Uus asi

Ludens on uus ansambel, mis on uus mitte ainult vastsündinu tähenduses, vaid värske ka oma tegemistes.

GREGOR KULLA

Ansambli Ludens kontsert „Arnold Schönberg 150. Kuu-Pierrot“ 4. II Muba suures kammersaalis. Tuuri Dede (metsosopran); Ludens: Kaija Lukas (viiul, vioola), Maria Luisk (flööt), Aleksandr Avramenko (klarnet), Theodor Sink (tšello), Kärt Ruubel (klaver) ja dirigent Kaspar Mänd; video- ja valguskunstnik Aleksander Sprohgis. Kavas Kirke Karja „Murenemine“ (2024, esiettekanne) ja Arnold Schönbergi „Pierrot lunaire“ ehk „Kuu-Pierrot“ (1912).

Niisiis, uus ansambel, mis on ludens (ld ’mängiv’) – seda muusikute sõnade järgi nii muusikas, ajas, meediumides kui ka vormis. Kui sellest meediumide vahelisest mängust kinni napsata, siis huvi multi- ja interdistsiplinaarsuse vastu on klassikalised muusikud üles näidanud juba mõnda aega – ja üha ägedamalt, sest moes on ju koostöö. Z-põlvkonna esindajana tuleb mul tunnistada, et sooritused pole just olnud kõige originaalsemad. Muusikute kohale on projitseeritud maalilisi aasu, lendlevaid sügislehti ja tehistaibu eksperimente, mida on olnud raske näha muu kui camp’ina, ehk ka uussiirusena. Seegi saab kiiresti päris camp’iks. Suur osa ooperist on ka ju täiega camp.

Karja

Ludensi esimesel kontserdil kõlas Kirke Karja uudisteos „Murenemine“ ja Arnold Schönbergi „Kuu-Pierrot“. Seega vana uus ja uus muusika.

Kirke Karjat tuntakse kui tähtdžässpianisti, kes kirjutab vilka ja rahvus­vahelise klaverdamise kõrvalt ka muusikat. Sirbi muusikaveergude lugeja tunneb ehk tema 2022. aastal Pärnu Linna­orkestrile ja Sten Heinojale kirjutatud klaverikontserti, mis kõlas Kaspar Männi juhatamisel. Klaverikontserti saatis edu: Karja pälvis samal aastal Eesti Kultuurkapitali helikunsti siht­kapitali aastapreemia.

Oma uudisteose tagamaid on Karja kavalehel kirjeldanud nii: „Sattusin sügisel musitseerima koos mitme ägeda taani džässmuusikuga, Jasper Høiby ja Teis Semeyga, ning võtsin neilt üle hea harjumuse: hakkasin igal hommikul enam-vähem esimese asjana muusikat kirjutama. Lõpuks oli mul olemas suur vihikutäis leheküljepikkuseid ideid, mida kasutada, kui ühtegi pikemat ideed ei tule. [—] „Murenemises“ ongi kõik muusikalised ideed sellest vihikust, sündinud kella 8 ja 11 vahel.“ Karja lisab, et komponeerides lähtus ta sellest, et teos on „Kuu-Pierrot’“ sissejuhatus. Muu hulgas kirjeldab ta „Murenemise“ helikeelt kui hilisromantilist või impressionistlikku, mis valgustab Schönbergi isikupära selgemini kui atonaalse helikeele kõrvale asetatuna. Teoses kasutas ta julgelt rütme ja polüakorde ning selles on tema arvates kuulda Olivier Messiaeni ja Thomas Adèsi mõjutusi, mida ühtlasi looritab progressiivse metal’i hõrkus.

Napilt uudisteose struktuurist: see koosneb neljast osast. Esimene on faktuurilt hõre, tasane ning selle fookuses on tšello, mille esituses kõlav meloodiline (horisontaalne) materjal on võrdlemisi laulev ja sujuv, areneb kui väät. Kõigi osadega võrreldes eristub esimene kõige enam. Teine osa on tihedam, vertikaalikesksem, ühtlasi killustunum. Avarat ja valjut tõusvat harmoonilist motiivi esitatakse harali, kokkusurutuna ja ka laialisirutatuna. Kolmas osa sarnaneb teisega, kuid on esimesele omaselt n-ö heterofoonilisem (sh meloodilisem), tiheduselt tagasihoidlikum. Neljas osa on kui varasemate osade summa. Materjal on tuttav (teise osa tõusev tutti-motiiv on ümber keeratud), töötlus aga elavam ja teravam. Osi ühendavad nn korduvad struktuurid – rütmistatud pikad noodid –, mis annavad teosele oma tekstuuri ja kulu, milles iga hetk on laetud ja oma inertsiga.

Nagu Karja on öelnud, koosneb „Murenemine“ neljast osast, mis on kui ühe vihiku eri leheküljed. Teose materjal on ühtne ja Karjale omaselt arendatud. Rõhk on rütmil: see teeb „Murenemise“ helikoe põnevalt sopiliseks ja käigu ettearvamatuks. Teos on küll erk, kuid rahulik. Ta ei otsi suurust, vaid sisu. On kuulda, et materjal on kirjutatud hommikul – jahedal sügishommikul, mil maas on udu ja aken läbipaistmatu. Kell on kaheksa ja ümbrus helehall. Värske jaheda õhu lõhn. Vinguhais veel ninna ei jõua. Teose vältel hoogu saanud püsimatuse, kipituse alge jääb kuulaja otsustada.

