15 minuti linna potentsiaal

Kuna Tallinnas ja mitmes Eesti väikelinnas on igapäevateenused lähedal, 15 minutit jalgsi minna, tuleks keskenduda jala liikumist soodustava linnaruumi arendamisele.

MARTIN HAAMER

Prantsuse ja Colombia päritolu urbanisti Carlos Moreno osavalt sõnastatud linnaplaneerimise ideaal on justkui maailma vallutanud – raske on leida Euroopa linna arengukava, kus 15 minuti linna ideed poleks mainitud. Selle järgi koosneb linn kompaktsetest ja maa­kasutuse poolest mitmekesistest piirkondadest, kus igapäevastesse sihtkohtadesse jõudmiseks on vaja ette võtta kuni veerandtunnine jalutuskäik. 15 minuti linnast on saanud kestliku linnaplaneerimise nurgakivi, kuna see on üks tõhusamaid plaane vähendamaks autokasutust ja soosimaks säästlikku, näiteks jalgsi või jalgrattaga liikumist. Lähemal vaatlusel selgub, et paljud Eesti linnad on nii väikesed, et kogu linn ongi nagu üks 15 minuti linna piirkond.

Sihtkohtade kättesaadavus

15 minuti linn põhineb sihtkohtade kättesaadavuse ideel. Inimeste igapäevase tegevusruumi kujundavad kodu- ja töökoht ning teised olulised sihtkohad, näiteks toidupood, kool, spordiklubi jms. Kättesaadavus on hea, kui igapäevane tegevusruum on küllalt kompaktne, s.t olulistesse sihtkohtadesse saab kodust minna jala või sõita ühissõidukiga veerand tunniga. Kuna vahemaad on lühikesed, saab valida mitme liikumisviisi vahel. Autot ei lähe sellises linnas enamasti vaja.

Linna- ja transpordiplaneerimises ongi just kättesaadavusest kujunenud üks peamisi eesmärke. Üldiselt hinnatakse selle taset kindla liikumisviisi põhjal, näiteks uuritakse, kui hea ligipääsu olulistele sihtkohtadele linna eri piirkondades tagab ühistransporditeenus. Kättesaadavuse ruumiliste erinevuste kaardistamine annab sisendi transpordiühenduste parendamiseks ja maa­kasutuse planeerimiseks. Üks lihtsamaid, ent informatiivsemaid lähenemisi kättesaadavust hinnata on tuvastada, kui palju on huvialuseid sihtkohti, kuhu jõuab valitud asukohast kindla aja jooksul kindla liikumisviisiga. 15 minuti linnas peab kodukohast sõltumata jõudma olulistesse sihtkohtadesse kuni veerandtunnise jalutuskäiguga.

Ühistranspordi teenustase

Kuigi 15 minuti linn on kontseptsioonina laiemat tuntust kogunud alles viimastel aastatel, on sihtkohtade kättesaadavuse olulisust teadvustatud varemgi. Londoni linna- ja transpordiplaneerijad on 2004. aastast ühistranspordi teenustaset ruumiliselt hinnanud. Ühistranspordi kättesaadavuse skaalal (PTAL – Public Transport Access Level) üks kuni kuus näeb piirkonna ühistranspordi teenustaset. Taseme arvutamisel arvestatakse ühistranspordi peatuste kauguste, sealt väljuvate liinide arvu ja väljumissagedusega. Selliseid analüüse on peamiselt tehtud asumi tasandil, kuid tänapäeval võimaldab tänavavõrgustiku modelleerimine teenustaset hinnata lausa hoone täpsusega. Näitaja on võrdlemisi lihtsasti arvutatav ning sellel on Londoni linnaplaneerimises oluline roll. Lisaks transpordiinvesteeringute suunamisele tuginetakse sellele elamispindade tiheduse planeerimisel ja elamualade parkimisnormide määramisel. Näiteks nõutakse kortermajade uusarenduste puhul, et asukoht vastaks minimaalsele ühistranspordi teenustasemele vältimaks piirkonna liikluskoormuste kasvu, kui uuselanikud on sunnitud autot kasutama. Oma kodukoha ühistranspordi võimalustega saavad kõik end kurssi viia veebiplatvormil WebCAT.¹

Kaks aastat tagasi loodi Tartu linnale ligipääsetavuse kaardirakendus, kus teenuste ja töökohtade kättesaadavuse põhjal määrati iga krundi parkimiskohtade hulk.² Kesklinnas jõuab igal pool sihtkohta 15 minutiga, mistõttu on parkimiskohti vaja tunduvalt vähem kui äärelinnas.

