Teadus kõige täiega

Teadus ei ole post ega kriips. Tal on rohkesti dimensioone, mistõttu on arukam arvestada võimalikult paljusid mõõte.

PEETER OLESK

Alustagem mitte nii väga üldiselt, nimelt teadlasest loomuldasa. Sest nimelt just tema kannab teadust, mitte raha hind vanas/uues vääringus või teadus kui niisugune.

Etnoloogist ja lingvistist, foneetikust sealhulgas, akadeemik Paul Aristel oli kümmekond lähemat õpetajat. Mõned neist olid väga isiklikud sõbradki, näiteks Tartu ülikooli läänemeresoome keelte professor ja hilisem Lundi ülikooli dotsent Julius Mägiste. Kuid Tartu ülikooli uurali keelte professor Julius Mark Paul Aristet ei armastanud. Ei teda ennast ega ta uurimistöödki. Paul Ariste oli paljukirjutaja ning esines meelsasti, Julius Mark avaldas vähe ega võtnud igas küsimuses sõna. Kui Ariste 1939. aastal kaitses doktoritööd hiiu murrete häälikuist, arvas Julius Mark, et see pole päris teadus, vaid on üksnes abiteadus (Mark ise oli oma elutöö esimesel poolel range häälikuloolane). Nii-öelda pooletera rakenduskeeleteadus, allameetri-distsipliin.

Kummati läks nõnda, et pärast foneetikast taandumist sai ka Paul Aristest rakenduslingvist, kelle üheks uurimis­valdkonnaks kujunes väljasurevatest läänemeresoome keeltest sõnavara ja pikemate tekstide üleskirjutamine, teiseks aga vadja keele sõnaraamatu koostamine (millega ta jäi hätta). Suurte sõnaraamatuteni jõudsid Paul Ariste õpetajad professorid Peeter Arumaa, Julius Mägiste ja Andrus Saareste. Tugevasti rakenduslingvistilise kallakuga oli mordva keelte uurija Valmen Hallapi töö nõukogude fennougristika bibliograafias.

Kust kulgeb piir teoreetilise lingvistika ja rakenduslingvistika vahel, pole sugugi vaieldamatu, ent näiteks keele õpetamine ükskõik kas siis erilise grammatika vormis või alustekstide tõlgete kaudu on üldiselt rakenduslik ülesanne – ka sel juhul, kui sellega koos tegeldakse teoreetiliste probleemidega. XX sajandi teise poole ameerika lingvist, Nobeli rahuauhinna nominent Kenneth L. Pike (1912–2000)¹ oli kitsamalt erialalt foneetik, kes 1943. aastal kaitses filosoofiadoktori kraadi,² jätkates foneetikas kuni surmani. Kuna suuremaid ja pidevamaid uurimistoetusi talle esialgu ei jätkunud, hakkas Pike misjonäriks, valides teiseks teemaks kristliku jumalasõna tõlkimise nendele Ladina- ja Lõuna-Ameerika rahvastele, kel puudub oma kirjanduskeel meie kirjakeele tähenduses, kellel aga kristlikust vaatekohast tuleb osata pühakirja ja psalme. Ei ole suur liialdus väita, et näiteks Guatemala rahvad kümblevad korraga neljas keeles: oma provintsi keeles, Guatemala ühiskeeles, hispaania segakeeles ja äärmuseni lihtsustatud ameerika-inglise keeles.

Kujutlegem korraks Kenneth L. Pike’i rakenduslingvistilist kolmainsust. Ameerika-inglise misjonärina õpetas ta kohalikele mõnevõrra ka nende keelt ehk mitte teist keelt võõrkeelena, vaid ingliskeelse põhjaga võõramaalasena nonde emakeelt eriti uue testamendi ulatuses, muretsedes väga, et kohalike hääldus ja hääldusüksuste tähendused oleksid õiged. Teiseks õpetas ta kohalike keelte eripärasusi muukeelsetele lingvistidele. Ja kolmandaks õppis ta ise kogu aeg juurde hääldusõpetust (eriti selle katselist osa) ja hääldusüksuste tähendusi minimaalselt eristatavates piirides. Et tegemist on keelelise ümberlülitumisega, seda on vähe öeldud. Ümber tuleb lülituda ka metoodiliselt, kaasa arvatud näiteks tähestiku täpsustamine.

Ma ei arva, et Kenneth L. Pike olnuks küünik, kes oma uurimusi foneetikas ja fonoloogias oleks teinud paganausuliste ristiusustamiseks eraldatud rahaga. Mutatis mutandis – umbes nõndamoodi olevat öelnud üks teine akadeemik, nõukogude termotuumauuringute eksperimentaalosa juht Lev Artsimovitsh (1909–1973). Kenneth L. Pike oli humanist luterlikus mõttes. Milleni mina siin­kohal tahan jõuda, on äratundmine, et tihtipeale võivad just nn alusuuringud viia rakenduslike uuringuteni (kuigi on nenditud ka vastupidist) ja lõppude lõpuks on küllalt palju näiteid sellegi kohta, kuidas uuringusuunad vahelduvad nagu geoloogilised kihistised, näiteks Endel Lippmaal (1930–2015) või Huno Rätsepal (1927), eksperimentaalses füüsikas Pjotr Kapitsal (1884–1984) ja Enrico Fermil (1901–1954).

