Meeleline küllus ja (t)ajugümnastika

On isegi kummastav, et ühe nimetaja alla võib mahtuda nii palju ja nii erinevaid loomeisiksusi ja teoseid.

KAAREL KÜNNAP

Heliüleste tasandite muusikafestival „Üle heli“ 19. – 22. X Tallinnas, kunstiline juht Aivar Tõnso.

Minul algas tänavune „Üle heli“ festival e¯lektroni kunstisaalis, kus viljeldakse harilikult kõikvõimalikke etenduskunste. Alles mõni nädal tagasi olin siin näinud Liisbeth Horni etendust „Tõsielu laulikud“, mille taustaks oli suurte, laia panoraami moodustavate endise tööstusruumi akende taga avanev vaade tormises taevas triivivatele pilvedele ja mille helikujundaja Karl Saks lasi osa sellest ilmamöllust kontaktmikrofoni abil ka ventilatsioonitorustikust tuppa. Nüüd oli sama ruum kontrastina väliskeskkonnast täielikult eraldatud. Tekitatud oli midagi musta kasti ja valge kuubi vahepealset, kardinate ja lisa-akustika­elementidega vooderdatud, kontrollitud valgusrežiimiga paik – ideaalne ruum millegi ümbritsevast reaalsusest täiesti sõltumatuks esitamiseks.

Kui kohale jõudsin, andsid vennad Lockid parasjasti viimast lihvi ruumi rajatud 23 kõlarist koosnevale ambisoonilisele süsteemile, millest sai üks festivali keskseid elemente. Nad askeldasid sinakasrohelises valguses, kinnitades neoonkollase teibiga viimaseid juhtmeid põranda külge ja seisid hea selle eest, et kuulajaskonnale ruumi keskpaika koondatud toolikobar saaks istumissuundadelt kaootiline.

Kõlarisüsteem oli omaette vaatamisväärsus, kus oli kombineeritud kõrvalekallet mitte sallivat täpsust loomingulise DIY–stiihiaga: kõlarid olid põrandale tehtud salapäraste markeeringute järgi organiseeritud tervet ruumi täitvaks geomeetriliselt perfektseks kupliks, kasutades nende statiividele kinnitamiseks või lae alla aksidele riputamiseks keerukaid vineeritükkidest, keerme­latist, liblikmutritest, trossist ja pingutitest rakisepuntraid. Sisseseade valmistamine ja selle ülespanek pidid küll olema aukartustäratavalt töömahukad.

Ruumi keskele, ühele suunata toolidest istudes võis aga peagi aru saada, mille nimel see töö oli käinud: süsteem pakkus võimaluse asetada kuulaja otse keset tehislikku heliruumi, luues illusiooni kuhugi teise keskkonda sattumisest – eri järelkõlaga kohtadest ja ruumis paiknevatest, liikuvatest või laiuvatest objektidest, mida küll seal ei olnud, aga kõlasid täiesti reaalsena. Neid keskkondi olid esitatavate teoste autorid loonud väga erinevaid.

Agita Reke pani pea kohal ringi vihisema tundmatud lendavad objektid, Davide Vannuccini teos viis kuulaja kuhugi sakraalsete võlvide alla, mis näisid vajuvat järjest madalamale. Võlvide kohale sirutunud habrastest, efemeersetest tornidest kõlas aeg-ajalt tuulekellade kauget helinat, kuni kogu see struktuur pudenes klibuks, millest laine üle veereb. Sofia Zaiceva „Fight or Flight Response“ näis andvat kõrvalpilgu kuulaja pähe, ruumi laiali venitatud neurovõrgustiku keskele, kus abstraktsed elektrisignaalid keerukaid trajektoore pidi ringi krabisevad, kutsudes esile suuremaid ja väiksemaid lokaalseid reaktsioone ja häireid. Sander Saaremetsa „Almost Still“ viis aga lageda taeva alla, kus ta ehitas lohisevatest helidest koosneva liivase maapinna kohale justkui tonaalsete helide selgetest abstraktsetest kildudest pöörleva kaleidoskoopilise struktuuri. Otto Iivari pani kuulaja end tundma perkussionisti töölauale sattunud imeväikese mutukana, kelle ümber helisevad taevani kõrguvad metallist kausid, taldrikud, gongid ja kellad. Gerhard Locki loodud helikeskkond kõlas pluraalselt, nagu võiksid kõlada virmalised, kui neil oleks hääl, või korallid, kui nad oskaksid omavahel rääkida. Johanna Sulalampi „Entities of Freedom“ kõlas aga ohtliku ja vaenulikuna – nagu üritaks mõni hiiglasuur organism kuulajat seedida või oleks ta vaenulikest olenditest kihavasse tihkesse džunglisse sattunud.

