Kehaks olemise paratamatus 

MARIA MUUK, disainer 

Maria Muuk

Erakogu

Olen sel suvel olnud metsas. Mul on selleks ka igasuguseid praktilisi õigustusi, aga ennekõike kustutan janu loodusele lähemal olemise järele. Tunnetan end ühena looduse kehadest, samastun nendega. 

Jõe kohal üksteise ümber spiraalitavad ja lahkarvamust lahendavad kajakad. Päikesesse sirutuv kanada kuldvits, kellel oma uuel kodumaal vaba voli mesiselt võimutseda. Väike tigu kuldvitsal, kelle teelehele poetan. (Mida tunnevad selliselt päästetud mutukad? On nad pahased? Üle noatera kergendust saanud? Segaduses?) Kuklane, kes puutüvel minu poole tagajalgadele tõuseb ja vihaselt tundlaid siputab. Kuumusest punaseks tõmbunud sarapuuladvad ja halletusega maadlevad krõnksus tammelehed. Prügikonteinerist päästetud kirikakar, kes kuu aega hoogu võttis, et oma erkvalged silmad lahti lüüa tervitamaks naate, kõrrelisi, madaraid ja ülaselisi, kes temaga sõprust sobitama on tulnud. Sääsevõrgu vangistavate varbade külge klammerdunud kärbsed, klaaspurgiseina mööda lõplikke ringe uitavad puugid. Ma olen nad kõik. 

Nii palju on paratamatust ja ilu selles. Kergust ja kummalisust. Me kõik sööme ja elame, armastame ja valutame, võitleme ja kohaneme, sureme. Ja ometi – ükskõik kui palju ma üritan sellest loomulikkusest õppida, jään ikka inimeseks, kelle keha ja intuitsioon on mässitud raskesse ühiskondlik-intellektuaalsesse puntrasse, millest tõde lahti harutada vahest võimatu.  

Olen porisev metskurvits liuglemas kuuselatvade vahel päikeseloojangusse – aga mis häält ja kus peaksin tegema mina, et õigeid pesakaaslasi leida ja hoida? Olen kidur marjadeta metsvaarikavars, kes võib, aga ei pruugi tuleval aastal viljuda – aga kui ma otsustaksin mitte lapsi saada, kuidas oma paratamatut eksistentsi siis õigustada? Olen jaanimardikas seadmas samme oma igaõhtusele sõnajalale – aga mis siis, kui minu sammud ei vii kuhugi välja ja minu sõnade jalad löövad nõrgaks?