja väärtuskoode. See tähendab, et tükk tüki haaval hakkab murenema ka liberaalne maailmakord, mille aluseks on olnud USA dominant, tema üles ehitatud rahvusvahelistel organisatsioonidel ja liitudel põhinev julgeolekuarhitektuur, liberaalsed väärtused (isikuvabadus ja inimõigused), demokraatia (ja püüdlus seda levitada) ning vabaturumajandus.

Rahvusvaheliste suhete uurijad arutlevad tuliselt selle üle, kui tõenäoline on Hiina juhitud autoritaarse maailmakorra sünd, mis siis asendaks senist liberaalset USA dominandiga maailmakorraldust. Briti Aasia-uuringute õppejõud Chris Ogden⁶ väidab, et koos Hiina majandusliku, poliitilise ja sõjandusliku võimu kasvuga muutub järjest tõenäolisemaks, et püütakse maailma ümber kujundada oma autoritaarsetele väärtustele vastavamaks. Teisisõnu, mida enam nihkub maailmamajanduse kese Aasiasse ning Hiina riigikapitalistlik mudel osutub edukaks, seda enam on neid, kes soovivad Pekingi eeskuju järgida lisaks majandusele ka poliitilises ja väärtuste dimensioonis. See omakorda tähendab, et liberaalne maailmakord kaotab üha enam kandepinda ning autoritaarne juhtimine saab uueks normaalsuseks.

Ogden kasutab Hiina juhitud maailmakorra tuleku iseloomustamiseks leidlikku kujundit – see on nagu Theseuse laeva ehitamine. Tegemist oli Vana-Kreeka müütilise kangelasega, kelle laevaga tegid ateenlased iga-aastasi palverännakuid Delose saarele. Selleks et vana laev oleks merekõlblik, tuli seda pidevalt plank plangu haaval uuendada. Nii ehitavad ka hiinlased tasapisi ümber seni kehtinud maailmakorda: „lääne plangud“ asendatakse enda omadega ja muudetakse kergelt ka laeva kuju. Kuna protsess on nii aeglane, siis esialgu seda ei märgatagi. Pealegi ei ole Hiinal kavas kogu süsteemi täielikult ümber teha. Mitmed lääneliku maailmakorra põhimõtted ja institutsioonid jäävad paika: rahvusvahelised organisatsioonid (ÜRO, IMF, WTO jt) tegutsevad edasi (olgugi et Hiina annab neis järjest enam tooni), säilivad vabakaubandus ja globaalne turg, ilmselt ka keskkonna- ja kliimakoostöö. Aga mida rohkem Hiina rahvusvahelisel areenil oma mõju kasvatab, seda enam hakkavad autoritarismiga mittesobivad väärtused, nt inimõigused, õigusriiklus, sooline võrdõiguslikkus ja demokraatia levitamine, tasahilju maailmapoliitika agendast välja pudenema.

Hiina maailmakord hakkab võrreldes lääne liberaalse maailmakorraga olema tunduvalt pluralistlikum ja multi­lateraalsem. Kuna erinevalt läänest ei põhine Hiina tsivilisatsioon monoteistlikul ja messianistlikul religioonil, siis neil puudub ka taotlus maailm vägisi „õndsaks“ teha ja kõiki oma „tões“ elama panna. Peking ei hakka oma mudelit teistele jõuga peale suruma ja muutma teisi ühiskondi Hiina-sarnasteks – ta aktsepteerib ka teisi jõukeskusi, kaasa arvatud lääne demokraatiad. Ometi peab lääs uut hegemooni austama ning olema seesuguste teemade nagu demokraatia, inimõigused ja õigusriiklus tõstatamisega ülimalt ettevaatlik. Kui liberaalse maailmakorra tingimustes ei saa enam vabalt levitada vastavaid väärtusi, siis kas see maailmakord väärib ikka veel oma nime?

Tänapäeva üks tuntumaid rahvus­vaheliste suhete teoreetikuid Barry Buzan⁷ on aga lääne võimaluste suhtes palju optimistlikum, ta näeb Hiina maailmakorra tulekut (kui see üldse juhtub) palju pikaldasema ja katkendlikuma protsessina. Buzan väidab, et Hiina on veel tükk aega hõivatud oma riigisiseste raskuste ja arenguvajadustega ning enda kehtestamisega Aasias, mistõttu uue maailmakorra loomise tahe lükatakse kaugemasse tulevikku. Täpsemalt, Hiina üritab kõigepealt majanduses realiseerida „Hiina unistuse“, pakkudes oma elanikele hüveolu, ja kasvada maailmas juhtivaks majanduseks. Seejärel püütakse saavutada hegemooniline positsioon Aasias, kus Hiina musklinäitamine on juba praegu tõsist vastaseisu tekitanud ning pole kindel, et kõik seal Pekingi plaanide kohaselt kulgeb.