Kui ettekantavad teosed mängiti valdavalt maha salvestistelt, siis omaette demonstratsiooni ambisoonilise süsteemi võimetest andis selle peaarhitekt Hans-Gunter Lock oma live-etteastega. Saali keskele asetatud ruumilise mikrofoni abil muutis ta saali hiiglaslikuks kolmemõõtmeliseks luuperiks, saates helisid kusagilt eetrisse, kogudes need mikrofoni, et siis järgmiste kihtidena koos järjest lisanduvate peegeldustega uuest suunast välja paisata. Selle tulemusena sündis äärmiselt desorienteeriv tihenevate ruumiliste kajade pilv, mida autor käigu pealt osavalt kärpis, suunas ja redigeeris. Kuulajana tundsin vastupandamatut soovi jälgida kindlate helide trajektoore ja kujunemist, aga aina komplitseeruv struktuur tegi sellest tõelise ajugümnastika ja sundis lahti laskma.

Valjema, struktureerituma, korduste ja rütmidega punkti pani sessioonile Alo Allik. Tema algoritmide abil genereeritud pala kõlas nagu peaaegu tundmatuseni dekonstrueeritud techno, rasked kõlad rigisesid pea kohal edasi-tagasi nagu õlitamata pendel, miski surus saali perimeetrilt peale nagu teemantpuur, suruõhuvasar või teadvusse tungida üritav halb mälestus.

Samal õhtul Telliskivi rohelises saalis aset leidnud klubiöö vähemalt esialgu ööklubilikku ilmet ei võtnudki: hämardatud galeriisaali kogunes kammerlikult napp publik, mis ruumi kaugeltki ei täitnud. Vahepeal istuti põrandal või mõnel vähestest ruumis leiduvatest istmetest, enamik seisis aga käed taskus paigal ja jälgis pühendunult toimuvat. Kui oleks olnud rohkem inimesi, oleks avara ruumi pakutav vabadus võinud meenutada vabaõhufestivali, siin oli aga rahvast koduse lõkkeõhtu jagu.

Valdavalt kõlas analoogelektroo­nika – suurte juhtmepundardega ühendatud mitmekesine aparatuur, täienduseks arvutid. Wondering O lõi juba esimese live-esinejana väga keskendunud atmosfääri, tema tumeda, sügava kõlaga rahulikus tempos kulgev sett kõlas kokku ebamaise ekstaatilise tõdemusega vahepeal kasutatud vokaallindistuselt: et on „f**king miracle“, et Maal üldse elu tekkis. Talle järgnenud Forces Soomest purustas 1980ndatest ja 1990ndatest pärit klubimuusikasaunde ning segas neist kokku midagi uut, abstraktset ja kunstipärast, lõpetades oma läbilõike arhetüübiks taandatud tampiva biidiga, mis jätaks varju isegi kõige üksluisemad raadiomuusikapalad. Eesti trio Several Symptoms viis meid samuti tagasi 1990ndasse või nullindate algusse, hõljudes oma tundelise naisvokaaliga kusagil trip hop’i ja mahendatud coldwave’i kandis.

