Kaua sa kannatad

TAMBET KAUGEMA

Paistab, et prahvatanud on vimm, mis kogunend salaja. Kümmekond Eesti teatrit on liitunud käitumiskampaaniaga „Märka, et oled teatris“ (juhuse tahtel meenub kirjaniku ja kriitiku Veiko Märka nimi, kuigi see ei seostu ette­võtmisega kuidagi), mille üllas eesmärk on tuletada teatripublikule meelde või vajadusel neile ka õpetada, kuidas viisakas inimene peaks teatris käituma. Kuuldavasti tuleb üha tihedamini ette teatrikülastajate kurtmist, et kaaspubliku käitumine on rikkunud nende teatrielamuse, ent eks ka teatritegijad tea omast käest, kui tõhusalt suudavad vaatajad etendust segada. Probleem süveneb, seega tuli midagi ette võtta.

Kui täiskasvanud inimest, kes teatris käituda ei oska, on põhjust pidada lihtsalt lollpeaks, siis laste ja noorte puhul saab öelda, et vanematel pole jagunud neile õigeid õpetussõnu. Seetõttu ongi kõnealune käitumiskampaania suunatud eelkõige noortele teatrikülastajatele, ja seda kahel põhjusel: see on kõige probleemsem vanuserühm, aga ühtlasi on ka lootust, et väärt ees­kujuga annab midagi veel ette võtta, sest täiskasvanud matsi juba ümber ei kasvata. Sestap on kampaania ava­löögiks valitud videoline vorm. „Märka, et oled teatris“ Youtube’i lehelt¹ saab vaadata kolme videot, mis toovad esile põhilised murekohad: telefoni kasutamine etenduse ajal, valjuhäälne rääkimine ning saalis söömine ja joomine. Karta on, et selle kõigega on teatris kokku puutunud paljud.

Esmalt siis helendavad ekraanid. Iga näitleja õudusunenägu on see, kui pimedas teatrisaalis hakkavad vaatajate näod värvuma koolnukarva siniseks ja võikalt helendama. Siis on kaks võimalust: kas on sel õhtul saalis rohkelt nõmedat publikut või kisub laval pakutav tõesti igavaks. Aga isegi viimasel juhul (seda tuleb küll harvem ette) ei võta viisakas inimene taskust nutitelefoni ega hakka seda näppima, vaid kui tõesti enam kuidagi lava poole vaadata ei saa, siis lubab endale pehmes teatritoolis väikese tukastuse, kuid seda siis kindlasti ilma norskamiseta. Etenduse ajal telefoni näppimine ja vahel sellega koguni rääkimine (püüdlik sosin saalist: „Ma ei saa praegu rääkida, olen teatris!“) pole üksnes teismeliste halb harjumus, vaid see kummitab ka täiskasvanuid. Mis valu see küll on, mis sunnib kogu aeg Facebooki seina rullima või mõnes suhtlusrakenduses istuma, on jäänud mulle tõesti mõistetamatuks.

Ent vahel pole teatrisaalis rääkimiseks telefoni vajagi, tuleb ette, et lobisetakse niisama oma kaaslasega, kus­juures pikalt ja pidevalt. Olen olnud tunnistajaks juhtumile, kui otse minu ees istunud soliidses eas proua ei vaikinud kogu etenduse kestel. Algul arvasin, et tema sõbranna silmanägemisel on ehk midagi viga ning seetõttu teeb see proua talle keskmisest valjema sosina saatel laval toimuvast kirjeldustõlget. Aga siis selgus kibe tõde, et proua oli lihtsalt väga jutukas ja teda valdas tung lavasündmusi kommenteerida. Kui see poleks seganud etenduse jälgimist, olnuks see kõik võib-olla isegi päris naljakas.

Kui siia lisada juba pimedasse saali hiilivad hilinejad, kes kaasvaatajate varvastel talluvad ja neile oma tagumiku näkku lükkavad, samuti need teatri­külastajad, kes kohe kuidagi ilma joogi- ja söögipooliseta vaatust vastu ei pea, siis on teatrite mure mõistetav. „Teatris käimist tuleb õppida ja käitumist tuleb samuti õppida,“ ütles ERRi kultuuriportaalis VAT-teatri korraldus- ja kommunikatsioonijuht Rasmus Järvesaar. „Igal asjal on oma aeg ja koht ning tõesti on üha rohkem lavastusi, kus on ka interaktiivset kaasalöömist, kuid sellest antakse siis teada.“ Seni aga säilitagem viisakus.

1 Vt https://www.youtube.com/playlist?list=PLHFhG-vWS12XLmPv43201SCyDy7EBA1Et

2 Reet Weidebaum, Teatritele valmistab muret reegleid eirav publik. – ERRi kultuuriportaal 25. X 2023.