Kes olen mina? Ja mis on armastus?

Rahu, millega „Eelmistes eludes“ suhtutakse identiteedi muutumisse, mitte kadumisse, teeb silmad ette paljudele lääne rahvuslastele, kes suhtuvad kultuuride segunemisse kui identiteeti tapvasse nähtusse.

SILVER ÕUN

Mängufilm „Eelmised elud“ („Past Lives“, USA-Lõuna-Korea, 106 min), režissöör-stsenarist Celine Song, operaator Shabier Kirchner, heliloojad Christopher Bear ja Daniel Rossen, kunstnik Grace Yun, monteerija Keith Fraase. Osades Greta Lee, Teo Yoo, John Magaro jt.

I

Filmi algus. Interjöör: öine baar. Näeme eemalt naist baarileti taga kahe mehe vahel istumas. Kaks tundmatut häält vestlevad kaadri tagant: „Mis sa arvad, kes nad teineteisele on?“ – „Ma ei tea.“ – „See on paras pähkel jah.“ – „Ma arvan, et see valge tüüp ja aasialanna on paar, aasia kutt on tema vend.“ – „Või on too aasia tüüp ja aasialanna paar ja valge kutt on nende ameeriklasest sõber.“ – „Nad isegi ei räägi selle valgega.“ – „Äkki nad on turistid ja valge tüüp on nende giid?“ – „Ja joovad baaris kell neli öösel?“ – „Sul on õigus, see pole loogiline.“ – „Hmm, ehk on nad lihtsalt kolleegid.“ – „Mul pole õrna aimugi.“

2020. aastad on olnud tunnistajaks vähemalt kahe äärmiselt inimtundliku näitekirjaniku režissööridebüüdile. Florian Zelleri „Isa“¹ Anthony Hopkinsiga peaosas on viimaste aastate üks valusalt ausamaid inimportreesid. Tänavust Celine Songi filmi „Eelmised elud“ võib pidada samavõrd märgiliseks sündmuseks. Lõuna-Korea ja Kanada päritolu naise käekirja iseloomustab samuti avatud, samal ajal vastuoludele mängiv suhtumine inimsuhetesse, mis on omane ka Zellerile. Song käsitleb identiteedi- ja armastuseteemat sügavamalt kui peavoolu- ja autorifilmi piirimail olevates teostes on harjutud nägema.

Suurekssaamise lugu. Lõuna-Korea. Poiss ja tüdruk saadavad teineteist kooli­teel, koduteel, mõtetes, südames. Aeg läheb edasi, maailm käib ringi nagu igavene vaateratas elude taustal. Nende kunagi käidud rajad on vahepeal ilmselt samblasse kasvanud. Neiu, nüüd juba naine, on leidnud tee üle suure vee teisele mandrile. Poiss, juba mees, elab vanusest olenemata korealikult vanemate juures. Mõlemad kohtuvad taas kirja teel. Kohtuvad ka südamed. Kõik kordub taas. Ka järjekordne vaikus. Viimaks kohtutakse New Yorgis, millest on naisele vahepeal kodu saanud. Naine on oma südame andnud, aga kellelegi teisele. Aga kas on olemas nii lihtsat armastust, mis jälgiks piire, mida me kõigele käega katsutavale külge tahame pookida – meedias, filmides, lugudes, isegi teaduses?

II

Celine Song toob oma tegelaste saatuse taustale korea kultuurist pärit mõiste in-yun, mida selgitatakse filmis kui nähtust, mis tähistab suhet eelmiste elude hingesugulastega. On hinged, kes kohtuvad kosmilises tantsus elust ellu, mängides üksteise teel väga erinevaid rolle. Songi suhte- ja identiteedikäsitlusest õhkub aga sügavamatki Kaug-Ida hõngu.

Laoziliku mõtlemise üheks põhivõtteks on vältida asjade ja nähtuste nimetamist, sest keelebarjääri tõttu ei pruugita tabada nähtuste tegelikku olemust: „kulgetav kulg on püsitu kulg / nimetatav nimi on püsitu nimi / nimetu on taevasmaa algus / nimetatu on musttuhandete ema / kui ei ihka püsivat / tema saladusi näed / ihkad aga püsivat / teda piiratuna näed // sest / kui ei ihka püsivat / tema saladusi näed / ihkad aga püsivat / teda piiratuna näed // nemad ilmuvad ühe ja samana / ometi lahknevad nimetamisel // ühe ja samana / öeldud ürgsena / ürgsest veelgi ürgsem / kõigi saladuste värav“.²

Läände kolinud Nora (Greta Lee) ei oska end enam pidada korealaseks, ta on midagi muud, juba muutunut. Samal ajal tunneb ta endas oma kodumaa kohalolu väga tugevalt ja seda esindab tema jaoks ka Koreasse maha jäänud Jung Hae Sung (Teo Yoo). Rahu, millega režissöör suhtub identiteedi muutumisse, mitte kadumisse, teeb silmad ette paljudele lääne rahvuslastele, kes suhtuvad kultuuride segunemisse kui identiteeti tapvasse nähtusse. Kui miski ongi kultuuride arengus üldse püsiv olnud, siis on see nende alatine muutumine ja sulandumine, mõned eraklikud kogukonnad-hõimud ehk välja arvata.

