01.12.2023

Kuu, kas sa mu kallimat tunned?

Tõnu Kõrvitsal ja Doris Kareval on õnnestunud luua laulutsükkel, mis on oma sügavas olemuses nii sissepoole pööratud ja inimlikult intiimne, et lõikab kuulajale hinge.

KAI KIIV

Kontsert „Kõrvits/Kareva. Laulud valu allikalt“ 23. XI Estonia kontserdisaalis. Maria Valdmaa (sopran), Jacob Reuven (mandoliin), Keelpillikvartett M4GNET: Robert Traksmann (viiul), Katariina Maria Kits (viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Siluan Hirvoja (tšello). Kavas Tõnu Kõrvitsa ja Doris Kareva uudisteos „Laulud valu allikalt“ (esiettekanne).

Ma ei oleks eales arvanud, et Estonia kontserdisaal, suur ja pisut kõlegi, võib mõjuda nii hubaselt. Enne kontserti tekkis korraks isegi kartus, kas ja kuidas õnnestub nii kammerlikul koosseisul lava ära täita – kas jõuab saali see, mis laval päriselt toimub? Esimestest taktidest sai selgeks, et mu kartus oli asjatu: Tõnu Kõrvitsal ja Doris Kareval on õnnestunud luua laulutsükkel, mis on oma sügavas olemuses, nii helikeeles kui ka luules – käsi tõrgub siin kirjutamast sõna „tekst“ või, veel hullem, „laulusõnad“ – nii sissepoole pööratud ja inimlikult intiimne, et see mitte üksnes ei jõua kuulajani, vaid lõikab otse hinge. Kõrvits ja Kareva tõepoolest „laulavad ühte laulu“!¹

Meeleärksusele aitas küllap kaasa ka ebaharilik koosseis: sopran, mandoliin ja keelpillikvartett. Lõviosa muusikaajaloost tuntud laulutsükleid (Schuberti, Schumanni jpt loodud) on traditsiooniliselt kirjutatud häälele ja klaverile. Sealt edasi on laulutsüklid edasi arenenud isegi suuremate saatekoosseisude poole: näiteks nii Gustav Mahler kui Richard Strauss, kui nimetada vaid mõnda, on loonud laulutsükleid häälele ja orkestrile (Mahleri „Poisi võlusarv“, „Laulud surnud lastest“, Richard Straussi „Neli viimast laulu“). Need laulud on mõistagi ka hoopis teisest ooperist ning intiimsusest saaks nende puhul rääkida ainult sisu, mitte vormi poolest. Sestap on keelpillikvarteti kasutamine Kõrvitsa laulutsüklis kindlasti samm tagasi kammerlikkuse poole, ent kvartetile omakorda mandoliini lisamine üllatab: see ei ole teps mitte tavapärane kooslus, ehkki helilooja on mandoliini rolli sõnastanud kui hääle, mis lauljat varjuna saadab. Ja see on kahtlemata ilus mõte!

Keelpillikvarteti M4GNET tehniliselt ja koosmängu poolest laitmatu mäng pakkus suurepärase elamuse. Võrdsed partnerid oldi ka sopran Maria Valdmaale ja mandoliinivõlur Jacob Reuvenile.

Piia Ruber

Ometi on mandoliin selline imelik pill, mida soovitakse klassikalisse muusikasse paigutada ainult pika hambaga – nõukogudeaegse hirmsa äraleierdamise või rahvamuusikas lausa balalaikastumise tõttu. Ent tõsi, lõputult ainult klassikalise muusika kaanonitest lähtuda ei saa. Tänapäeva klassikaline muusika keskendub nagunii ideedele ja kavatsustele, mis pole juba ammu enam pelgalt meloodia teenistuses. Uute tehnikate puhul eksperimenteeritakse pigem harmooniate ja tämbritega, mis lõpuks omandavad uue tähenduse. Ja kui sellest vaatepunktist lähtuda, siis klappis mandoliin keelpillikvartetiga isegi nii hästi, et tabasin end mitmel korral mõtlemas, miks pole selle peale tuldud juba varem. Kahtlemata mängis suurepärases sobitumises rolli ka Iisraeli mandoliinimängija Jacob Reuven, kes rehabiliteeris minu silmis ja naljaga pooleks mandoliini täielikult ning tõstis selle sootuks uuele tasemele oma esitusega, mis oli ühtaegu nii filigraanne kui ka delikaatne.

