Pisuhänd ei ole paindlikkus

MAI LEVIN, kunstiajaloolane

Mai Levin

Erakogu

Vaatasin Eesti külastatuimast tervisenõustamise keskkonnast kliinik.ee järele, mis seal kohanemise kohta öeldakse. Lugupeetud Andres Soosaar on kohanemise ehk adaptatsiooni selgelt defineerinud. See on „bioloogiliste süsteemide, sh organismide teatud ulatusega paindlikkus, mis võimaldab leida ja rakendada võimalikku optimaalset talitusviisi ning eksisteerida seeläbi erinevates keskkondades. Kohanemine kitsamas tähenduses on meelesüsteemide talitluses oluline nähtus, mille korral meeleretseptorite vastus ärritaja kestval toimel väheneb ning tõuseb ka ärrituslävi.“ Ühiskond pole keerulisem süsteem. Kui paindlikkust igapäevaelus proovile ei panda ja ärritusläve üles ei kruvita, siis võib ehk rääkidagi kohanemise ilust.

Kunsti suhted tegelikkusega on keerulised. Ühelt poolt pakuks kunst justkui tohutult näiteid kohanemise ilust läbi aegade, teiselt poolt näib tema ärrituslävi aeg-ajalt eriti kärmelt üles kerkivat, otsekui oleks ta mingi seismograaf. Siis jälle tundub, et see oli hoopis kohanemine, mis ülimaks ärrituseks maskeerus, et seismograafi asemel oli baaba Vanga.

Üldiselt on ikka räägitud, et peab kohanema uue kunstiga. Võib-olla peaks kohanema selle kõrval ka vana kunstiga. Nii ühel kui ka teisel juhul tuleb ette tekste, mille puhul meenub Piibelehe fraas „Pisuhänna“ kriitika kohta: „Nemä om egaüits esi omale „Pisu-hänna“ tennü ja arvustewä palehigin toda.