Andmesidekultuur – kaasamine, lihtsustamine ja põgenemine

Piibe Piirma

Trükipressi ja fotograafia leiutamine on kaasa toonud suure pöörde, kuid kõikehaarav digitaalrevolutsioon, mille vilju tänapäeval maitseme, on eelnimetatutest tunduvalt mõjuvõimsam. Raske on nimetada eluvaldkonda, mida kõrgtehnoloogia ei haaraks, elame võrguajastul, mille üheks olulisemaks märksõnaks on „hüpersotsiaalsus”. Lev Manovitš (sünd 1960. a Moskvas) on tabavalt öelnud: arvutikultuurile on ainuomane varieeruvus, s.t maailma ei modelleerita enam konstantide, vaid muutujate kaudu.¹ Kuid meie kaasaeg ei räägi mitte üksnes pidevast muutumisest, vaid aina suuremast kaasamisest. Loovus on saanud uue tähenduse: tegu ei ole pelgalt publiku sekkumise ja mõjutamisega, vaid kunsti, disaini, teaduse ja tehnoloogiate põimumisega, ühiskonna käivitamise ja kaasamisega kultuuriloome protsessidesse rohujuure tasandil.

Kui lahata loovuse ja linnakultuuri teemat meediakunstniku taustalt, saab adekvaatsed järeldused teha vaid loovpraktika ja sotsiaal­sete suhete sümbioosi analüüsi teel. Jätan siinkohal kõrvale nutikad tehnoloogilised lahendused, mis on mõeldud kindlate eesmärkide täitmiseks ja elukvaliteedi tõstmiseks, ja keskendun pigem kunsti- ja rahvaalgatuslikele, mitte otsest tulu tootvatele projektidele.

Urbanistlik informaatika, sotsiaalne meedia, arvutite lai levik ja mobiilitehnoloogia annab võimaluse kirjeldada ühisloomet, mis on nende nähtustega tihedalt seotud, ja tuua välja kolm olulisemat iseloomustavat märksõna, milleks on „kaasamine”, „lihtsustamine” ja „põgenemine”.

Kaasamisest

See märksõna mängib meie suhtlusmeediast küllastatud elus üht põhilisemat rolli. On see siis ettekavatsetud kaasamine või juhuslik sattumine olukordadesse, kus me pole mitte lõpptarbijad, vaid uute kvaliteetide kaasloojad. Oluline ei ole enam info tarbimine, vaid infoloomesse sekkumine, s.t igale üksikisikule on antud aina suurem vabadus osaleda, ühiselt luua ja muuta. Iseküsimus on see, kas käsitleme seda kontrolliühiskonna kavala töömehhanismi või totaalse demokraatiana, kas näeme aina suuremas kaasamises ohtu loomingu kvaliteedile, või loovuse plahvatuslikku tõusu. On see kasvav tinglikkus, pinnapealsus ja järeleandmine massikultuuri levikule, peidetud kontrollimehhanismid või avatud koodid, mis võimaldavad meil maailma näha enneolematul moel?

Olgu esimese näitena toodud 2011. aastal Austrias toimunud „Ars Electronica” uue meedia kunsti festivali rahvaüritus, Voestalpine’i „ABC-helipilv” („ABC-Klangwolke”).² Doonau parki, Linzi linna populaarsesse vaba aja veetmise paika saabunud ligi 90 000 inimest nautisid võimsat valgus- ja helimängu, mis koosnes ühisloomest selle sõna kõige otsesemas mõttes. Peo ettevalmistamisse kaasati rahvahulgad juba päevi varem: kõik soovijad said linna töötoatelkides ja -punktides endale suured LED-lampide ja spetsiaalsete raadiovastuvõtjatega varustatud papist tähed meisterdada. Kaunilt ja väga personaalsel moel dekoreeritud täheskulptuurid, mida inimesed oma pea kohal kandsid, ühendati raadiovõrku ja pandi keerulise tehnoloogia toel reaalajas loojate idee ja muusika kohaselt muusika rütmis valgust plinkima. Täheomanikud rakendasid oma loovust kõikvõimalikul moel, moodustades sõnu ja lauseid, mille tähendus oli projekti autoreile (idee Hideaki Ogava ja Emiko Ogava) suureks üllatuseks (näiteks „Vabasta Pussy Riot”, „Me armastame sotsiaalset võrdsust” jne). Tehnoloogia suhtes ükskõiksetele oli tegemist toreda ööpimeduses antud etendusega, sügavuti huvi tundjatele oli see väga mõjukas võte inimesed kokku kutsuda ja ühise idee nimel koos toimima panna. Idee autorite sügavam küsimus oli, kuidas moodustavad sõnad ja üksikud tähed sõnumeid, milline võim on tähtedel, sõnadel ja lausetel meie tänapäeva globaalkülas. Siinkohal pean lisama, et tähtedest luuakse lähiajal kirjatüüp Klangwolke Font, mis on kõigile vabalt allalaaditav ja üks omanäolisemaid, mida olen eales kohanud.  

