Piilun põõsas

INDREK GRIGOR, Tartu kunstimuuseumi näituste osakonna juhataja

Indrek Grigor

Ruudu Rahumaru

29. oktoobrist on Tartu kunstimuuseumis eksponeeritud Tšehhi kunstniku Barbora Kleinhamplová ja Chicago domina Mistress Velveti koostöös loodud video „Vastupandamatu“. Sissejuhatuseks piisab ilmselt sellest, et Mistress Velvet kogus omajagu tuntust sellega, et sundis oma valgetest meestest orje lugema mustanahaliste kirjutatud feministlikku teooriat.

Nägin Kleinhamplová videot 2021. aastal Prahas Futura galeriis. Nii väga tahaksin öelda, et otsuse töö Tartusse tuua tingis teema päevakajalisus, kuid ennekõike olin siiski võlutud erakordselt heast kunstiteosest. Mind vaevab siiani absurdne küsimus, kas teose eksponeerimine pelgalt põhjusel, et see on hea kunst, on eetiline ja põhjendatud. Probleem kerkib tõdemusest, et ma ei näe võimalust, kuidas USA rassismiküsimust eesti kultuuriruumi transponeerida.

Kleinhamplová sõnul võlus teda Mistress Velveti juures idee BDSMist kui meetodist, mille abil üksikisiku tasandil laiendatakse sotsiaalset seisundit. Anarhistlikud praktikad on pälvinud mu poolehoiu küsimusteta, ent kahtlustan, et enamik näituse külastajaid ei mõtle nii kaugele. Videot kogetakse parimal juhul kui sissevaadet Ameerika kultuuriruumi. Mind tabab aga hirm, kas ma ei eksotiseeri Mistress Velvetit. Kaitseksin end selle etteheite eest väitega, et Ameerika kultuur, sealjuures ka selle spetsiifiline rassiprobleem, on niivõrd koloniaalne, et seda on pea võimatu eksootilisena esitleda. Ometi vaevab mind video kandva BDSM-motiivi seksuaalse iseloomu tõttu tunne, et olen sellest videost lummatud vuajeristliku naudingu tõttu. See on aga visuaalkunsti puhul absurdne probleem. Kunsti võib tõepoolest vaadata ka analüütiliselt ja pedagoogiliselt ning muudel sugugi mitte vähem perverssetel viisidel, aga kui rääkida visuaalse kunsti nautimisest, siis on vuajerism selle möödapääsmatu osa.