Sada aastat hiljem: India õpetlase vabadussõnum läänes

Tõeline revolutsioon tähendab vahetada mõõtkava, muutuda oma sisemuses, tõusta kõrgemale oma piiratud arusaamadest.

MARGUS LATTIK

Kuuleme päevast päeva, kuidas maailm seisab silmitsi ohtrate, eriti keerukate probleemidega. On ilmne, et maailma vorm ongi pidevas muutumises ning sellega on vaja kohaneda, viimastel aastakümnetel üha rohkem. Olen ise selle kõige keskel leidnud end sageli mõtlemast, kas ka maailma olemus on möödunud aastate ja ajastutega põhimõtteliselt muutunud. Tihti on mul aimdus, et kõige selgemad vastused kõige tänapäevasematele probleemidele on leitavad hoopis sajandite tagant, ajaloo- ja kultuuripärandiga settinud tõdemustest, sest inimese psüühe – tema jõud, tema ambitsioonid, aga ka nõrkused – on olemuselt ikka samaks jäänud.

Üks mind enam köitnud õpetlasi on ses vallas 1874. aastal Kolkatas sündinud ja India vedaanta-traditsiooni edendanud Bhaktisiddhanta Sarasvati, kodanikunimega Bimal Prasad Datta. Ta oli üks XX sajandi alguse Bengalimaa mõjukamaid ja peljatumaid filosoofe, kes oli kuulus oma kompromissitu kriitika poolest tollal populaarsust nautinud monismi ja tühjusefilosoofia vastu. See oli andnud talle rahvasuus nime simha-guru ehk lõviks kehastunud õpetaja. Ehkki ta oli sügavalt kriitiline valitseva religiooni suhtes, nägi ta ateismis ja monismis põhimõttelist takistust inimese ja ühiskonna arengus. Keskse ideena rõhutas ta elusolendi igavest ja vääramatut individuaalsust ning jutlustas, erinevalt mitmest teisest ida õpetusest, isiksuslikku Absoluuti.

Aasta oli 1922, kui Sarasvati kohtus esimest korda Abhay Charan De’ga, kellest hiljem sai tema õpilane ning Hare Krišna liikumisena tuntuks saanud õpetuse kuulus edendaja läänemaailmas. De, keda hiljem teati nime all A. C. Bhaktivedanta Swami, oli tollal Gandhi vabadusliikumise innukas toetaja ning kandis selle märgiks khadi-kangast (jämedast puuvillast) rõivaid. Kohtumisel avaldas ta arvamust, et India kultuur ja traditsioonid jäävad paratamatult kammitsetuks, kuni nende kodumaa on Briti võimu all. Sarasvati vaidles talle aga vastu, väites, et poliitiline vabadus on kõigest teisene küsimus – esmatähtis on inimese pääs materiaalse eksistentsi hädadest, mille põhjusena nägi ta teadmatust omaenese peenemast olemusest.

Vabaduse astmed

Sõltumata sellest, kas ja kuivõrd me Sarasvati vaadete ja pärandiga haakume, näivad tema tähelepanekud ometigi osutavat millelegi olemuslikule vabaduse mõiste määratlemises: asjaolule, et vabadus on väga mitmetahuline nähtus. On huvitav märgata, et ajaloost tuntud vabadusvõitlejad on suuremalt jaolt olnud kõik poliitilised kangelased. Siiski oleks ekslik öelda, et see taandab nende vabadusepüüded vaid poliitilisteks – enamikul juhtudel on ju nende võitlus olnud ajendatud soovist kehtestada (või taaskehtestada) ühiskonnas isiku vabadused ja õigused. Poliitiline eesmärk on nõnda teeninud just indiviidi õiguste ja vabaduste huve, mida tulebki kaalutlematute poliitiliste ambitsioonide eest ikka jälle kaitsta – et vaba ühiskond üldse säiliks.

Vabaduse mõiste alla kuulub seega palju väljendusviise ja valdkondi – mitte ainult vabadus elada oma parema äranägemise järgi, vaid ka vabadus vabalt kõnelda, vabalt uskuda, ja kui seda soovime, siis ka vabadus olla üksi jäetud. Seega ei ole vabadus mitte ainult meie füüsilise või sotsiaalse kaitstuse küsimus, vaid hõlmab neidki kudesid meie olemusest, mis on seotud psüühilise eneseteostuse ja heaoluga.

Vabadust saab määratleda ka sõltumatusena välisest, vabadusena oma keha ja meelte kihkudest üle olla. Seda võib määratleda ka enesevalitsusena, ja viimaks ka vabadusena kannatustest – isegi kui mitte läbi nende puudumise, siis vähemasti läbi säärase seisundi, mis võimaldab meil kogetava valu või survega mitte samastuda. Just selles nägi Sarasvati inimese vabaduse kaugemat tähendust, kui soovitas selle saavutamiseks pühade mantrate laulmist.

Mehhanistlik lunastus versus vaimne vabanemine

Ehkki Sarasvati ideed ja eesmärgid võivad XXI sajandi läänes kõlada vanamoodsate või isegi arusaamatutena ning ka mõte lunastusest või vaimsest teostumisest võib näida möödunud aegade igand, on raske eitada, et tänapäeva ideoloogilised püüdlusedki pürivad vormilt samalaadsete ideaalide poole. Olles justkui kummutanud idee kõrgemalt antud lunastusest – lunastusest läbi armu või vaimse alistumise – on futuristidest teadlased asunud otsima materiaalset igavest elu või vähemasti viise oma materiaalset eksistentsi ennenägematul moel pikendada. Selle tiiva üks tuntumaid eestkostjaid Ray Kurzweil on näiteks avaldanud lootust, et 30 aasta jooksul võtavad nanomasinad meie immuunsüsteemi juhtimise üle ning inimese aju ühendatakse „pilve“, mis tema väitel tähendabki, et oleme saavutanud igavese elu.¹

