Uus sotsiaalsus läbi kloosterliku prisma

Triin Ojari

Vestlus arhitekt Pier Vittorio Aureliga.

Itaallase Pier Vittorio Aureli tulek äsjase Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) sümpoosionile aitas selle ürituse õnnestumisele kõvasti kaasa. Akadeemiliselt väga haritud, radikaalseid ühiskonnakriitilisi seisukohti esindava ja kirglikult vasakpoolse arhitekti meelitas kohale biennaali teema. Aureli ettekandes ja koos tema Dogma-nimelise bürooga Tallinnasse tehtud projektis polnud käsitletud sotsialismi mitte piiritletud ajaloolise perioodina, vaid ühiskonnakorraldusliku ideena, tööd ja elukeskkonda reformiva poliitilise liikumisena. Õieti pakkus Aureli selle idee kriitilist dekonstruktsiooni, analüüsides töötegemist ja tootmist (ning tehast kui sellega vältimatult seotud ruumi) modernset inimest määratleva kriteeriumina, tema ühiskonnas eksisteerimise põhiväärtusena, mis tänapäeva nn loomemajanduse vaimustuses on tundmatuseni muutunud – ja mitte paremuse poole. Töö ja elu on rohkem läbi põimunud kui kunagi varem, me elame 24-tunnises enesemüümise rattas ning loomingulisus on individualistliku ajastu nõue, mille pahupooleks on viletsad sotsiaalsed garantiid ja võimatus oma õiguste eest seista. „Töötamise kuvand on kadumas, töötegemise eetos aga veelgi stahhaanovlikum,” arvab Aureli. Selle valguses huvitab teda uut tüüpi eluruum: „Me püüame leida elamistüpoloogiat, mis tekitaks uusi võimalusi kooseluks, küsida, mis tegelikult sotsialismis oluline oli – kodukeskkonna ümberkujundamine”.
Aureli on eelkõige akadeemilisele karjäärile pühendunud arhitekt, kes lõi Dogma koos Martino Tattaraga ja sedagi eelkõige uurimuslike tööde tegemiseks. Oma kodumaal Itaalias lõpetas ta Veneetsia arhitektuuriülikooli, suundus seejärel õppejõuna Hollandisse Berlage instituuti ning pärast selle sulgemist Londoni arhitektuuriühingu (Architectural Association) arhitektuurikooli, mis on üldisele haridusmaastiku konsolideerumispoliitikale vaatamata suutnud säilitada oma maine väikse, kalli ja kriitilist teravust pakkuva koolina. Oma raamatutes „Autonoomia projekt” („Project of Autonomy”, 2008) ja „Absoluutse arhitektuuri võimalikkus” („The Possibility of an Absolute Architecture”, 2011) on Aureli kriitilise pilguga vaadelnud arhitektuuri poliitilist toimimist linnakeskkonnas, selle autonoomiat kui viisi vastu hakata kehtivatele jõujoontele – ja seda kõike klassikaliselt eeskujuliku arhitektidevaliku najal nagu Piranesi, Palladio, Rossi jt. Kõige värskem teos, „ainult-radikaalseid-e-raamatuid-publitseerivas” Strelka Pressis välja antud „Vähem on piisav: arhitektuurist ja askeetlusest” („Less Is Enough: On Architecture and Asceticism”) on nauditav lugemine kloosterliku „šiki kasinuse” võõrandunud estetiseerimisest tarbimisajastul. TABile oli Aureli palutud nii esinema kui suhestuma Balti jaamaga, ühega nõukogudeaegsete majade reast, mis välisministeeriumi saalis toimuval näitusel uue tõlgenduse on saanud. Tallinnas oli tal võimalus esimest korda nii maja kui asukohta tegelikult näha.

Miks Dogma?
Pier Vittorio Aureli: Meie lähenemine on teatud mõttes väga dogmaatiline. Nii ülikoolis kui hiljem projekte tehes olime koos Martino Tattaraga keskendunud väga lihtsavormilistele majadele, mis toona olid äärmiselt ebamoekad. Nii meid hakati kutsuma dogmaatilisteks arhitektideks, sest jäime alati kindlaks ühele liinile. Meie Brüsseli büroo on teadlikult väga väike, teeme ainult ühte projekti korraga, palju on uurimusprojekte ja õppejõutööd. Ka Tallinna projekt oli meile võimalus teha midagi raamidest väljapoole jäävat.

Ometi pole te Tallinnas varem käinud ega krunti näinud?
Meile meeldis väga teema – kuidas seostada tänapäeva sotsialismiaja arhitektuuriga? Olen mitmel korral Moskvas käinud ja mul on tunne, et olukord selle perioodi tajumisel on muutumas: veel mõne aasta eest vihkasid sealsed inimesed kõike, mis oli seotud nõukogude perioodiga, nüüd hakatakse taipama, et see, mis on juhtunud 20 aastaga pärast seda, pole põrmugi huvitavam.

