Posthumanistlik kehatunnetus 

MARGARET TILK, kunstnik-uurija ja kultuurikriitik   

Margaret Tilk

Erakogu

Posthumanistlik kehatunnetus on midagi, mille poole olen püüelnud viimased paar aastat. Põhjus on lihtne: teooria ja praktika, käsi ja aju või isegi käsi ja süda võiksid koos käia. Mis mõttega loen ma kogu aeg sellest, kuidas inimene ei peaks olema mõtlemise ja olemise keskmes, kui iga päev istun arvuti või raamatu taga, tundmata, et ruum, kus ma olen, ja bakterid, kes mu sees tegutsevad, võimaldavad selle teksti loomise või isegi loovad selle teksti, mida praegu kirjutan. Sellest tulenevad ka mu kõhklused: Kas ma tegelikult tunnetan seda, et iga mu tegevus on toetatud tegevus (Judith Butler)? Või et mu keha ja kõik mind ümbritsevad ja mu sees olevad materiaalsed agentsused on pidevas intraaktsioonis, mis on midagi muud kui kahepoolne kausaalsusel põhinev interaktsioon (Karen Barad)? 

Ehk siis sulgen raamatu, silmad ja hingan. Tunnetan, kuidas mitte mu reied ei puuduta tooli, vaid tool puudutab ja toetab mu reisi; kuidas õhk paitab pehmelt mu ihu ja täidab dünaamiliselt kogu minu ja seina vahele jääva ruumi; mismoodi õhk täidab ka mu kopsud ja seeläbi mu keha rakud; kuidas muutub mu keha, kui inimene lahkub ruumist ja linnukene siseneb ruumi. 

Vahel on nende teooriate mõistmiseks vaja mõnda tajude ergutajat, milleks minu puhul sobib nüüdistantsutund või keskkonnavahetus. Tantsuruumi korraldatud hommikused liikumissessioonid; basseinivee, õpetaja Margarita ja kaasõpilaste toel 24aastaselt ujuma õppimine (siinkohal suur tunnustus kõigile täiskasvanute ujumisõpetajatele!); Tallinna autojuhtide tekitatud olukorrad, kus saan teadlikuks, kui kiiresti võib auto nina kuju mõjutada minu keha kuju – kõik need liikumiskogemused on aidanud mul posthumanistlikust teooriast sotti saada.