Kui eist ei piisa

Taago Tubina lavastatud „Nõusolekus“ käsitletakse mitmeid päevakajalisi teemasid, sealhulgas nii seksuaalset kui ka vaimset vägivalda.

ANDREI LIIMETS

Tallinna Linnateatri „Nõusolek“, autor Nina Raine, tõlkija Erkki Sivonen, lavastaja Taago Tubin, kunstnik Kristjan Suits, helilooja Vootele Ruusmaa, muusikalised kujundajad Taago Tubin ja Vootele Ruusmaa, valguskunstnik Emil Kallas. Mängivad Kaspar Velberg, Sandra Uusberg, Tõnn Lamp, Hele Kõrve, Märt Pius, Maiken Pius ja Külli Teetamm. Esietendus 4. XI 2023 Salme kultuurikeskuse väikeses saalis.

Hiljuti teatrite rahastusotsuseid langetanud kultuuriministeeriumi komisjon kirjutas Tallinna Linnateatri repertuaari kohta, et selle ambitsioon on keskmine, loomingulise teostuse ja ajakohasuse tase kõrge ja keskmise vahel, tänapäevaga suhestutakse pigem kaudselt. Novembris lavale jõudnud „Nõusolek“ on kahtlemata näide just nüüdisaegsusest.

Nõusolekust – kokkuleppest seksuaalseks tegevuseks teise inimesega, mida väljendatakse ja mõistetakse vastastikku – räägitakse praegu meedias, poliitkoridorides ja sõpruskondades. Lehe ilmumise päeval saab avalikuks kampaania ahistamise märkamiseks ööelus. Kumu näitusel „Kui keha ütleb Jah+“ räägitakse piiride seadmisest ja rõhutatakse õigust oma keha üle. Ettevalmistamisel on nn nõusolekuseadus, mis muudaks seksuaalse vägivalla määratlust.

Teadlikkus seksuaalse vägivalla olemusest on viimaste aastatega järjepanu tõusnud, settib ka arusaam selle mõõtmetest: statistikaameti mulluse uuringu kohaselt on kogenud seksuaalset vägivalda kümnendik naistest. Füüsilise ja vaimse vägivalla näitajad on veel kõrgemad. Kokku ulatub lähisuhtes vägivalda kogenud naiste – jah, paraku on toimepanija peaaegu alati mees – osakaal 41 protsendini.

Ometi tähendavad seksuaalsusega seotud tabud, lähisuhtevägivalla varjatud iseloom ja ohvrirolliga kaasnev süütunne, et avalikkuse ette jõuab vaid väike osa koduseinte vahel toimuvast ning paljudele on tegemist kauge abstraktse teemaga. „Ja kui vägivalda kannatanud inimene julgeb viimaks ometi küsida abi, siis teda naeruvääristatakse, või mis veel hullem, talle visatakse näkku, et meie isiklikult pole küll kohanud mitte ühtegi naist, kes oleks kodus kolki saanud,“ nagu laulab Kaisa Ling äsja Pärnu naiste tugikeskuselt vägivallaennetuse auhinna Okas pälvinud ansambli Sibyl Vane loos „Hertsoginna“.

Need on ühiskonna ülikarmid raamid lavastuse „Nõusolek“ ümber, kus on kokku seotud kaks väidetava seksuaalse vägivalla juhtumit. Esimeses vaatuses on ohvriks Gayle (Külli Teetamm), kelle esitatud vägistamissüüdistus on parajasti kohtusse jõudmas. Laval pälvib küll peamise aja ja tähelepanu juristidest sõpruskond, kelle seast satub üks mees ühele, teine teisele poole juhtumi rindejoont – vastavalt riigipoolse süüdistuse esitaja ning süüdistatava advokaadina.

Kui Gayle’i puhul on tegemist vaimset ja füüsilist tervist laastava traumakogemuse, heitlusega elu ja surma peale, siis peategelastele, küünilisele Edile (Kaspar Velberg), tema jõulisele abikaasale Kittyle (Sandra Uusberg), Edi varjus kannatavale Timile (Märt Pius) ning omavahel jagelevatele Janile (Tõnn Lamp) ja Rahelile (Hele Kõrve) on tegemist ennekõike intellektuaalse, para­grahvide sõnastuse ja retooriliste argumentide vahel sõeluva vehklemisega. Mängu ilu ja võidu saavutamine kerkib selles performatiivses sõnakunstis moraalsetest kaalutlustest olulisemaks.

Kuigi Gayle’i lugu jääb rohkem taustal pulbitseva katalüsaatori rolli, ilmestab see hästi ohvri õigussüsteemi hammasrataste vahele jäämist, talle esitatud ootusi ja nõudmisi, millele on traumaseisundis raske, kui mitte võimatu, vastata. Mida süüdistuse esitamine ja seejärel nii juriidilise kui ka avaliku ristküsitluse keskele jäämine tähendab, tasub lugeda näiteks Chanel Milleri 2019. aasta raputavast autobiograafilisest raamatust „Tea minu nime“ („Know My Name“).