Nii et teid huvitas sotsialism eelkõige ühiskonnakorraldusliku teemana?
Ma ei taha laskuda sellisesse vintage-nostalgitsemisse sotsialistliku aura teemal, vaid keskenduda tegelikult olulisele. Meie arvates ei kehasta seda aega niivõrd suured monumentaalsed majad, vaid see, et sotsialismis taotleti elukeskkonna muutmist, et sotsialism polnud vaid riigi juhitud ideoloogia, vaid liikumine, mille ideid arendati ka USAs ja igal pool mujal maailmas. See tuleb esile eriti tänapäeva kontekstis, kui kapitalism on niivõrd agressiivselt kustutamas kõikvõimalikke alternatiivseid eluvorme või teistsuguseid väärtusi. Mõistagi me teame, sotsialism riigikorrana ebaõnnestus, ent selle ebaõnnestumisegi võib küsimuse alla seada. Kas 20 aastat liberaalselt demokraatiat on olnud meeletult edukas? Oma uurimustes olen rõhutanud ennekõike idee kontseptuaalsemat, filosoofilisemat, isegi reformistlikumat poolt. Olen analüüsinud, kuidas sotsialismis asetati töötamine kui realiteet esiplaanile, seda, kuidas elamuehituse ja ruumi kaudu saab parandada töötingimusi. Arvan, et see on praegu tegelikult väga ajakohane probleem, eriti noorte jaoks. Milline heaolu vorm on praeguse ja tulevase põlvkonna jaoks võimalik? Noored soovivad jagada kogukondlikke väärtusi (mh oli seda näha raumlabori ettekandes – T. O.). Kuidas arhitektuur sellele vajadusele vastab? Kas on võimalik määratleda uuelaadset sotsialismi-ideed?

Seega on teie mõte ühendada ruumi uuelaadse organiseerimise idee inimeste sotsiaalse organiseerimisega, liitmisega?
Ma olen intellektuaalselt ja ka poliitiliselt olnud seotud vasakpoolsetega, kes on Euroopas praegu erakordselt halvas vormis. Nad pole osanud reageerida uuele olukorrale, on hüljanud oma rolli vasakpoolsuse kehastajatena ja jäänud väga nõrgaks, postmodernseks, teistega sarnaseks liikumiseks. Ometi usun, et see positsioon on vajalik, sest ebavõrdsus on aina kasvab. Noor põlvkond töötab nagu segane, pole mingeid ametiühinguid, kes kaitseks nende õigusi. Elame paindlike ja lühikeste töölepingute ajastul ja oleme selle olukorraga harjunud. Olen seda ebakindlust omal nahal väga selgelt tundnud ja mõelnud, et pagan, minu vanematel oli organisatsioon, mis neid toetas, meie oleme täiesti üksi jäetud. Meile pakutakse imalat loomemajanduse kuvandit, aga kunagi ei vaadata selle tumedamat poolt. Hipster istub oma Maciga kohvikus, sest tal pole tegelikult kohta, kus töötada (sellepärast nad istuvad kohvikus). Nad rabelevad palju rohkem, tihti tasu saamata. Riik mingeid samme seadusandluse tasemel ei tee ja nn loovat klassi kasutatakse vaid pioneerina gentrifikatsiooniprotsessis. Arhitektuurist peab just selles kontekstis rääkima, muidu saab sellest lihtsalt luksustoode.

Arhitektuur on alati tugevalt seotud elu majandusliku poolega ja sealtkaudu omakorda poliitikaga. Kuidas saab arhitektuur tegelikult teie kirjeldatud ühiskonnakriitilises protsessis osaline olla, elu kujundada?
Loomulikult on tegu väga pikaaegsete protsessidega, asjad ei tule kohe ilmsiks. Arhitekt ka mõtleb, spekuleerib, oluline on edasi arendada ideid, mis pole kohe rakendatavad – ja seda ilma et neid peaks kohe unistuseks või utoopiaks nimetama. Pikaajalise mõju silmaspidamine on tähtis, ehkki seda on tihti peaaegu võimatu saavutada, sest tuleb konkursse võita, täita tellimusi hetkevajaduste jaoks. Meie Tallinna projektile eelnes põhjalik analüüs, see pole eimillegi pinnalt kerkinud töö. Eesmärk täita vaid tellija soove on hävitanud viimase 20 aastaga arhitektuuri kujutlusvõime. Mõtte arengu seisukohalt on biennaalid ja konverentsid väga olulised, need loovad diskursuse, millel lihtsalt peab eluõigus olema.

