Rohkem kui sada aastat üksildust

Gabriel García Márqueze lühiromaan „Kõdulehed“ lubab jälgida kirjaniku esimesi samme üleilmse fenomenini – romaanini „Sada aastat üksildust“ jõudmise teel.

SILVIA PÄRMANN

Nähes seda Gabriel García Márqueze teost poeriiulil, olin hämmingus – „Kõdulehed“, pole kuulnudki! Olen ehk mingi kirjandusloolise leiu maha maganud? Raamatut avades selgus, et ei mingit sensatsioonilist sündmust: seda teost on lihtsalt enne Ruth Sepa tõlke ilmumist teatud pealkirja „Lehesadu“ all. Nii on hispanistid sellest ikka rääkinud ja kirjutanud, ka inglise keelde on „La hojarasca“ tõlgitud kui „Leaf Storm“, saksa keelde kui „Laubsturm“ jne. Ju käib meie novembrikaamosega kaasnev kõdunemisprotsess mingil kujul siiski ka päikeselises Colombias. Kui palavatelt Macondo tänavatelt tuppa astuda ning elanike ja nende üksildase eluga tõtt vaadata, võib kõdunemise paralleel kergelt pähe tulla küll.

1955. aastal ilmunud „Kõdulehed“ on teos, millega Márquez tähelepanu äratas. Selles romaanis hakkab ta üles ehitama Macondot, utoopialinna, mille tänavaid ei leia üheltki maakaardilt, aga mida paljud tunnevad tänu tosin aastat hiljem (1967) ilmunud romaanile „Sada aastat üksildust“ sama hästi kui oma kodulinna. (Macondo on veel paari Márqueze teose tegevuspaigaks.) Tänapäeval ei üllata see lühiromaan enam ei uuenduslikkuse, maagilisuse ega realismiga, nagu see omal ajal pidi rabama lugejat, kuna Márqueze looming ei kuulnud veel ühtegi kirjanduskaanonisse. Nüüd loetakse „Kõdulehti“ kui Nobeli auhinna võitnud suurmehe teost ja pööratakse ehk mõni lehekülg üsna nõutu näoga edasi, kui ei nähta seda meisterlikkust, milleni ta jõudis oma järgmistes romaanides – eesti lugejale olid need tõlke vahendusel teatavasti esimesed. Mitmel korral valdas mind tunne, et olen seda raamatut juba lugenud: „Kõdulehed“ on täis teemasid, mille juurde pöördus Márquez ka oma järgmistes romaanides, eriti „Sajas aastas üksilduses“, ja mida seal edasi arendas. Selle raamatuga algab pikk teekond: fiktiivne väikelinn Macondo kerkib väga aeglaselt.

Osav liuglemine mineviku ja oleviku vahel

Romaani sündmustik hargneb Macondos 12. septembril 1928. aastal vaid 30 minuti jooksul ühes toas, kus lebab mahamatmise ootel põlatud arsti surnukeha. Viisaka kombetalituse asemel eelistaksid linnaelanikud näha arsti laipa prügihunnikus, et ta täiesti unustada. Ent Macondosse on jäänud veel viimane väärikas mees, vana kolonel, kes veab matustele kaasa oma tütre ja tolle poja, et pidada antud sõna ja korraldada kadunukesele austav ärasaatmine. Matuselised ei üllata lugejat: need on Márqueze üksildased, isoleeritud ja uhked tegelased, kes suhtuvad ümbritsevasse üksjagu suure umbusuga.

Jutustus viib lugeja kahte reaalsusse: nähtavasse, mis valitseb kuumal päeval pisikeses toas, ja teise, kus rändavad nende kolme tegelase mõtted. Márquez tõestab end selles romaanis meisterliku mineviku, oleviku ja tuleviku vahel libisejana, kusjuures lõhkumata narratiivi ja ajamata lugejat segadusse. Kirstu kõrval istuvate leinajate ekslema kippuvate mõtete kaudu moodustub Macondo loo pudemetest üks muinasjutuline kaleidoskoobipilt.