Hommikutundide lähenedes viis intensiivsuse maksimumi Sitsiiliast pärit Shapednoise, kes kasutas keerukaid analoogelektroonilisi võtteid ja vahendeid, mida võiks oodata mõnelt abstraktset müramuusikat tegevalt artistilt, selleks et valmistada trap-muusika biite, millele ta kohati isegi lindistatud räppvokaali peale mängis. Tulemus oli kihiline ja raju.

Lõpetuseks esinenud Maarja Nuut sai õhtu kõige juhtmeküllasemast instrumendikogumist välja võlutud säravate techno-helidega viimased kohale jäänud korraks isegi tantsima.

Järgmisel päeval Mustpeade majja, Eesti Nüüdismuusika Keskusse jõudes oli mul tunne, et olen sattunud mingile teisele, võib-olla isegi kolmandale festivalile. Juba sisenemine läbi viltuse tunnelilaadse kangialuse unikaalsetest, segase kujuga katakombisarnastest keskaegsetest ruumidest koosnevasse kontserdipaika lõi eristuva meeleolu, mida rõhutas saali jõudnuna tõdemus, et eelmise päeva elektroonikakülluse asemel ootavad siin ees põhiliselt akustiliste vahenditega tekitatud helid.

Patrick McGinley kasutas musitseerimiseks lauatäit leidobjekte, mida võiks pealiskaudsel pilgul kirjeldada väärtusetu rämpsuna: sügislehed ja muu taimne prügi, puu- ja kivitükid, murtud penoplastinurk – tõeline wabi-sabi esteetika. Kontaktmikrofonide ja luuperi abil kokku kogutud helid kõlasid aga täidlase, elus ja looduslikuna: vette pandud kriiditükid vidised ja krooksusid nagu pääsukesed ja konnad, kausis ja tammelauaotsal ringi hõõrutud ohakanupud ja leheprügi rögisesid nagu tundmatu sõraline. Kõmmeldunud halujupil mängitud staccato kõlas seevastu üllatavalt puhta ja tonaalsena. Etteastest põrandavaibale jäänud orgaaniline puru lisas kogu kontserdile sügisest meeleolu.

Eva Mitreikinal oli kasutada mitmepalgeline hulk arhailisi keelpille, mille saatel ta esitas jutustavaid, kord regilaululikult kõlavaid, kord Kesk-Euroopa laulikulauluga sarnanevaid laule. Sellele lisaks luuper koos plast- ja bambus­torudega, lõpetuseks pièce de résistance poognaga pikal ühemehesael.

EleOnora mitmekesise vokaaletteaste ühes äärmuses oli jaanmalinlik ilmekas veiderdamine, Lars von Trieri „Idiootide“ vaimus spass’imine, teises kaunid puhtad toonid, mida võib leida mõne omapärasema tämbriga laulja loomingust. Sekka abstraktseid või loomalikke helisid, mida inimese hääle­aparaadist oodata ei oskakski, kõik see sundimatu, professionaalse sujuvusega voolavaks kokku sulatatud.

Tarmo Johannes esitas oma plastkanalisatsioonitorudest hiigelflöödil alguses meditatiivseid, madalaid voogavaid aegluubimaastikke, vaid aeg-ajalt kõlas hulka mõni torust välja lendava tennisepalli või signaalraketi suurune järsem heli. Hiljem tihenesid need harvad järsud noodid millekski free jazz’i kontrabassimängulaadseks, mille ta siis jättis taustale luupima ja joonistas aluskihile peale väikese (normaalsuuruses) flöödiga omaette peengraafilise kihi.

Lõpetuseks esinenud Iraanist pärit Tahereh Nourani esimese pala ajal tegi vaikus kivide pillamisega tekitatud hõredate helide vahel üliteadlikuks ümbritsevast ruumist: läbi paksude keskaegsete müüride oli kuulda mööduvat autot, kusagil hoone sügavuses kõmahtas uks. Pala edenedes tekkisid helidesse argised kordused, mis arenesid lõpuks tihedaks, intensiivseks rütmiks. Teises palas lõid delikaatsed feedback’i-helid keskaegsete võlvide alla sobiliku salakäigumeeleolu, kuhu summutatud flööt ja võõras keeles sosistatud luuletus tõid lõpuks eksootilise tuule.

