2012. aasta disainimõtted

Inge Peetris

Inge Peetrise ülevaade seminarilt „Disain on oluline” 2012. aasta disainifestivali „Disainiöö” neljapäevane programm algas seekord sissejuhatava, ent ka juba kokkuvõtva seminariga „Disain on oluline” („Design Matters”), kus võeti vaatluse alla disainimõte, -tootmine ja nende põhised probleemid ja lahendused. Päeva alustas Eesti disainipoliitika ristiisa Per Mollerup, kes mõtiskles, millised etapid, probleemid ja lahendused peaksid olema läbitud tõeliselt hea, tervikliku ja kasutajasõbraliku disaini loomiseks. Alustades analüüsiga, milleks on vaja uut toodet/disaini, jõuame kiiresti kohustuslike staadiumideni: lihtsus, motivatsioon, funktsionaalsus jne. Iga uue eseme puhul on oluline, et selle kasutamine oleks sihtgrupile suunatud ja selge. Näiteks tõi ta päästevesti: ei ole mõeldav, et inimene peab selle kasutamiseks enne juhendit lugema, iPadi tarbija aga tõenäoliselt tahabki süveneda ja leida vajaliku info tootega tutvumise ajal. Mollerupi ettekanne oli sügav ja äratav, et mitte öelda filosoofiline: kahtlemata saabki disain alguse siit – peast. Ja probleemid juhivad teatavasti võimalusteni.

Disain parandab maailma

Teiseks esinejaks oli Adam von Haffner Paulsen Taanist, tema tutvustas tänu- ja tähelepanuväärset disainivõistlust „Index: disain, mis parandab maailma” („Index: design to improve life”). Tegemist on maailma suurima rahalise disainiauhinnaga (500 000 eurot), mida antakse välja aastast 2002 ning mis kannab järgmist ideed: disainis ilmneb inimeste suutlikkus kujundada ja muuta meie keskkonda viisil, mis rahuldab meie vajadused ja mõtestab meie elu. Täpsemalt premeeritakse disainlahendusi viies kategoorias: keha, kodu, töö, mäng ja õppimine ning kogukond, mis kõik võtavadki kokku inimese ja tema elu. Paulsen tutvustas mõningaid varasemate aastate võidutöid, millest osa on väljas ka kompaktsel näitusel Tallinnas Rotermanni väljakul kuni 30. septembrini.

Tšiili arhitektid ja disainerid võitsid Indexi auhinna aastal 2011 Kodu kategoorias ideega „Elementaarne Monterrey” („Elemental Monterrey”). Nad pakkusid välja lahenduse Mehhiko linna Monterrey kodutute ja aguli-inimeste eluasemeks: pooleldi valmis ehitatud sotsiaalmajad lahendavad kodutu või agulites elava inimese tõelise oma kodu puudumise probleemi. Ehituse võib lõpetada täpselt oma vajadusi ja soove arvestades. Seejuures pakub isetegemine võimaliku lahenduse ka sotsiaalsele kitsaskohale – selle käigus tekib ühistunne. Pooliku ehitisega hoitakse aga all ehitushind.

2011. aasta keha kategooria rahva lemmik oli „Vastsündinute soojendaja” („Embrace infant warmer”). Igal aastal sünnib 20 miljonit enneaegset või alakaalulist beebit, nendest neli miljonit sureb. Uute ilmakodanike elu saaks päästa, kui oleks käepärast vajalik tehnika – inkubaator. Kahjuks on inkubaatorid kallid, vajavad pidevat elektritoidet ja on olemas vaid suuremates haiglates. „Vastsündinute soojendaja” maksab vaid 1% inkubaatori hinnast ja hoiab ilma elektrita 37-kraadilist temperatuuri 4–6 tundi. Seega annab see disainleiutis väga paljudele beebidele eluvõimaluse. Rahva lemmikut premeeritakse Arne Jacobseni tooliga „Muna”.