Lihtsustamisest

Eespool toodud näites kirjeldasin linnaaktsiooni, kus tehnilisel lahendusel, tähtede ühendamisel raadiovõrku, oli oluline roll publiku kaasamisel. Kuid kaasata saab ka lihtsamalt, nii et selle tagant tehnilist tausta ei hooma. Oluline faktor on inimeste endi totaalne muutumine: tehnoloogia on iseenesestmõistetav ja käepärane ning „tee ise” (DIY)³ võimalused seeläbi piiramatud. Lihtne ja efektne idee kõnetab ja kaasab aga inimesi ka omatahtsi, ettekavatsemata.

Põnev näide disainimaailmast on seotud Melbourne’i metrooga, ühe disainikampaania prognoosimatu eduga: koos loodud sõnum levis kaugemale, kui algne eesmärk ette nägi. Nimelt tellis sealne metroofirma reklaamifirmalt McCann rongiõnnetusi ennetava reklaamikampaania „Lollid surmad” („Dumb Ways to Die”). Surmateema leidis üliefektiivse lahenduse popkultuuris. Tegelikult ei ole kirjeldatud kampaania midagi tehnoloogiliselt enneolematut: disainerid tegid armsa ja ülipositiivse muusikavideo, mis hakkas äraspidisel moel You Tube’is oma elu elama.⁴ Seejärel osutus kampaaniavideo ootamatult populaarseks ja saavutas lugematu vaatajaskonna, s.t üks linnaaktsioon sai ülemaailmse ja ootamatu edu osaliseks.⁵ See tõi endaga kaasa poplaulu tohutu menu, samateemalised nutitelefonide ja tahvelarvutite mängud ja ilma eriliselt innovaatiliste vahenditeta tohutu tagasiside kõikvõimalike iseloodud uusversioonide näol. Kirjeldatu tõestab elavalt, et suhestumine ja kaasloome võib olla ka kavandamata. Ilmselt ei osanud McCanni loomeinimesed ette kujutada, et metrooõnnetuste ennetuskampaania, mis oli mõeldud vaid ühele linnale, saab ülemaailmse tagasiside osaliseks. Muuhulgas keelati video ära Venemaal, kus leiti, et sealsed kodanikud ei ole valmis sedavõrd äraspidist kampaaniat eesmärgipäraselt mõistma.⁶

Selle näite valguses on selge, et loovusel on aina kasvav roll ja tehnoloogia osa on olla rohujuuretasandil aina käepärasem vahend. Oluline on inspireeriv mõte, mitte otsesõnum või tehnovidin, mis suhestumist ootab. E-piletid, m-parkimine, asukoha määramine ja kõik muud funktsioonid ei õhuta inimesi kaasa rääkima. Siin on aga vastupidi: olgugi et inimesed end metroo tõttu suures ohus ei tunne olevat, tahavad nad ometi kaasa rääkida, sest teema ja selle efektne lahendus on inspireerivad igal juhul. Kui mõtleme linnakeskkonnale ja selle elanikele, siis võime lihtsustamist näha kõikjal: nn nutikad lahendused, kus tehnoloogilised rakendused on peidus, tehnoloogia töötab taustal ja märkamatult (eesmärgiga meie elu paremaks muuta), näitavad aina selgemini, et inimeste endi loovus on suurem väärtus kui kunagi varem. Ja loovus töötab kõikjal, ületades ühe paikkonna piirid.

Põgenemisest

Kuna kirjeldasin aktsiooni, mis on oluline pigem pidevalt kasvava tulemi kui tehnoloogia poolest, siis jätkan tehnoloogiakriitilise vaatepunktiga, s.t kriitikaga seoses sõltumise ja sellega seotud „põgenemisega”. Ma ei pea siin silmas mitte otseselt soovi olla tehnoloogiast sõltumatu, vaid soovi vabaneda neoliberaalsest kaasatusest, olgu see siis soovimatus kellegi (nt mõne telekommunikatsioonifirma) tulu kasvatada või vajadus olla lihtsalt omaette. Ilma erilist tehnoloogilist lahendust välja töötamata korraldas eesti kunstnike grupp You Must Relax (Eve Arpo ja Riin Rõõs) 2008. aastal Tallinna kesklinnas mobiiltelefonide kogumise kampaania. „Päev ilma mobiilita” tähendas väga lihtsat aktsiooni, mille käigus hulk telefonikasutajaid, kes enamjaolt tänavalt kinni püüti, oma mobiili Tallinna Jaani kiriku kõrval suure pärnapuu okstele riputas. Seejärel pidid vabatahtlikud osalejad leppima asjaoluga, et nende telefon helises 24 tunni jooksul kõrgel puu otsas ja kõnedele vastata ei olnud võimalik. Plinkivad ja helisevad kõnevidinad moodustasid seejuures vahva visuaalse ja helilise atraktsiooni. Kunstiprojekt oli ülipopulaarne, seda kajastati üsna laialdaselt meie meedias, hiljem esinesid kunstnikud samalaadsete ettevõtmistega veel Saksamaal, Kanadas ja Brasiilias.⁷