Lunastus näib olevat seevastu üks üha laieneva woke-ideoloogia taotlusi, sedavõrd kui too põhineb püüdel heastada mineviku eksimusi üha ulatuslikumate regulatsioonidega. Eeldatakse, et uued reeglid välistavad, enamasti küll karistuse ehk füüsilise või emotsionaalse „põrgu“ ähvardusel, kõikvõimaliku edasise väärkäitumise. Ning käibib usk, et just nii jõuame välja parima võimaliku, kui mitte täiusliku, ühiskonnani. Ka harmoonia pole sellest seisukohast muud kui lubatu ja lubamatu, moraalse ja ebamoraalse vaheliste rangete piiride kehtestamise küsimus ning selle hoobadeks on (näiteks) iga väidetavalt vihkava mõtteavalduse piiramine, absoluutne nõustumine igaühe omaalgatusliku soolise enesemääratlusega ning autoriteetide poolt teaduslikuks ja seega ka tõeks kuulutatu vaidlustamisest loobumine.

Needki püüdlused näivad peegeldavat ometigi seda, millisena me vabaduse mõistet enda jaoks mõtestame. Niisiis ka materialistlikus ühiskonnas pürime endiselt igavese (või vähemasti varasemast pikema) elu poole ja ihaldame maailma, kus ei kogeta kannatusi – püüdleme nendesamade eesmärkide poole, mida varem on taotlenud religioossed õpetused. Erinevus on vaid selles, et nüüd püüame neid eesmärke saavutada mehaaniliste vahenditega, tühistades nõnda ühtaegu nii inimese vertikaalse mõõtme kui ka kõige üle kõrguva või kõikeläbiva looja või jumala.

Bhaktisiddhanta Sarasvati arvates ei ole säärane ideaal sel moel kunagi saavutatav, sest meie materiaalne ihu hävib varem või hiljem, ning paratamatult saadavad meie siinset eksistentsi ka katsumused ja kannatused. Ühes 1932. aastal avaldatud essees juhib ta tähelepanu sellelegi, et ilmalikku maailma jääb alati saatma kurjus, kuna tõelise puhtuseni saab jõuda vaid oma siseilmas, s.t omaenese teadvuses. „Kus iganes on olemas inimmõistus, seal eksisteerib ka printsiip, mida võib nimetada kurjuseks,“ kirjutab ta.² „Meie maises elus käib headusega alati kaasas kurjus. Need kaks on ainelise maailma ühe sama funktsiooni teineteist täiendavad osapooled. Need, kes tahavad kõrvaldada ilmast maise kurjuse ja lasta valitseda ilmpuhtal maisel headusel, püüavad seega ainult tuult väljal.“

Materiaalne maailm on tema sõnutsi möödapääsmatult kahesuste kants – kõigel, millel on algus, on siin ka lõpp, kus on rõõmu, leidub kord ka kurbust. Kui on valgust, on kuskil ka pimedus. Üks kaotaks teiseta oma iseseisva tähenduse ja mõtte. Ühes „suurema hea“ või „suurema hüvega“ peab seepärast kuskil paratamatult avalduma ka „suurem kahju“. Sarasvati poolt tihti tsiteeritud India kultuuri tüvitekst „Bhagavad-gita“ (18.48) ütleb, et igat püüdlust katab siinilmas puudus, mis tähendab sedagi, et ühelgi ettevõtmisel ei õnnestu siinilmas saavutada ühtainust, kõigist muudest tagajärgedest isoleeritud resultaati. Ehk pole seda mõtet edasi arendades liialdus öelda, et nn suurema hüve poole püüdlemine võib teha vajalikuks suurema kahju – kui mitte muul otstarbel, siis kas või selleks, et „suuremal hüvel“ oleks millegagi heidelda. Sest see, kes tahab alistada lohet, peab ta esmalt üles leidma või muul juhul välja mõtlema ja veenma teisi tema olemasolus.

Nagu mitmed mõtlejad on ajaloole viidates leidnud – Le Bon ja Arendt nende hulgas –, on katsed luua mehhanistlikku paradiisi varem või hiljem määratud nurjuma. Kahesusest pole pääsu ning selle asjaolu eitus toob endaga vaid täiendavaid kannatusi. Või nagu on märkinud üks Sarasvati liini järgijaid Edward Striker (tuntud ka kui Aindra Dasa): „Et areneda, peame olema valmis revolutsiooniks – ja re-evolutsiooniks. Tõeline revolutsioon tähendab vahetada mõõtkava, muutuda oma sisemuses, tõusta kõrgemale oma piiratud arusaamadest sellest, kuidas asjad on või kuidas nad peaksid olema. See tähendab ülendada ja laiendada oma pilku, nõnda et sinna mahuksid ära ka reaalsuse kõrgemad mõõtmed. Vastasel juhul saame ise takistuseks oma arengule.“³

Need on eesmärgid ja vabadused, mis peavad võrsuma meie sisemusest ning mida ükski formaalne regulatsioon iial ei saavuta. Bhaktisiddhanta Sarasvati on üks näide möödaniku juhendajaist ja filosoofidest, kellel on meile ses osas rohkem öelda kui mõnel tänapäeva kõrgelennulisel loosungil.

1 https://www.businessinsider.com/googles-chief-futurist-thinks-we-could-start-living-forever-by-2029-2016-4

2 Bhaktisiddhanta Sarasvati, Gandhi kümme küsimust. Allikaäärne, 2015. Lk 57–62.

3 Revolutsioon tähendab revolutsiooni. Katkeid Aindra prabhu loengutest. Allikaäärne, 2016. Lk 12.