2005. aastal kuulutati keha kategooria võitjaks „Elukõrs” („Lifestraw”), selle disainerid on Torben Vestergaard Frandsen (Denmark), Rob Fleuren (Holland) ja Moshe Frommer (Israel). „Elukõrs” lahendab puhta joogivee puudumise ja vee kaudu saadavate haiguste leviku probleemi mitmel pool maailmas. Ja seda üksikisiku tasandil: plastikust silinderja vormiga ese puhastab vett lausa joomise hetkel. Toote-esitlusel demonstreeriti selle tõsiseltvõetavust ja toimimist suisa WC-potist vett võttes. Praeguseks on „Elukõrs” juba tootmises ja kasutuses.

2013. aasta võistluseks on välja pakutud ka 15 nn väljakutset, näiteks haridus – kuidas õppida ja jagada teadmisi ning parandada põlvkondade üksteisemõistmist, parandada seeläbi maailma. Või kooseksisteerimine – tolerants ja lugupidamine ühe piirkonna elanike seas, (globaalne) sotsiaalsete gruppide vaheliste konfliktide lahendamine. Ja ka elustiil – igasugune tegevus, mis pakub rõõmu, rahulolu ja/või rahu. Milline disainese võiks neil juhtudel lahenduse pakkuda? Adam von Haffner Paulseni ettekanne tundus meie maise igapäevaelu ja pseudoprobleemide või -dilemmade „kas seekord sinine või kandiline tool?” kõrval nii piinlikult üllas ja õige, et tekkis mõte: kas sellistest küsimustest ei peakski tegelikult algama disaineri töö? Disainer peaks ju looma tooteid/teenuseid, mis teevad elu paremaks/lihtsamaks?

Ilusatest disaintoodetest rääkis oma maailmaklassi kvaliteediga tööde näitel Soome 2012. aasta aasta disaineri tiitli pälvinud Tapio Anttila, kes otsis vastust küsimusele – kumb on õigem/parem, kas töötada ettevõtte disainerina või olla vabakutseline? Anttila andis kohe mõista, et ta ei saa sellele vastata, ja klõpsas slaidile, kust vaatasid vastu Alvar Aalto ja Philip Starck. Kumb on parem – kas Aalto, kes disainis valdavalt tooteid Artekile, või vabakutseline Philip Starck?

Tapio Anttila töötas kaheksa aastat (1996–2005) Iskus disainerina, omas seal suurepärast meeskonda, oli põhjaliku ja läbimõeldud tootmisprotsessi sees, lõi edukaid ja järjest paremaid mass-sisustustooteid. Seda enamasti seeriatena (nn tooteperekonnad). Kontorisse ja laiale massile sobiv sisustus võib olla küll pealtnäha igav ja lihtne, kuid iga toode läbib enne poodi jõudmist mitu katset, tänu millele saab pisimgi detail ja kinnitus põhjalikult läbi mõeldud. Mitmed Tapio Anttila disainitud tooted on siiani Isku tootevalikus ja endiselt edukad. Näiteks tool „Versio” ja „Element” – klaasist ilma raamita vahesein, mis võimaldab väiksemates kontoriruumides eraldada töökohti visuaalselt õhulisemalt kui mõni muu materjal (klaas on fikseeritud vaid alumisest servast). Tapio Anttila on Iskus töötamise kogemusega väga rahul, lisaks mahukale masstoote pagasile tuli seal nii mõnigi kord teha ka eritellimustöid (näiteks saalitoolide disain), mis viis ta kokku ka majaväliste loominguliste inimestega ja pakkus disainialaseid väljakutseid.

Ent mõne aja pärast saabus siiski aeg muutusteks: disainer lõi oma brändi ja ettevõtte. Anttila ei tee oma toodetest mitte ühtegi prototüüpi. Näiteks diivanvoodil, millel on kindlasti pikem eluiga ilma mehhanismita, on lisaväärtus ka laiemas kasutuses – kahe eraldi voodina.

