Üks teine elu 

ANDRUS KARNAU, ajakirjanik ja teatrikriitik 

Andrus Karnau

Kairit Leibold /ERR / Scanpix 

Minu koht on teatris, ükskõik millises. Mulle meeldib see hetk, kui tuled kustuvad ja lava valgeks läheb. Lavastused, kus keegi publiku tulles laval ootab, on pettumus. Justkui oleks hiljaks jäänud, sest näitlejad on juba valmis. 

Kõige mugavamad toolid on Ugala teatri suures saalis. Ma kaalun palju ja mulle sobivat tooli pole lihtne leida. Kõige rohkem meeldib mulle istuda tagapool pooltühjas reas üksinda, tingimata rea keskel. Kellegagi võib kõrvuti ka istuda, aga see võiks armas inimene olla, sel juhul pole ehmatav, kui küünarnukid või põlved kokku puutuvad. 

Teatris on üldse tähtis see, et kuidas külastajasse suhtutakse. Ühes ilusas teatrimajas on nii, et iga kord, kui ma seal käinud olen, olen riielda saanud. Küll ma olen valesti istunud ja astunud. Kas siis ilusasti ei või öelda? 

Aga mulle meeldib ikkagi hetk, kui tuled kustuvad ja astun justkui teise ellu. Uus elu võib meeldida või mitte, aga ikkagi on vahva korraks ära käia. Kui ma olen masendunud, siis teater on lohutus. Kurba meeleolu tuleb mul sageli ette. 

Viimased paar aastat olen teatris käinud kui professionaal. Sel juhul pole tunnetel enam tähtsust. Ega ma tihti ei käi, korra nädalas keskmiselt. Praegu on kõige huvitavam see osa, kuidas näidendit tõlgendatakse, mis lugu on lavastuse taga. 

Olen palju aastaid kirjutanud energeetikast ja pangandusest, rääkinud poliitikast. Ükskord üks kuri inimene sõimas, et ega ma muud ei tea kui teede asfalteerimisest. Kõik need teemad on huvitavad endiselt, kaasa arvatud tee-ehitus, aga sel maailmal tuleb põhi kätte. Kõik hakkab korduma nagu panganduskriis „Lehman Brothersi“ näitemängus. 

Teatrimaailmas põhja ei tulegi, sest looming ja fantaasia on piiritu. Kui keegi küsiks, miks ma teatrikriitikat kirjutan, siis vastan, et igast lavastustest, ka kõige kehvemast, saab midagi uut teada. Ma kirjutan, sest iga kord õpin midagi.