Puhkekeha 

KASPAR VIILUP, ERRi kultuuritoimetaja

Kaspar Viilup

Erakogu

Puhkusest on sügise hakul ikka tore mõelda. Kurbmagus mälestus: selleks korraks siis jälle tehtud ja kes teab, millal jälle saab. Vaim peaks kõiksugu ees ootavateks vintsutusteks virge olema ja keha lõputust rassimisest uuesti turgutatud. Aga kas see on ikka kõik nii lihtne? 

Üks õige puhkus tähendab lõpuks ikka pidevat keha ja vaimu võitlust. Algab see muidugi juba puhkusehommikul ärgates. Päike on kõrgel taevas, temperatuur julgelt ühe kahekümne, lausa patt on toas konutada. Talvel ju saab küll! Vaja murule pikali visata, pimeduse- ja masendushooajaga valgeks pleekinud kehale uuesti jumet anda.  

Kuklas ütleb samal ajal üks vaikne hääl: tegelikult tahaks toas molutada, raamatut lugeda, sarja vaadata, häbitult kogu seda kehamõnu eirata. Kahjuks jääb see hääl enamasti kaotajaks, hirm homse halva ilma ees sunnib ikka trotsiva vaimu kiuste keha õue lohistama. 

Või siis puhkusereisid, kus on hoopis vastupidi. Alustad juba kevadel planeerimist, märgid kaardile ära sada restorani, tuhat muuseumi ja mustmiljon muud vaatamisväärsust, kuhu tuleb ilmtingimata jõuda. Keha ja vaim peaksid seal toimima sümbioosis: tõmbad kopsud värsked õhku täis ja saad jume näole, samal ajal haarad iga hingetõmbega endasse ka kaugeid kultuure ja kadunud aegu.  

Kauaks seda rõõmu siiski ei jagu, sest ootamatult tuleb varba otsa vill. Sääremarjad lähevad suurest kõmpimisest krampi. Särk on higist läbi imbunud. Seljakott soonib ja päikesepiste annab ka vaikselt meelekohtades tunda. Kõik on alles nägemata, napilt oled mõnd nurgatagust jõudnud uudistada, aga keha juba loobub. Kus on nüüd see jõud ja jaks, mida jõudeperioodil peaks olema kogutud? 

Aga üks on positiivne: järgmiseks suveks ja uueks puhkuseks on see kõik jälle meelest läinud ja puhkekeha ja puhkevaimu lõputu vastuolu tuleb taas üllatusena.