Márquez on valinud loo rääkimiseks kolm väga erinevat vaatepunkti. Kõigepealt lapse oma, kellele see on esimene kokkupuude surmaga, koloneli tütar Isabel näeb asju naise pilguga ning kolonel vana väärika mehe kombel (paljude allikate hinnangul on see tegelane Márquezel oma vanaisa pealt maha kirjutatud). Lapsel on omad mured: palav päev, kitsaks jäänud ülikond ja pissihäda, Isabel mõtleb surnud arstile ja tema lörris suhetele külaelanikega, kolonel annab kadunukese elust kõige terviklikuma pildi. Ta avab tahke, mis teevad mõistetavaks rahva mõõtmatu viha tema vastu: saab näiteks teada, et arst keeldus haavatud sõdureid ravimast. See romaan on hulga ebaühtlasem Márqueze hilisematest töödest, kuid seda on küllaltki lihtne lugeda. Kolme matuselise häält on vahepeal siiski keeruline eristada, eriti Isabeli ja koloneli hääl kipuvad ühetaoliseks sulama, kuigi nende karakter on ju täiesti erinev.

Lugu algab epigraafiga Sophoklese „Antigonest“. Kaht lugu seob kahtlemata matuste motiiv, ent „Kõdulehtede“ inspiratsiooniallikaid otsides peab vaatama ka palju lähemasse aega.

Faulkneri võlus

1982. aastal Nobeli kirjandusauhinda saades nimetas Márquez Faulknerit oma õpetajaks ja osutas mõlema loomingut läbivale üksinduse teemale. Tema sõnul leiutavad kirjanikud utoopia, „kus keegi ei saa teiste eest otsustada, kuidas surra, kus armastus osutub tõeks ja õnn on võimalik“¹.

Márquez kasutab Macondot kui mikrokosmost terve ühiskonna uurimiseks, nii nagu Faulkner kasutas selleks Yoknapatawphat. Eriti selgelt on „Kõdulehtede“ puhul näha Faulkneri romaani „Kui ma olin suremas“² mõju (lugu on jutustatud 15 tegelase silmade kaudu).

On mõnes mõttes väga loogiline, et Márquez, aga ka paljud teised Ladina-Ameerika kirjanikud, haakusid Faulkneri fiktiivse maailma ülesehitamise ideega ja viisid selle täiesti uuele tasemele. 1950. aastate esimene pool oli suures osas maailmas põnev aeg: kõigepealt oli muidugi juba kena see, et oli saabunud rahu. Teise maailmasõja järel oli sõjatööstusest tulnud tsiviilkasutusse hulk uuenduslikke materjale, õitsesid disain ja arhitektuur, inimeste igapäevane keskkond muutus – eriti sõjaajaga võrreldes – märkimisväärselt meeldivamaks. Aafrika dekoloniseerimine oli käivitunud tagasipööramisvõimaluseta, külma sõja hingus polnud veel nii jäine ja ehkki Nõukogude Liit oli okupeerinud mitu riiki, oli maailm nii vaba ja turvaline, et Suurbritanniast oli autoga mööda maanteid ja vahepeal laevale hüpates võimalik reisida Austraaliani välja, põigata vahepeal Afganistani Kabuli džässiklubidesse ja poseerida fotodel Süürias Palmyra templi ees.

