Raamatust laulu, mäkke ja kõrtsi 

KAAREL VANAMÖLDER, ajaloolane

Kaarel Vanamölder

Madli Vanamölder 

„Minul aga on ülim aeg asuda teele Donegali poole.“ Nii ütles Tume Patrick, sidus kompsu laukapuust kepiga õlale ja seadis sammud põhja poole viivale teele. Raamatust „Torupill, haldjad ja hiiglased“ tuttav teadmamees ja tema kodupaik Donegal on millegipärast püsinud meeles juba lapsepõlvest. 

Ükskord saingi Donegali. Kuulanud kontserdil Christy Moore’i, seadsin edasi sammud suure mäe Errigali juurde. Ja kui siis lõpuks läbi turbavälja kahlates alla sain, hääletasin end lähedal oru põhjas asuvasse kõrtsi, kust pärit ansambel Clannad ja Enya. Seda peab nende hõim siiani. Seal istusid hunnitud taadid, kudrutasid iiri ja sama arusaamatus inglise keeles, lisades viskile täpselt ühe tilga vett. Must pint. Vana lambakoer omasoodu paterdamas. Mõistsin, et täna siit enam edasi ei liigu. Siia ma jään. Kõrtsi peal sai ööbida küll. 

Paul Brady laulab tuntud laulu „Gleanntáin Ghlas’ Ghaoth Dobhair“ – „Ghaoth Dobhairi rohelised mägiorud“. Aastaid on mulle meeldinud just tema versioon – teistest kuidagi maisem ja ühtaegu metsikum. Nagu kajakakisa. 

Kodus tagasi, kuulasin Bradyt jälle ning korraga turgatas, et – jumaluke – tean ju laulus kirjeldatavat kohta. Ja kui siis lähemalt lugesin, tõusis kõik ilmsiks: lauldakse ju suurest mäest Errigalist seal kauges Donegalis. Neistsamadest orgudest ja turbasuitsust. Ja inimestest. Olin raamatus ja laulus juba kümneid aastaid sealsamas käinud, olemata sellest teadlik.  

Lood ja laulud põimuvad iseäraliku jõuga seal Donegalis, tumedasilmsete turbalõikajate pruunil kidural maal.