Anttila tunnistas muiates, et kuna ta on nii hõivatud, siis teeb töid tudengi kombel kiiruga nädal enne tähtaega. Tellimusi saab ta mitmetelt tootjatelt, näiteks Soome ekspordiettevõte Showroom Finland on talt tellinud mitmeid väiketooteid nagu linnumaja, mida igaüks saab ise kergelt kokku panna, või Tuohi puidust kausid. Puit on üldse Tapio Anttila lemmikmaterjal, millega ta armastab eksperimenteerida. Kasekoorest tehtud seinapaneelid ja puidujäägid rihmaga kokku tõmmatud istena on vaid väike osa tema Isku-järgsest loomingust. Ei ole ökoloogiline mõtlemine ka temast mööda läinud: Woodismi nimetuse all toodetud tooted on tehtud puidu või puitmaterjali jääkidest, päris mitmeid neist saab näha Disainielevaatoris Rotermanni kvartalis septembri lõpuni. Samas näeb ka tema minimalistlikku valgustite seeriat „Tip”, mille idee sai alguse rippvalgustitest, mis silmade kõrgusel söögilaua kohal tihti takistavad nägemast vastasistuvaid lauakaaslasi.

Pole kahtlust, tegemist on andeka disaineriga, kes on märkimis- ja kadestusväärselt produktiivne ning mitmekülgne, tema Isku-aegsed ja praegused tooted erinevad üksteisest kui öö ja päev. Peale väikeesemete on Anttilal ette näidata ka valgustite ja mööbli kollektsioonid, mis kõik on põhjalikult läbi mõeldud. Kas säärast vembukat disaini oleks nii kindlalt ja edukalt võimeline looma disainer, kes ei ole varem osalenud intensiivses tootmisprotsessis?

Kas selleks, et olla edukas ja kiire vabakutseline (vaba oma töös), peab olema ka väga hea insener? Kas säärase kogemuse ja vilumuse nagu Anttilal saab vaid mööblitootmisettevõttes professionaalse meeskonnaga töötades? Nii igatahes arvab Eesti mööblitootmisklastri esindaja August Kull, kes ei tundu sugugi olevat rahul Eesti disainerite tehniliste oskustega, see omakorda takistavat loomast kestvaid, edukaid, toimivaid ja esteetilisi disaintooteid. Ka Briti disainerid Nick Rawcliffe ja Adam Fairweather, kes korraldasid koostöös Eesti disainitudengitega taaskasutusmööbli töötoa ja jäid laias laastus tulemusega rahule, imestasid siiski, et nii mõnedki osalejad ei olnud enne käes hoidnud trelli ega ühendanud elektrijuhtmeid …

August Kull tegi oma esinemises kiire ülevaate Eesti mööblitootmise ja -ekspordi olukorrast, tarbimisharjumusest lähiriikides ja tulevikuprognoosidest. Võimalused ja tulevik tunduvad tema meelest helged – kui oskaksime vaid neid ära kasutada. Üle poole Eesti 400st mööblitootjast ei ole kunagi kasutanud tööprotsessis disainerit, enamik pole kuulnudki mõistetest nagu bränd ja designmanagement (disainjuhtimine), tõenäoliselt just seetõttu ekspordib oma toodangut vaid 60 ettevõtet. August Kull kihutas disainereid pöörduma tootjate poole, et koostöös professionaalse meeskonnaga teha koospüsivat ja kasutuskindlat sisustust, tooteid, mis ei hiilga üksnes esteetika vaid ka tehnilise läbimõelduse poolest.

Päeva lõpus tabasin end mõttelt: kuidas Eesti IT-valdkond suutis teha võimsa arenguhüppe, aga meie tootedisain on nii mõnegi kuuldud välisdisaineri arvates alles 80ndates? Seminari külalisesinejad küll lohutasid: Eesti räägib disainist, Eestis kohtab igal sammul (alates lennujaamast) disaini – seega on areng vältimatu. Aga arenema peaks ka Eesti tarbijaskond – nõudlus on ju eeldus. Miks ei olnud „Disainiöö” näituste avamistel ja muudel üritustel kahel käel kokkuloetavate külaliste hulgas mööblitootjate esindajaid, lõpptarbijaid, lihtsalt kultuurihuvilisi?