Nora tunnetest saab edasiviiv jõud kolme tegelase teel. Paratamatult on naisel oma lapsepõlvekaaslase vastu endiselt tundeid, mida ta ei suuda või taha endale tunnistada. Nora elukaaslane Arthur (John Magaro) satub selle tõttu samuti kammitsasse. Ta ei reageeri oma kaasat piirama hakates, vaid talub kõike – olukorda küll konstruktiivselt arutades, kuid üldjoontes taandab end millegi ees, kartes selle olevat endast suurema. Selle konflikti inimlikus sügavuses peitub Songi loo kese, mis ei saakski olla vajalikum ajastul, mida ohustavad ühismeedias ja popkultuuris loodud ideaalid, sigma male teoreetikud jpt. See on hoidumine heaolumaailma kannatuse vältimise kultusest. Stseenis, mis eelneb filmi kulminatsioonile, kus kõik kolm koos välja lähevad, pihib Arthur Norale, et on alati tundnud end olevat lahus Nora Korea päritolust: et Nora räägib läbi une näiteks ainult korea keeles, mistõttu mees on omal käel korea keelt õppinud. Kui korealased end baarileti taga rääkima unustavad ja Arthurile jääb viienda ratta roll, on režissöör jätnud lahtiseks, kui hästi mees võõrast keelt valdab. Võimalik, et ta saab kõigest aru, millest vestlejatel aimugi pole, mis teeks Arthurist jumalikult sekkumatu armastaja. „Teeks“ ja mitte „teeb“, sest vaid vaataja võib siin hinnangu anda, niisamuti nagu me anname kõrvaltvaatajana hinnanguid omaenda tunnetele ja tegudele. Vaikimine, tühjus kannavad ka lavastust ja kõigi kolme näitleja tööd. Songi konfliktikäsitlus mõjub nagu tušš, mis pehmel paberil risoomina palju kaugemale imbub, kui pintslitõmbe selged piir­jooned paberi pinnal aimata lasevad.

III

Songi-Zelleri võrdluse juurde tagasi tulles tooksin küll välja režissööri mõnetise leiguse visuaalse omapära loomises. Kaameratöös kasutavad mõlemad võtteid, mis on omased tavalisele draamale. Võib oletada, et teatrist tulnud alustavale filmilavastajale on omane toetuda kaameratöös operaatori silmale ning siis on võimatu märkamata jätta, et mõlema filmi operaatorite senine tööpõld on olnud rohkem seriaalid kui mängufilm. Samal ajal ei kahanda see nende filmide sisusügavust, kuid mul on võimatu mööda vaadata potentsiaalist, mis mõlemat režissööri ootaks, kui nad peaksid tulevikus koos töötama näiteks sama tugeva partneriga, kui omal ajal oli operaator Gordon Willis Woody Allenile.

Lõpetuseks pean mainima veel üht debüüti. „Eelmised elud“ on Leedus asutatud autorifilmidega tegeleva levifirma KP Distribution esimene väljalase siinsel filmiturul. Soovin „Eelmistele eludele“ ka korralikku publikumenu, sest filmi on tootnud Ameerika A24, mille leivanumbrina tooksingi välja filmid, mis kõnetavad nii tavapublikut kui väärtfilmiaustajaid. A24 vaist alustavate režissööride leidmisel on neile toonud Ari Asteri ja Robert Eggersi suuremad filmid, samuti viimaste aastate hitid „Kõik, kõikjal ja korraga“³ ja „Päikesepõletus“⁴. KP Distributioni Eesti esindaja Gert Põrgi sõnul toovad nad järgmisena meie levisse Kristoffer Borgli „Unenäo stsenaariumi“⁵, mille üks peaprodutsentidest ongi Ari Aster.

1 „The Father“, Florian Zeller, 2020.

2 Laozi. Daodejing. Tlk Linnart Mäll. Loomingu Raamatukogu 27, 1979.

3 „Everything Everywhere All At Once“, Daniel Kwan ja Daniel Scheinert, 2022.

4 „Aftersun“, Charlotte Wells, 2022.

5 „Dream Scenario“, Kristoffer Borgli, 2023.