Kohane või … ära kohane! 

Kaarel Tarand 

Kaarel Tarand

Looduslikku valikut kogu tema jõhkruses me inimkonna ega eriti eestlaste kallale ei lase, Darwin unistagu edasi. Me ise ilu ehk valiku tegijad, millega kohaneda ja millega mitte. Valida ei ole keeruline, kui aeg on rahulik ja uued tuuled puhuvad malbelt ja vaikselt. Revolutsioonilistel aegadel tormab aga muutuste hiidlaine peale niisuguse jõu ja kiirusega, mis ei jäta mõtlemiseks ja kaalumiseks aega: kas kohaned kohe või pühib laine su minema. Näiteks õigusteta olekusse, millesse lõppeva pandeemia ajal üle ilma liiga paljud on sattunud. 

Alanud rahunemise aastal on paras hetk hoolega kaaluda, kas kõik see, millega oleme vähemasti ajutiselt sundkohanenud, ikka on kasulik ja vajalik. Kas „uus normaalsus“ kui lahter, millesse paigutuvad kõik koroonaveidrused, ümberkorraldused ja sund, on väärt oma preestreid ja nende kummardamist? Kas kohanemine on tuleviku väetis ja toob edu või on tegu lepliku paindumisega sunni ees või koguni allaandmisega? 

Valikukohti leiab igal sammul ja mitte ainult vaktsiinide, testide, tõendite, maskide ja terekäe süsteemis. Mida suurem hulk inimesi langetab tänavu oma kohanemisotsused, seda suurema tõenäosusega jõuavad need seisukohad ka Eesti elu järgmist neliaastakut kujundavatesse erakondade valimisprogrammidesse. Kas kohaneda distantsõppega koolis ja kaugtööga ametipostil või nõuda tagasi endist, paremat aega ja elukorraldust? Kas kohaneda valusalt kasvanud energiakuluga rahakotis või pigem igapäevase alandusega munitsipaalabi bürokraatiaveskis? 

Kohanemine uuega ja taaskohanemine vanaga on selle veeru tänavune teema, mille raames Sirbi autorid oma veendumusi, kogemusi, hoiakuid ja näpunäiteid jagavad. Aasta lõpuks oleme ehk siis ka kohanenud kõigega, millega vaja, ning heitnud üle parda kõik selle, millega kohanemine näis vajalik vaid hetkeks.