Vaade kosmosest 

VALNER VALME, kultuurikriitik 

Valner Valme

Erakogu

Ma ei ole veel kohale jõudnud. Ei teagi, kas peab otsima oma kohta elus, vist mitte. Sest kui selle koha kätte saan, siis mis troon see on, mille otsas kogu ülejäänud elu istun ja alla vahin. Mulle on vastik igasugune pürgimine, saavutusiha. Tähtis on tegelda huvitavate asjadega ja veel tähtsam on hingerahu. Selle seisundi poole pürgimine on ränk ja närviline. Kõlab vastuoluliselt. Jaa, aga ise see kätte ei tule. Olla normaalne inimene, mitte mõelda ainult oma kohast, vaid ka teiste kohast, on keeruline. 

Oma koht on kodu, siin tahan veeta üha rohkem aega, mida vanemaks saan. Sümboolsemalt peaks oma koht olema äratundmine, mis võib tabada tänaval poolraagus puuvõra vaadates või kaugel maal pisikeses baaris või plaadipoes, mille püsiasukana end tunnen, kuna olen seal juba teist korda ja palju teisi inimesi seal ei käigi ja ma ei kujuta ette, et võib-olla ei satu ma sinna enam iial.  

Ja on konstante. Minu jaoks näiteks The Future Sound Of Londoni album „Lifeforms“ (1994). See plaat on müstika, viib ühtlasi ära ja sisse tagasi, kosmosesse ja koju. Kauge, ent hubane. Maagilised meloodiad kaotavad argielu miraaži, kulissid langevad, olen päris kohas, keerlen hõbedase ketta peal lõpmatusse, mis on korraga nõelapea ja hoomamatu avarus. Probleemid pisenevad, sest perspektiiv kasvab. Kuhu ma lendan, kui istun praegu diivanil? On see koht või mittekoht? Ma ei tea. Aga saan aru, et ilma selle või mõne muu muusikata ma kaotan kujutlusvõime ja jääb ainult „Tere … tervitades … kuupäev sobib … hoiame siis sidet … edu soovides … blää-blää-blää“.  

Ei-ei, see on okei, ärme võõraks jää selles sipelgapesas, kus kanname neid okkakesi ja ehitame kuvandeid ja õhulosse. Ikkagi inimesed! Omamoodi liigutav on see sebimise jura ja „nägude säilitamine“. 

Siiski on tähtis olla aeg-ajalt tulnukas, vaadata kõike imestades nagu esimest korda.