See aeg ei olnud aga nii lootusrikas Gabriel García Márquezele, kelle koduriigis Colombias käis XX sajandil alailma kodusõda – ei saa unustada, et see on kogu tema kirjutatu taust. 1928. aastal sündinud Márqueze looming on täis postimperialismi irooniat. Aga ta räägib vägivallast nii poeetilises keeles, et aastakümneid hiljem on seda kaootilisust ja vägivalda isegi raske tema romaanide taustal näha: tema keele küllus ja kirevus ning müütiline toon jätavad selle enda varju. Kuna reaalses maailmas pole midagi imelist, hakkab Márquez kirjutama ja teab kohe täpselt, milliseid imesid luua. Kuigi Márquez maalib lugejale Macondost ajas ja ruumis väga laiaulatusliku pildi, on selge, et tema eesmärk pole olnud kõikehaarav seltskonna- ja ühiskonnakroonika. Kirjanikku on omamaailma loomise juures köitnud muud võimalused, mida see talle erinevalt reaalsusest pakkus.

Allasurutud häälte looja

Teine autor, kelle loomingu lummusesse langemist ei ole Márquez varjanud, on Felisberto Hernández. Selle Uruguay kirjaniku teoste lugemiseks eesti keeles avanes esmakordselt võimalus sel aastal, kui Loomingu Raamatukogus ilmus tema „Üleujutatud maja ja teisi jutte“³. Kui Faulkneri suurt mõju Márquezele on üsna lihtne päris selgete paralleelide tõttu kirjeldada, siis Hernándeze mõju on pigem tunnetatav. Tema mõju tabamiseks tuleb mõelda sellele, kes ta üldse oli. Tegemist oli väga värvika tegelasega, kelle isiksuse ja loomingu iseärasusi kokku võtta ma parem siinkohal ei üritakski, vaid tuginen sellele, mida on öelnud hispaania kirjanik Enrique Vila-Matas: „Felisberto Hernández – kirjanik ja ühtlasi pianist elegantsetes salongides ning räpastes kasiinodes, fiktiivse fantoomruumi autor, mees, kes kirjutas ilma lõputa lugusid (justkui tahaks sellega öelda, et elu on ebatäiuslik), allasurutud häälte looja, puudumise leiutaja“⁴. Kõlab Gabriel García Márqueze moodi küll, kui sõna „pianist“ kirjeldusest välja jätta – kindlasti oli Márquezel mõni muu talent muusikaande asemel.

Osutatud mõjud võivad küll olla tugevad ja märgatavad, ent ikkagi on Márquez see, kellest on saanud üleilmne fenomen, kelle jäljendajaid pole võimalik kokku lugeda. Márquez võis nii „Kõdulehtede“ kirjutamise ajal kui hiljemgi olla mõjutatud teistest autoritest, aga ta ei jäljendanud kedagi. Tema isikupärane sümbioos, kus põimuvad omamütoloogia ning tegelikult aset leidnud sündmused, tema perekonnalugu ja folkloorne maailmapilt, on unikaalne. See on ehe algupära.

Eesti lugeja sai Márquezega tuttavaks kui valmis meistriga, maagilise realismi musternäitena tuntud romaani „Sada aastat üksildust“ autoriga; paljude praeguste fännide sündimise ajaks oli tal ka staatust kinnitav Nobeli kirjandusauhind juba käes. „Kõdulehtede“ Márquez ei ole veel valmis: ta alles katsetab, otsib oma häält, ehitab oma Macondot üles. Just võimalus hüpata ajas tagasi Márqueze n-ö õpipoisiaastatesse ja aduda tema mõjutajaid selgemalt kui ehk hilisemas loomingus, ongi „Kõdulehtede“ juures kõige võluvam.

1 Gabriel García Márquez, Nobel Lecture. 8 XII 1982. https://www.nobelprize.org/prizes/literature/1982/marquez/lecture/

2 William Faulkner, Kui ma olin suremas. Tlk Jaak Rähesoo. – Loomingu Raamatukogu 1971, nr 45– 47.

3 Felisberto Hernández, Üleujutatud maja ja teisi jutte. Tlk Mari Laan. – Loomingu Raamatukogu 2023, nr 21–23.

4 Enrique Vila-Matas, Bartleby & Co. Tlk Kai Aareleid. – Loomingu Raamatukogu 2020, nr 29–31, lk 61.