See aktsioon räägib väga ilmekalt kunstnike murest nii info ülekülluse kui tehnoloogiast sõltumise pärast. Ja ka sellest, et tegemist on nähtusega, mis kõnetab inimesi kõikjal maailmas, sest kunstiprojekt oli edukas kõikjal, kus seda esitleti. Kujutage ette olukorda, et te tõesti 24 tunni jooksul loobute võimalusest tehnoloogia abil suhelda? Üsna keeruline, mis? „Päev ilma mobiilita” ennustas üsna elavalt ette trendi, kus inimesed otsivad aina enam võimalust põgeneda, oma privaatsfääri kaitsta ja vabaneda kaasatusest, mis tundub nii oluline selleks, et olemas olla. Aina enam populaarsust võidab mõte, et kaasatuse ja nn online-olemasolemise kõrval peavad alles jääma ka põgenemisteed, võimalus üksi olla ja süveneda, veebisuhtlemise asemel valida füüsiline kontakt.

Veel kord Austria kogemusest rääkides toon välja „Ars Electronica“ uurimisgrupi 2011. aastal avaldatud uurimisprojekti „Turva mind” („BackMeUp”) tulemused, mis rääkisid enam kui 1500 võrgukasutaja andmete salvestamise harjumustest, riskiteadlikkusest interneti­ilmas ja personaalse andmestiku turvalisuse küsimustest.⁸ Ligi 90% küsitletuist leidis, et nad ei ole siiski täiesti teadlikud internetisuhtluse ja seal oma info salvestamise riskidest. Veelgi ootamatum oli Facebooki kasutajate üldine arvamus, et nende isiklik info on enam ohustatud kui inimestel, kes näoraamatu kontot ei oma. Kui ei muud, siis tõstis uuring kindlasti teadlikkust probleemist, s.t otsis vasturääkivusi trendide ja uskumuste vahel.

Kuidas mõista ja mõtestada loovust tehnoloogilise edu kontekstis? Kuidas hoomata suurt pilti, näha inimest tehnoloogilise superarengu osana ja olla adekvaatselt kriitiline toimuva suhtes? Kui tööstuslik tootmine muutis kunsti ja loomingu seisu sajand tagasi, siis võrgustumine ja personaalarvuti eri kombinatsioonid on loova inimnatuuri maailmataju enneolematul moel taas muutnud ja toonud meie ette nähtusi, mis tavapärase kultuuri alla ei pruugi mahtuda. Möödunud ajastute paradigmade ja trendide järgimine tähendab käsitluste limiteerimist, kunstniku roll on muutlik ja oma tõekspidamistega minevikus püsida on ohtlik. Uuenduslikuna ei kõla ka enam XX sajandi hüüe „Igaüks võib olla kunstnik!”, sest autorsus on sedavõrd lahustunud, et looja isikust olulisem on idee ja sellega suhestumine. Kultuuri ei saa enam uurida puhtalt ratsionaalsel tasandil ega lahutada seda distsipliinideks ja neid eraldi analüüsida. Ei saa aga ka mitte pinnapealselt kõike kokku segada ja uusversioone luua (remiksida), küsimata nähtuste kultuurilise väärtuse kohta, sest nii ei ole tervikpildi loomine taas tõsiseltvõetav. Seetõttu on meediakunsti teoreetikutel, kes järjepanu väidavad, et puudub adekvaatne uue meedia kriitika, ees lai tööpõld, sest hinnangud võiksid ja peaksid käima sama sammu kogu muu arenguga.  

Viited:

1 Lev Manovic, The Language of New Media. 2001.

2 Infot projekti kohta http://www.aec.at/klangwolke/en/participate/soundcloud-abc/ ja

http://www.howeb.org/?project=klangwolke-abc.

3  Do it yourself – tee seda ise.

4 Vt http://www.youtube.com/watch?v=IJNR2EpS0jw.

5 Melbourne’is on ligikaudu 5 miljonit elanikku, kuid kampaaniavideo on saanud juba 56 miljonit internetiklikki.

6 Kuuldavasti pole McCann siiski oma reklaamilitsentsi maailma teiste linnade metroodele laiendanud, seega ei saa rääkida otsesest ülemaailmsest õnnetuste ärahoidmise kampaaniast, pigem räägime riigipiire ületavast popkultuuri fenomenist.

7 Eve Arpo ja Riin Rõõs. Päev ilma mobiilita,
http://youmustrelax.com/archives/57.

8 „Backmeup, Futurelab! Our Survey Results On Data Storage In The Cloud”, Ars Electronica, Futurelab, 2011,