Kannatuste mängustamine tähendab peategelastele ka pidevat emotsionaalset distantsi, mis ilmestab levinud suutmatust mõista toimepanija või ohvri rolli, veelgi vähem iseennast ühes neist teadvustada. Teine vaatus toob aga valu otse koju kätte, kui Edi ja Kitty vahel leiab aset tüli ning sellele järgnev füüsiline kokkupuude, mille täpsest iseloomust esitab kumbki hiljem oma versiooni.

Ühtäkki satub kõike omaenda tugevale ja rangele loogikale allutav Edi süüdistatava rolli, Kitty aga vastamisi juriidiliste nüanssidega, mis puudutavad õiglust ja laste hooldusõigust. „Võite minna kohtusse,“ sõnab talle perelepitaja. „Aga paraku jätaks see vägagi sellise kättemaksuks lajatamise mulje. Ja tekib ka küsimus, miks te õigel ajal ei teatanud.“

„Nõusoleku“ tekst on tihe ja särtsakas. Selle autoriks on hinnatud inglise dramaturg Nina Raine (kes on vene kirjaniku Boriss Pasternaki õetütre tütar). Muide, Suurbritannias jõustus nõusolekuseadus juba 2003. aastal. Esmakordselt 2017. aastal Ühendkuningriigi Rahvusteatris lavalaudadele jõudnud „Nõusolek“ torkab mitmeid õiguslikke ja ühiskondlikke valupunkte, vaheldab traagikat mõningase musta huumoriga ning kulgeb suuresti klassikalise agatha­christieliku krimiloona.

Pealkiri võib isegi pisut eksitada, sest nõusoleku problemaatikaga ei minda kuigi sügavale ka Taago Tubina käe all Tallinna Linnateatris. Kuigi mõlema juhtumi näitel illustreeritakse õiguslikke hallalasid, areneb teine vaatus ennekõike lahinguks tõe suhtelisuse üle. Vaatajale antakse infot kild killu haaval, kõnealust sündmust ennast näitamata, mis teeb keerulisemaks ka hinnangute andmise. Empaatia kannatanu suhtes kohtub siin empaatiaga õigussüsteemi vastu, mis peab osalise, suusõnalise ja sageli äärmiselt vastukäiva info põhjal otsuseid langetama.

Kuigi peategelased moodustavad alguses lähedase sõpruskonna, avanevad lavastuse käigus nendevahelised üha julmemad konfliktid – olgu peresisene kiuslikkus, petmised ja valetamine, meeste omavaheline sõrgade ristamine professionaalse ego paitamiseks. Nii tõuseb seksuaalse vägivalla kõrval esile veelgi peidetum vägivalla vorm – vaimne vägivald.

Parim kaasus on Edi – omaenda õigsuses pealaest jalatallani veendunud, peaaegu nartsissistlike kalduvustega mees, kelle terav keel ja esmaklassilised retoorilised oskused teevad ta võimeliseks musta valgeks rääkima. Kerge on meenuma Eesti Noorsooteatri suurepärane koduvägivallateemaline „Teises toas“, kus üha jõhkramaid tegusid toime pannud tegelane Brent mõjus laval Sander Roosimäe esituses end õigustades kõhedust tekitavalt rahulikult, argumenteeritult, veenvalt.

Tugevam argument peakski reeglina võitma, ent lähisuhe pole heitlus võidu pärast. Edi seevastu elab pidevas lahinguseisundis, kus peaaegu iga suhtlus koosneb õigest ja valest, tõesest ja väärast, võitjast ja kaotajast. Suh(e)tesse lisab see aga pea märkamatult piisk piisa haaval mürki, mida teises vaatuses lavalt juba pangega vaatajale vastu vahtimist heidetakse. „Ega teie, tibud, ei paista ka väga õnnelikud, seda ma võin teile täitsa ilma rahata ütelda,“ sisiseb Gayle esimese vaatuse lõpus ettenägelikult.

Kaspar Velberg on laval Edina suurepärases hoos, teiste sooritustes ja õigupoolest kogu lavastuses näib formaalne korrektsus jäävat tõelist emotsionaalset toorust piirama. Teemad on elulised ja olulised, ent mingi ehedus läheb laval ometi kaduma – enim ilmub seda teise vaatuse stseenidesse, kus tegelased endasse kogunenud mäda kogu täiega välja lasevad.

Vaadata tasub aga juba ainuüksi teemade ajakohasuse ja olulisuse tõttu. Kui kogu tõe suhtelisuse juures midagi kaasa võtta, võiks selleks igal juhul olla empaatia kannatanu suhtes ja arusaam, milline erinevus on tänapäevaseski õiguspraktikas rakendatava „ei on ei“ ja nõusolekuseaduse pooldajate rõhutatud „jaa on jaa“ vahel. Esimene seab vastutuse ohvrile. Teine eeldab aga entusiastlikku nõusolekut, mida saab soovi korral tagasi võtta. Vaimne vägivald on ja jääb veelgi keerulisemaks teemaks, mille vastu aitab vaid varane tundekasvatus, enesejuhtimisvõime ning alandlikkus ja empaatia teineteise suhtes.