Kohatus
Paradoksaalselt tähendab oma koht teatavat kohatust. Kohalolu on mina vaibumine ümbritsevas, müstiline sulandumine, sest alles ennast unustades avardub vaim või selgineb meel. See annab ruumi loominguks, vaimseks tööks, ekstaatiliseks loodus- või kunstielamuseks. Ei saa midagi vastu võtta ega olla kohal, kui ollakse ennast täis. Just niisugust tühjust eeldavad Blake’i luuleread: näha maailma liivateras / ja taevast põllulilles / hoida lõpmatust oma peos / ja igavikku ühes ajakillus.
Lapsena meeldis mulle ära kaduda: konnata mööda naaberkülade metsi, võpsikuid ja tühermaid, ronida lagunenud hoonetesse, haista teatavat dekadentsi ja avastada uusi maid. Alles siis, kui olin end kultuurist lahti ühendanud, eemale saanud, võisin ennastunustavalt nautida loodust, olla õnnelik. Fantaasia hakkas tööle ja mõte rändama, kõiksusetunnetus jõudis kohale.
Helgeimad mälestused ei pärine mitte Võrumaalt lapsepõlvekodust, kus oli palju süngust ja sürrealistlikku kaost, vaid Puka lähedalt Rebaste külast Villemani talust, kus elas vanavanaema. Seal vanas rehielamus sai kuulda jutte ja tarkusi hoopis teisest ajast. Seal sumpasin mööda oja ja kondasin metsas. Vanavanaema, rehielamut ega majatagust hiiglaslikku tamme enam pole. Maa müüdi naabri suvila pärijatele. Villemanil keeb nüüd uus elu, aga mulle ilmutab ta end unenägudes.
Nüüd viivad kondamised mu enamasti Jänese matkarajale – minust on saanud supilinlane. Kas Supilinn ongi nüüd see minu koht, kuhu juurdun, ma ei tea, igatahes tunnen end siin koduselt. See on parasjagu küla ja parasjagu linn, seitsme minutiga jõuan raeplatsile, randa ja terviserajale. Mulle meeldib, et siin on veel loodust, kuigi soised lehtpuised luhad kipuvad kuidagi rusuma. Tartus napib okasmetsi, kus õhk on natuke teine, ja seetõttu tuleb teha väljasõite teistele radadele.
Minu koht on ka kirjutuslaud koduses ateljeeruumis. Olen palju kolinud, töölaua asukohad ja aknavaated on vahetunud, aga kui istun oma laua taha ja heidan pilgu hõbepajule Supilinna tagaaias, siis mõte selgineb ja olen kohal.