Teatritoolist lilla kints

TAMBET KAUGEMA

Kalendriaasta pole teatri hetkeseisu hindamiseks-kirjeldamiseks ehk kõige sobivam ajaühik, sest teatris käib ajaarvamine peamiselt hooaja kaupa ehk sügisest kevadeni ning repertuaari kujunemine ja uuslavastuste väljatoomine on pika vinnaga ettevõtmine – näiteks Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Mac­bethi“ eeltöö kestnud koguni seitse aastat. Kui lähtuda siiski kalendriaastast ehk äsja otsa saanust, on põhjust nõustuda teatrikriitik Maris Johannesega, et sõnalavastusesõbrale oli sisukas teatriaasta. „Vahepeal oli aeg, kui kunst sai tärgata vaid intiimses keskkonnas ja suur lava oli kui muistse põlve pärandus, millega midagi tarka teha ei osatud. Nüüd aga sünnib suurel laval suuri lavastusi,“ ütles ta jõulude eel.¹

Juba teoorjuse ajal teadsid vanad eestlased ennustada, et kui kohe aasta alguses jõuab teatris lavale mõni tipplavastus, siis ega edasiselt aastalt tasu enam midagi asjalikku oodata, visiseb niisama lõpuni. Mullu jaanuaris tuligi purakas ära, juba jutuks olnud „Macbeth“ Estonia kontserdisaali suurel ja eriilmelise kujuga laval, ent vastuoksa vanarahva ennustusele jagus ka pärast seda kogu aastaks veel õige mitu väga heal tasemel uuslavastust. Lisaks sellele, et lõppenu oli liikumisaasta, saab seda nimetada ka Ojasoo ja Semperi aastaks. Mõlemalt tuli poolteist ühikut väärt kraami: aasta alguses nende ühistööna valminud „Macbethile“ (Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühisprojekt) lisandus novembris Ojasoo „Vend Antigone, ema Oidipus“ (Eesti Draamateater) – taas suure saali õnnestumine – ning detsembris Semperi „Nüüd võib sellest rääkida“ (Ekspeditsioon).

Ent ega Eesti teatri Kalev ja Linda jõua kõiki kive üksinda hunnikusse veeretada, teistegi abi läheb tarvis. Lõppenud aastal andsid oma kütkestava panuse ka Saueaugu teatritalu („Kotka tee taeva all“, lavastaja Priit Põldma), Vene teater („Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“, Timofei Kuljabin), Ugala teater („Meie klass“, Tanel Jonas), Ekspeditsioon („Reis metsa lõppu“, Lauri Lagle), Eesti Noorsooteater („Plekktrumm“, Taavi Tõnisson) ja Eesti Draamateater („Teoreem“, Juhan Ulfsak). Maa alt ja maa pealt otsides leiaks kindlasti veel midagi esiletõstmisväärset, aga selline see nimistu sõnateatri osas sai.

Kui üritada selle põhjal leida aastale mingeid ühisjooni, siis esimesena torkab silma tragöödiate või vähemasti traagilist laadi lavalugude rohkus – küllap peegeldab see praegust nukrat olukorda, mis meid mitmendat aastat ümbritseb. Möödunud teatriaastal esietendus ka tavapäratult palju sõnalavastusi, kus tarvitatakse elavat muusikat: „Macbethis“ musitseerib ERSO, „Dissonantsetes“ (Nargenfestivali, Tallinna Filharmoonia ja Viimsi Artiumi ühisprojekt) Tallinna Kammerorkester, „Elajannades“ (Migrek Managemendi ja Von Krahli teatri ühisprojekt) Mingo Rajandi ansambel, lavastuses „Nüüd võib sellest rääkida“ Vambola Krigul jne.

Kõike seda polegi nii vähe. Ja hoopis palju on seda siis, kui võtta ette aasta kestel esietendunud kõigi uuslavastuste nimistu, mis pealegi on ebatäielik, sest täielikku ei suuda keegi koostada, ikka jääb mõni põõsatagune katmata. Mitmesuguste töökohustuste tõttu vaatasin 2023. aastal ära sadakond uuslavastust – teatritoolist lilla kints –, peamiselt sõnateatri ja etenduskunstide vallast, aga kui juurde võtta ka teised žanrid või mitmesugused marginaalsed teatrinähtused, siis jäi teist samapalju või rohkemgi nägemata. Nagu olen kirjutanud ajakirja Teater. Muusika. Kino aastalõpu teatriankeedile vastates: „Kriiside udus oli lootust, et teater tõmbab ennast kvantitatiivselt ehk veidi koomale ja eelkõige kukuvad ära vähem väärtuslikud isendid, ent nagu nüüdseks on teada, nii ei läinud. Ma ei pea siin silmas teatri mitmekesisust, mis on igal juhul tervitatav nähtus, vaid hullu ületootmist.“² Teatritegijad selle kurja jutuga muidugi ei nõustu, sest oma leivakannikas ja vaba eneseväljendus on ikka kõige armsamad, aga kui teatriaastale tagasi vaadata, tuli nii mõnegi lavastuse puhul pärast tõdeda, et parem, kui see olemata oleks olnud.

1 Tambet Kaugema, Sõda on sünnitanud tragöödiatungi. – Sirp 22. XII 2023.

2 Teatriankeet hooajast 2022/23. – Teater. Muusika. Kino, detsember 2023.