Väga meeldis mulle keelpillikvartett M4GNET, mille tehniliselt ja koosmängu poolest laitmatu mäng pakkus taas suurepärase elamuse. Võrdsed partnerid oldi ka sopran Maria Valdmaale ja mandoliinivõlur Reuvenile. Paari aasta taguses intervjuus on kvarteti liikmed avaldanud arvamust, et kammermuusika on heliloojaile justkui loomelabor, kuhu tihtilugu peidetakse oma julgemad ja põnevamad katsetused, võtted ja vormid, mida suurematesse teostesse nagu sümfoonia mingil põhjusel ei ole julgetud või tahetud panna.² Ma ei oska öelda, kas see on nii ka Tõnu Kõrvitsa puhul, ent ebatraditsiooniline oli tema keelpillikvarteti käsitlus küll. Enamik sellele kooslusele kirjutatud repertuaarist on ju nii solistliku kui ka temaatilise materjali rikkuse poolest pahatihti esimese viiuli poole kaldu ja ülejäänud kvartett on jäetud kas täitjaks või toetajaks. Kõrvitsa puhul seda väita ei saa, sest instrumentide soleerimist esines vähe, ja kui, olid kaunimad, sisult kandvamad lõigud usaldatud hoopis vioolale (IV laulu lõpp) ja tšellole (VI laulu algus). Siin võib muidugi põhjus olla ka selles, et esimese viiuli rolli võttis mingis osas üle mandoliin ning ehkki helilooja on mandoliini kasutanud laulja varjuna saatmiseks, näis mulle mandoliin sisuliselt pigem kvarteti juurde kuuluvat.

Kõige enam puudutas mind sel õhtul aga Doris Kareva luule. (Kardetavasti tihti ei mõelda selle peale, et ilma luuleta ei oleks ühtegi laulu ega laulutsüklit.) Ma ei tea, milliste ootustega sellele kontserdile mindi, kas muusikast lohutust otsima või jõudmaks selgusele oma tunnete lõputus ja väsitavas virvarris, mis võtab võimust, kui armastatut enam kõrval ei ole. Pealkirjast „Laulud valu allikalt“ võis ju oodata kõike. Kareva ongi maalinud üheksa väga omanäolist akvarelli, mille sisemist loogikat järgides on autor kuulajani toonud haarava ja mõtestatud kogemuse, kus iga element kannab teose üldist sõnumit ning üksteist toetades ja täiendades moodustub osadest terviklik narratiiv. Nii on juba alguse kergemasse ja helgemasse, justkui möödunud õnnelikke aegu meenutavasse tonaalsusse („Kõik elu lööb lahti kui lehvik kallima pärast, kõik kõneleb, mõtleb ja liigub kallima pärast“) sisse kodeeritud see, mis lõpuks paratamatult tulema peab: „Kõik püsib hetke noateral kallima pärast“. Kareva ei ütle midagi otse: tema väljendusviis on kujundlik ja mitmetähenduslik, mitte mingi lihtne lugu. Samuti võib mõistatada (ja ühest vastust ei saagi siin ehk olla?), kas igal laulul on oma hääl nagu Orhan Pamuki romaanis „Minu nimi on Punane“, kus igas peatükis kõneleb eri tegelane, kes kõik jutustavad sama lugu. Või kõneleb kõikides lauludes üks ja sama inimene? Maria Valdmaa sügavalt hingestatud, tehniliselt laitmatust interpretatsioonist jäi mulje, et pigem sama inimene.

Selles laulutsüklis on sündinud ka üks eesti luule kirglikumaid värsse, mis ei jää intensiivsuse ja tundeküllasuse poolest sugugi alla Rumi müstilisele värssidele.