15 minuti linna ruumiline hindamine

15 minuti linna potentsiaali analüüsimisel on suureks abiks andmepõhine ruumianalüüs. Vaatlen 15 minuti linna potentsiaali kaardistamist Tallinna näitel. Kõigepealt tuleb määratleda sihtkohad, mis võiksid kuuluda inimese igapäevasesse tegevusruumi ja peaksid olema kättesaadavad. Valin nendeks koolid, lasteaiad, toidupoed, apteegid, rohealad, söögikohad ja ühissõidukite peatused.

Seejärel tuleb arvutada vahemaad ja ajakulu sihtkohta jõudmiseks. Vahemaade arvutamine võib tunduda lihtsa ülesandena, kuid see hõlmab mitmeid aspekte, mille ignoreerimisel kiputakse ruumilist kättesaadavust ülehindama. Kõige lihtsam ja enim kasutatud lähenemine on fikseeritud kaugusega puhvri loomine. Joonisel 1 on kujutatud 800meetrise diameetriga puhvrit, mis vastab 10 minutile, kui jalakäija liigub kiirusega 4,8 kilomeetrit tunnis. Puhvri sees asuvaid teenuseid saab seega pidada kümne minuti jooksul kättesaadavaks. On ilmne, et puhvri puhul ei ole arvestatud tegelike liikumisteedega, vaid inimeste liikumist on käsitletud ebarealistlikult sirgjoonelisena.

Tunduvalt täpsema tulemuse saab, kui modelleerida jalgsi liikumist teedevõrgu põhjal. Teede detailne andmestik on üldiselt avaandmetena kättesaadav, kuid vajab täiendamist kohalike teadmistega ning sageli ka korrigeerimist navigeeritavaks muutmisel. Teedevõrgupõhisel kättesaadavuse hindamisel on oluline arvestada jalakäija liikumiskiirusega. Seda võivad mõjutada näiteks terviseseisund või ilmastikuolud. Liikumiskiirusest sõltub aga 15 minuti jooksul läbitav vahemaa.³ Tegelikku ajakulu mõjutavad muudki takistused linnaruumis, näiteks reguleeritud ülekäigurajad, millega mudelis enamasti ei arvestata.

Seejärel on vaja arvutada iga sihtkoha 15 minuti teeninduspiirkond ja need omavahel kombineerida. Tulemuse visualiseerimisel saabki analüüsida sihtkohtade kättesaadavuse ruumilist erinevust (vt joonis 2). Kõige tumedamate toonidega piirkondades on igast valitud kategooriast vähemalt üks sihtkoht 15minutilise jalutuskäigu kaugusel ehk nendes piirkondades on 15 minuti linna potentsiaal suurim. Siiski ei arvesta ruumianalüüs sihtkohtade erinevustega kategooriasiseselt, näiteks on lähedal asuvast bussipeatusest vähe kasu, kui väljumisaegu on vähe, ning abi pole ka söögikohast, mis on suurema osa päevast kinni. Ühtlasi ei ole arvestatud tänavate seisukorra ja teiste aspektidega, näiteks liiklusmüra ja -ohutusega, mis samuti mõjutavad liikumisteekonna valikut.

Kas Eesti väikelinnad on juba 15 minuti linnad?

Sihtkohtade kättesaadavuse analüüsi saab läbi viia mis tahes linnas või asulas, kui on olemas kvaliteetne andmestik teenuste asukohtade kohta. Open Street Mapi (OSM) andmestikust leiab nii teenuste asukohad kui ka tänavavõrgustiku ruumikujud. Maa-ameti hallatavas Eesti topograafia andmekogus on samuti tänavate ruumikujud ja huvipunktid, kuid detailsus on OSMi andmestikuga võrreldes väiksem. Täpsema tulemuse saamiseks on vaja liikumisi modelleerida tänavavõrgustikul, kuid Eesti väikelinnade puhul on puhvrimeetod esmahinnangu andmiseks piisav.

Ruumianalüüsi toel on võimalik hinnata sihtkohtade kättesaadavust ja seeläbi uurida 15 minuti linna idee rakendamise potentsiaali. Tallinna ja valitud väikelinnade puhul ilmneb, et laias laastus on 15 minuti linna potentsiaal juba sihtkohtade paiknemise poolest olemas. Eelkõige tulekski keskenduda kvaliteetse linnaruumi arendamisele, soosida jalgsi liikumist ja eemaldada liikumistakistused. Seeläbi ongi võimalik 15 minuti linna potentsiaal ellu viia.

1 https://tfl.gov.uk/info-for/urban-planning-and-construction/planning-with-webcat/webcat

2 https://gis.tartulv.ee/portal/apps/webappviewer/index.html?id=2a09f0e027414d13a30ccf8a4e8b2d8a#%20ArcGIS%20Web%20Application

3 Elias Willberg, Christoph Fink, Tuuli Toivonen, The 15-minute city for all? – Measuring individual and temporal variations in walking accessibility. – Journal of Transport Geography, jaanuar 2023. https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0966692322002447#f0015