Riigikord ja keha
Sel suvel käisin Lõuna-Koreas ja ühtlasi demilitariseeritud tsoonis, mis eraldab seda Põhja-Koreast. Rahvas on üks, kuid 250 kilomeetrit pikk ja neli kilomeetrit lai vöönd toimib piirina kahe riigikorra vahel, lõikab Korea poolsaare pooleks. Ohutult distantsilt sain üle piiri piiluda ja nägin, mis toimub riigis, mille elust olen kuulnud ja lugenud. Seda küll oma nahal kogeda ei sooviks.
Tsooni all avastati neli tunnelit, mille Põhja-Korea oli rajanud rünnakuks Soulile. Oma silmaga nägin ja oma kehaga tunnetasin ühte neist. Tunneli esimese lõigu rajas Lõuna-Korea kõrgtehnoloogilise masinaga. Üheteistprotsendise kalde all teel oli laskumine mugav ja kiire, kuid ülestulek nõudis tunduvalt rohkem aega.
Maapõues asuvasse Põhja-Korea õhkimise tulemusel rajatud tunnelisse jõudes tundsin muutust. Põhjakorealased on 17 sentimeetrit lühemad kui nende lõunanaabrid ja rajasid tunneli oma keha mõõtude järgi. Tunnelis tuli käia kummargil, iga kord veidi pead tõstes kuulsin kolksatust vastu lage – selle tegi ohutuse tagamiseks antud kiiver. Tunnel on sama lai kui kõrge. Selle lõppu jõudes nägin väikest akent, mis andis tunnistust, et tundmatu maani on ainult 170 meetrit. Aknast paistis küll valgus, kuid vastupidi innustavale ütlusele, et tunneli lõpus on alati valgus, polnud tunne lootusrikas, vaid mõtlevapanevalt müstiline.
Kuna tunnelis ei tohtinud pildistada, on mälestused aistingulised. Kogetu pani mõtlema, et füüsilise keha mõõtmed ei sõltu üksnes elustiilist või geenidest, vaid ka riigikorrast. Heaolu ja küllus venitab meid pikemaks ja tihti ka laiemaks, kasinus vastukaaluks kahandab. Ruum, mida keha laiendusena loome, sõltub aga otseselt füüsilistest ja ideoloogilistest parameetritest.