Rakendusuuringud ei ole sekundaarsed või fakultatiivsed. Nad on astmeks teaduse teedel praktilise tulemuseni ehk rida samme töökindlast ideest varasema kogemuse muutmiseni. Siit küsimus: kas meil on iga kohaliku Pike’i jaoks oma misjonirahastus ja igale rahaeraldisele oma Pike? Californias töötanud foneetiku Peter Ladefogedi (1925–2006) ja Sevillas töötava fonoloogi Peter Roachi (1943) sünd siia ilma oli haruldane õnn. Raha tuli märksa hiljem, suurelt osalt ka seetõttu, et mõlemad kirjutasid väga hea õpiku inglise keele üksikasjalisest hääldusest. Mõnikord niisugune õpik valmibki, alati paraku mitte. Filoloogiadoktor Arvo Eek (1937–2009) alustas oma loenguid artikulatoorsest foneetikast ehk sellest, kus häälik sünnib, sügisel 1972. Tema kolmeosalisena mõeldud õpiku algus „Eesti keele õpik I“ ilmus 26 aastat hiljem, 2008. Kõige rutemini on Eestis valminud prof Gunnar Kangro (1913–1975) ülikooliõpikud kõrgemast algebrast ja matemaatilisest analüüsist ning prof Julius Tehveri (1900–1990) ja tema kaastööliste ülikooliõpikud histoloogiast, eriti koduloomade omast. Me ei saa aga võtta teaduse edenemise mõõdu­puuks ainuüksi mõningaid õpikuid, liiati kui võib leiduda autoreid, kellele süstemaatilise õpiku kirjutamine polegi loomuomane. Näiteks inglise füüsik ja tuumakeemik Ernest Rutherford (1871–1937) ei kirjutanud ainsatki foliandi mõõtu õpikut, küll aga piisavalt palju üksikuurimusi. See on teaduses tavaline, nii et kui ma siin kirjutan nii muldvanadest asjadest, siis peamiselt küll seepärast, et Eestis on saanud halvaks kombeks kõnelda plagiaatidest rohkem või suisa neid mõistvalt, kuna tõelised uurimused jäetakse arusaamatult kõrvale. Teadus ei ole post ega kriips. Tal on rohkesti dimensioone, mistõttu on arukam arvestada võimalikult paljusid mõõte, sealhulgas näiteks õpilaste arvu või õpivahenditele lisatud harjutusülesannete algupära.

Sestap oleksin enam kui konservatiivne tegema suhtumises teaduse rahastamisse kannapööret ja eraldama finantsressursse eeskätt rakendus­uuringutesse. Viimanegi sõna on asjatundlikuks diskussiooniks liiga jäme, sest ennekõike on näiteks oma tuumajaam eeskätt ikkagi eksporditud tehnoloogial rajanev insener-konstruktorlik kompleks, mille seadmestik asub ühel territooriumil, ohutustsoon aga hoopis laiemal maa-alal. Küsigem seejärel, kui sügavale maa sisse ja kui paksu veesärgi alla paigutatakse tuumajäätmed seni, kuni ühiskond leiab ohutuma võimaluse nonde jäätmete peitmiseks ja kes sellealaseid uuringuid vahepeal finantseerib või me ostame ohutuma tehnoloogia „lihtsalt“ sisse. Kui raha läheb emmasse-kummasse, kaua siis peab ootama „Eesti murrete sõnaraamatu“ ilmumist viimase leheküljeni ja „Vana kandle“ puuduvate köidete valmimist? Sõnaraamatu üllitamine on tõepoolest e- või digirakenduslik ülesanne, milles paljugi sõltub majanduslikust otstarbekusest ja toksijate kaadri leidumusest. Regivärsside topograafiliselt liigendatud koondväljaande köiteid samasuguse „tehnikaga“ aga ei koosta, selleks on tarvis fundamentaalset tööd. Meil ei jää muud üle kui seada mahukad ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega seotud ülesanded pingeritta, pühkides seejuures silmist tolle nägemist hägustava puru, mille järgi riik võib olla halb peremees, ent riigieelarve on kindlasti hea sulane.

Hea sulane peab olema puhta pime, kui ta rühmab halva peremehe hüvanguks. Niisugune sulane pole kellegi ideaal. Ta on talutatav, mitte aga jäägitult iseseisev topoloog Lev Pontrjagini (1908–1988) juhtum. Pontrjagin andis matemaatika klassikasse maksimumiprintsiibi, kuid oli eriti elu lõpul raevukas antisemiit.

1 Language and Life. Essays in Memory of Kenneth L. Pike. The University of Texas, 2003.

2 Kenneth L. Pike, Phonetics. A Critical Analysis of Phonetic Theory. University of Michigan, 1943.