Schönberg

Kas „Kuu-Pierrot’“ esitamiseks on praegu peale atonaalsuse maskoti sünni­aastapäeva veel põhjust? Kannab ta sõnumit, millega me vaibime? Teoses kasutatud 21 luuletust on pärit Belgia sümbolistliku luuletaja Albert Giraud’ 1884. aastal avaldatud kogust „Pierrot lunaire: rondels bergamasques“. Pierrot tegelaskuju pärineb Itaalia com­media dell’arte’st (minule „Buratinost“). Vahakarva näoga Pierrot on melanhoolne, Kolombiini armunud (s.t kuutõbine) naiivne lavakuju, kelle leivanumber on pantomiim. Schönbergi muusikas ja Giraud’ luules avaldub tema hullumeelsus ning teda kujutatakse kui omaaegse võõrandunud (mees)kunstniku sümbolit. Poeet joob Kuu veini (Kuust joobunud), meigib end kuukiire ja verega, tunnetab ühisosa Stabat Mater’iga, röövib vürsti rubiinid ja vana kuulsuse verepiisad, rebib õhtusöömaks (s.t armulauaks) välja oma südame, astub suguühtesse „lahja libuga“, suitsetab Kassandri kiilaspeast, kratsib hiigelpoognaga vioolat (ha-ha) ja aerutab kuukiirega vesiroosipaadis lõunasse, koju Bergamosse.

Niisiis, kuuvalguses joovastub kunstnik moodsast sentimentaalsusest, mida annab võrrelda muinasjutuaja hõnguga. Eks ta paras hala ole, aga teades, et „Kuu-Pierrot’“ on tellinud Viini näitlejanna Albertine Zehme oma tõsisele kabareekontserdile, võib uskuda, et selles peitub teadlik satiir, liialdus, nali. Kas oskame seda ka tänapäeval tabada-tõlgendada? Loodame.

Klassikalise muusika kontserdil pole ma esituses säärast energiat ja julgust ammu kohanud. Tuuri Dede hääl on nii vali! Heas mõttes muidugi. Ja tema lavaline kohalolu, mis hirmutas hetkeks osalusteatri vahenditega. Millalgi alguse poole võttis ta suuna lava serva. Naaldusin toolile. Et Dede jalutab publiku sekka neljandat seina väänama. Oleks see alles show olnud. Aga ärevus tekkis ikka, mis siis, et ta jäi äärel pidama. Jalast tulid kingad ja ka käsi ulatus Männi püksi. Tegelikult taskusse. Ma ei mäleta, kas „lahja libu“ ajal või millalgi varem, hiljem. Väga Feminismus.

Kui juuksekarva poolitada, siis tooksin välja ka ühe alternatiivi. „Kuu-Pierrot“ oli lahendatud selge metso soolona – väga pahviks lööva soolona! Teosest on ka versioone, kus metsot kohtab enam kommenteerija kui solisti rollis. Solist on ta nii ehk naa. Idee võrsub Schönbergi 15. veebruaril 1949 saadetud kirjast Hans Rosbaudile, kus on kõne all teose 1940. aasta salvestuse ettevalmistamine: „Mind pisut häiris mõte liigsest rõhuasetusest kõnelejale, kes ju kunagi ei laula teemat, vaid kõige rohkem räägib sellele vastu, samal ajal kui teemad (ja kõik muu muusikaliselt oluline) toimub instrumentides.“*

Mulle meeldis interpreetide ustavus partituurile, mitte teose tekstile. See ei kõlanud hetkegi imalalt. „Pierrot’“ eessõnas nimelt hoiatab Schönberg interpreete, et nad ei püüaks kujundada teoste meeleolu vastavalt sõnade tähendusele. Selline tekstimaaling, nagu ta seda silmas pidas, sisaldub muusikas nii, nagu see on kirjutatud, ja edasised tõlgendused pigem halvendavad kui rikastavad esitust. Rabav oli Sporghise visuaalkujundus, mis mõistis teosest välja tuua selle teisesuse (otherness) kui huumori. Mingi nüanss võinuks ehk ehtida ka Karja teost. Nad kõlasid võluvalt kokku: üks rohkem sisse-, teine välja­poole.

Niisiis uus

Niisiis uus ansambel, mis pole uus ainult vastsündinu tähenduses, vaid värske ka oma tegemistes. Ludens ei vajunud teadmatult klassikalist muusikat kimbutavasse camp’i sohu, ei mänginud üksnes meeste muusikat, ei andnud mulle pihku viieeurost kirjavigadega kava meenutavat lipikut ega võtnud tehtut kuivtõsiselt. Nende lähenemisviis nähtub tõesõna mänglev, kuid sedagi hoolega: toimitakse südame ja innuga. See peegeldus ka kuulajais: Muba fuajee oli täis naeru ja ootust ning esinejaid võeti vastu ja saadeti ära hõigete ja käsi punetama paneva aplausiga. Ma ei kohanud ühtegi mürgipudelisilti peale enda oma.

Niisiis annan Ludensile rasvase heakskiidu ja kultuurisoovituse pitseri ning jään õhinal ootama nende tulevasi lubatud kontseptsionaalseid kontserdi­kavasid, kunstivaldkondade vahelist koostööd ja uudistellimusi. Kirjas on, et järgmised etteasted toovad kuulajateni György Ligeti, Luigi Dallapiccola, Igor Stravinski, Madli Marje Gildemanni, Maria Kõrvitsa jpt muusika. Väga hea. Palun võtke üle!

* The Works of Arnold Schoenberg. Tlk Dika Newlin. London: Faber and Faber, 1962, lk 40.