Seni aga näib, et Hiinal endalgi puudub selge visioon, kuidas uus maailmakord peaks hakkama välja nägema. Seetõttu toimetab Peking veel pikka aega paindlikult, olukordadest lähtudes ja vägagi ettevaatlikult, et mitte, arvestades oma praegust majanduslikku haavatavust, läänega laupkokkupõrkesse sattuda. Nii võib Ogdeni eespool ennustatud Hiina juhitud autoritaarne maailmakord olla võrdlemisi kauge perspektiiv, mis võib-olla ei realiseerugi selle sajandi teiseks pooleks, kui üldse.

Kõik kolm eespool refereeritud autorit, Ibrahim, Ogden ja Buzan rõhutavad, et peaosa selles, kas autoritaarne sajand koos Hiina juhitud maailmakorraga tuleb või ei tule, on määrata ingliskeelsetel riikidel ehk anglosfääril.

Nimelt on Suurbritannia ja USA mõlemad eri aegadel, kahe viimase sajandi vältel olnud liberalismi ja liberaalse maailmakorra poliitiliseks, majanduslikuks ja väärtuseliseks tsentriks. Kui need riigid peaksid vääratama ning autoritaarse rahvuspopulismi kiusatusele järele andma, siis võib peaaegu kindel olla, et autoritaarse sajandi ennustus muutub õige kiiresti käegakatsutavaks reaalsuseks.

Ameerika isolatsionism ja autoritaarsuse normaliseerumine anglosfääris hävitaks Pax Americana koos kõige selle juurde kuuluvaga. Sünniks maailm, kus üksikute riikide omakasupüüdlikud nullsummamängud ja üksteise üle trumpamised viivad palju killustatuma ja konfliktialtima rahvusvahelise elu korralduseni. See oleks maailm, kus inimõigused, õigusriiklus, kodanike universaalsed isiku- ja poliitilised vabadused ei ole enam enesestmõistetavad, vaid nišikaup, mida osa riike suudab tagada, enamik aga mitte. Lühidalt, see on maailm, mis on vägagi vastuvõetav autokraatidele, istugu nad siis Kremlis, Pekingis või mujal.

Meil on aga vaja mõista, et selles maailmas pole Eesti iseseisvus enam garanteeritud või enesestmõistetav. Autoritaarset sajandit Eesti üle ei ela – liberaalsetel väärtustel põhineva ja USA juhitud maailmakorra püsimine pole meile mitte maitseküsimus, vaid eksistentsiaalne imperatiiv. Seega, kuigi praegu viitavad paljud märgid sellele, et XXI sajand (ehk siis autoritaarne sajand) võis tõepoolest alata aastal 2008, siis meile oleks palju parem uudis, kui saaksime selle daatumi paigutada kusagile mujale. Näiteks aastasse 2022, kui lääs leidis Ukraina sõja puhkedes taas üles oma koostöövõime, tugevuse ja eneseusu, lükates nii autoritaarse sajandi tuleku palju kaugemasse tulevikku. Loota ju võib.

1 Nt Eric J. Hobsbawm, Marion Cumming, Age of extremes: the short twentieth century, 1914–1991. Abacus, London, 1995.

2 Tim Bale, Cristóbal R. Kaltwasser, What has happened to Western Europe’s centre right?. https://theconversation.com/what-has-happened-to-western-europes-centre-right-169849, 2021

3 Pippa Norris, Ronald Inglehart, Cultural backlash: Trump, Brexit, and authoritarian populism. Cambridge University Press, 2019; Tõnis Saarts, Neoliberalismi ja populismi paratamatus ehk XXI sajandi demokraatliku kapitalismi anatoomia. – Sirp 17. XII 2021.

4 Azeem Ibrahim, Authoritarian Century: Omens of a Post-Liberal Future. Hurst Publishers, London 2022.

5 Francis Fukuyama, Ajaloo lõpp ja viimane inimene. Tänapäev, Tallinn 2002.

6 Chris Ogden, The Authoritarian Century: China’s Rise and the Demise of the Liberal International Order. Bristol University Press, Bristol 2022.

7 Barry Buzan, Will the liberal international order survive? An English School perspective, Kogumikus: „The Decline of the Western-Centric World and the Emerging New Global Order“, lk 166–185. Routledge, London 2020.