Karen Jagodin
Karen Jagodin
on arhitektuuriteadlane, mitme arhitektuuriraamatu autor ja toimetaja ning näituste kuraator, kes teeb igapäevatööd meremuuseumis Lennusadama näituste ja Paksu Margareeta püsiekspositsiooni projektijuhina.
Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?
Suuremahuline kõikehõlmav kultuuripoliitika või strateegiad tekitavad alati kõigepealt küsimuse, kellele need on mõeldud. Kelle tööriistaks need saavad ja kelleni peab tulemus jõudma? „Kultuur 2020“ või uuendatud „Kultuur 2030“ strateegiat on vaja riigile, see on riiklike otsuste alusdokument, strateegiate suunaja. Ent kui riik on mõeldud inimesele, siis on ka see dokument justkui meile kõigile. Ometigi on sellistest pikaajalistest riiklikest tegevusplaanidest väga keeruline leida inimmõõdet või isiklikku, pigem saab teha ristikesi, et selle teemaga on nüüd tegeletud või see lubadus täidetud. Või tõdeda, et riik seda valdkonda ei märka või ei toeta.
Sellest hoolimata on eesti kultuuri suurim õnnestumine alles jäänud inimkesksus ja inimlik mõõde. Teatav stiihia, julgus ja ootamatus, mis järjest uute tegijate või uute koostööprojektide kaudu päevavalgele tuleb. Eesti kultuuripoliitika suurim ebaõnnestumine on püüe kõike ette näha, defineerida ja määratleda juba kogetu kaudu. Las jääda eksimis- ja riskijulgus, kui tahetakse suunda muuta ja otsida, sest valitsema on jäänud siiski tunnetuslik teadmine, et kõik on võimalik. Me ei ole liialt masinavärki kinni jäänud. Miks muidu saavad sisearhitektuuri tudengid ehitada rappa vaatetorne või kunstnikud kolida kogudesse. Kultuur on energia.
Sellist energiat, mida sai augusti lõpul kogetud EKA maja avamisel, ei ole ammu nähtud. Kahtlemata jääb kultuurivaldkonna üheks suuremaks õnnestumiseks EKA uue maja valmimine – loovenergia kokkutoomine ühte punkti, et see siis laiali paisata üle terve ilma.