Laupäev lõppes jällegi e¯lektronis, kus varasematelt laividelt juba tuttavad artistid said vabamas vormis ambisoonilist süsteemi pruukida ja katsetada. Õhustik oligi eksperimentaalne, millest andis tunnistust ka asjaolu, et tegevuse käigus õnnestus läbi kärsatada osa kõlaritest, mille komponentidele Hans-Gunter Lock leidis järgmisel päeval oma varudest küll ka kiire asenduse. Üritust oli reklaamitud võimalusena ka pisut tantsida, aga tantsuks siiski ei läinud. Kui peakorraldaja Aivar Tõnso oma katsetused kella ühe paiku viimasena lõpetas, oli saali jäänud sedavõrd vähe rahvast, et korraldajad oleksid saanud enamjao kohale jäänutest paari sõidu­autoga koju viia. Seda võimalust ka pakuti ja nii avaneski mul unikaalne võimalus teha lühike sõit läbi Kalamaja Gerhard Locki vanas, aga uskumatult hästi hoitud Opelis.

Pühapäeval näidati Noblessneris helikeskseid filme, mitmed neist olid valminud spetsiaalselt festivaliks. Kõige sagedasemad teemad olid siin loodus ning psühhedeelsena mõjuvad pilti ja heli sünteesivad tajumoonutused (ehkki festival oli mulle viimaste päevade jooksul korduvalt meenutanud, et veidrate ja haaravate efektide kogemiseks pole tingimata psühhedeelikume vajagi). Meelde jäid Milly Yenckeni voolavas maalitehnikas teostatud klassi­kaliselt sürrealistlik ja sümbolistlik animatsioon, Artjom Jurovi filmi heliribale keskenduma panev tume visuaalne minimalism ning Rebeca Žukovitši kompromissituna mõjuv rituaal koos radikaalselt nihilistliku poeesiaga, aga huvitav oli kogu programm.

Festival lõppakordiks koguneti taas Koplisse üles pandud kõlarisüsteemi alla salvestisi kuulama. Pablo Sanzi „Entan­gled“ täitis saali kolmveerandtunniks vihma­metsades salvestatud ja tihedaks elavaks massiks monteeritud helidega, millele vastandusid hilisema Bruno Quasti „Ice Felt’i“ jääpankade kõrvu­lukustavad raksatused. Eriti huvitavate ja ebainimlikena kriipisid heas mõttes kõrva Mariam Gviniashvili „Free Flow“ AI genereeritud tehisviiulihelid.

Kuigi ma ei jõudnud kõigile festivali üritustele ja loengutele, oli juba kuuldud, nähtud ja tajutud osa sellest tõeliselt külluslik ja äärmiselt mitmekesine elamus. Tagantjärele on isegi kummastav, et ühe nimetaja alla võib mahtuda nii palju ja nii erinevaid loome­isiksusi ja teoseid. Ilmselt on see esmapilgul raskesti defineeritav nimetaja Aivar Tõnso isiklike eelistuste ja maitsete kogusumma, mille abil saab festivali kureerides tõeliselt kompromissitu ja kordumatu tulemuse – „tõelise butiikfestivali“, nagu kirjeldas üks tuttav publikunappusest tulenevat äärmuslikku eksklusiivsust. Kuulu järgi oli festival kavandatud, nii uskumatu, kui see ka ei ole, isegi veel mitmekesisemana, nii et korraldajad lubavad lähiajaks lisaüritusi kavast esialgu eri põhjustel välja jäänud esinejate ja teostega. Kõigil, kes tahavad näha süvenenud inimeste underground’i, soovitan kindlasti minna vaatama.