Üsna skisofreeniline olukord, kui ühest küljest oled kirjeldatud 24 tundi töötamise tsüklis, pidevas piiramisrõngas, teisest küljest pead leidma vabaduse loomingu jaoks, arendama kriitilist mõtlemist, vaatamata sellele, et võimalust selleks jääb aina vähemaks …
Meil on kohustus jääda kriitiliseks. Selleks, et leida n-ö võimalus uuringuteks ja eksperimenteerimiseks, peab büroona olema väike, end tuleb piirata, millestki loobuda. Jääda ellu nii, et ei tekiks survet pidevalt tööd otsida ja masinat käigus hoida. Elulise tähtsusega on sinu seljatagune, institutsioon, kes sinu töösse usub ja sind toetab – minu puhul on selleks Londoni arhitektuuriühingu (Architectural Association) arhitektuurikool, mis on andnud mulle palju vabadust. Arhitektuurikoolidel on suur vastutus just seda laadi teoreetilise töö n-ö võõrustajana. Kahjuks pole see Lääne-Euroopa avalikes ülikoolides enamasti nii, sest nii akadeemiad kui ülikoolid ootavad sedasama nüüd ja praegu lähenemist, kohe realiseeritavaid tulemusi, ärilist tausta.

Olete õpetanud ka Ameerika ülikoolides. Mis on seal teistmoodi?
Ühel hetkel – siis, kui Berlage instituut Hollandis suleti – pidin valima, kas jään Euroopasse või lähen ära. Siinsetest probleemidest hoolimata otsustasin jääda, sest meie projektid põhinevad paljus siin praegu toimuval. Ameerika koolid on väga akadeemilised, teadusekesksed, ometi meeldib mulle Euroopa kohatine nõrkus rohkem. Usun, et see maailmajagu on endiselt oluline. Ameerikas oleks liiga lihtne elu olnud.

Kuidas kirjeldada Dogma Tallinna projekti?
Projekt kannab pealkirja „Vabriku tagasitulek” ja see on elamis- ja töökoht umbes 1600 inimesele. Tegu on lihtsa elamuga, mis olulise komponendina sisaldab ka töökohti. Me keskendusime töötegemise ja arhitektuuri suhtele. Igas riigis on kindel regulatsioon, mida nimetatakse äri- ja mida elupinnaks, kuigi see on vastuolus tänapäeva tööloogikaga. Tihti on eristamise taga soov säilitada ruumide äriotstarve, arendajad tahavad elamuid ja büroosid endiselt lahus hoida. Uurisime, mis liiki elu- ja tööruume võib ette kujutada – mitte ainult arhitektuuri, vaid ka poliitika mõttes, ruumide sotsiaalse organiseerimise mõttes. Arhitektuuriajalugu on selle koha pealt rikkalik, kuigi elamise teema uurimuslik suund on seiskunud juba 50-60 aastat tagasi. Meie soov on seda jätkata.
Tallinna projekt koosneb mõõtudega 6 × 6 × 6 meetrit  moodulitest. Olete seda kongi või kambri tüüpi elamismudelit võrrelnud kloostri elukorraldusega.
Euroopa värske statistika järgi on enamik eluasemeotsijaid ühe-kahe liikmega leibkonnad. Turul pakutakse endiselt kortereid koos elutoa, magamistoa, köögi ja koridoridega – ühesõnaga ühikuid, mida pole vaja. Põhiplaanidelt vaatab vastu palju kasutut ruumi, kusjuures ruutmeetri hind on hullumeelne. Inimesed tahaksid võib-olla ainult ühe toaga eluruume: magamise saab korraldada elutoas ja elutoast võib saada tööruum. Meie poolt pakutud 6 × 6 × 6 meetrit moodul on väike ega vaja palju hoolt, seejuures on see väga kõrge – olen alati pidanud kõrget lage kõige suuremaks luksuseks eluruumis. Me koondasime kõik keskele – vannitoa, köögi, voodi nende kohal –, et miski ei segaks ümbritsevat ruumi, mida võib kasutada milleks tahes. Ruum on ka piisavalt kõrge teise korruse ehitamiseks. Üks minu kriteeriume oli, et mulle endale meeldiks seal elada. Paljud inimesed asustavad vanu tehasehooneid, sest tahetakse elada ja töötada koos teiste(omasugustega), see tuleneb ka töö palju kollektiivsemast, koostööl põhinevast iseloomust. Meile oli projektis kõige olulisem pakkuda võimalus üksiolemiseks ja eraldatuseks, aga ka kollektiivseks tegevuseks nagu kloostris. Elavad inimesed ju tänapäeval aktiivset, pidevalt online’is mööduvat sotsiaalset elu, mis väsitab.

Ühiskondlikke probleeme iseenesest ju selle majaga ei lahenda? Mis roll saab arhitektuuril siin üldse olla?
Pidevat töötegemist ei saa lõpetada kahel põhjusel: esiteks on meie tsivilisatsioonis alati olnud elamine teatud tootmisvorm, elu ei saa töötamisest lahutada, kui me ei muuda just inimese subjektiivsust. Teiseks annab meie projekt võimaluse soovitud olukorraks, töötegemiseks, ent võimaldab ka sellele olukorrale vastuseismist, pakub eraldatust. Kindlasti pole see eraldatus võrreldav äärelinna majaga. Pigem on see nagu kloostris, mis kehastab minu silmis ideaalset elamise viisi: seal on tõeliselt võimalik kuuluda kogukonda ja ühtlasi on igaühel võimalus üksi olla. Vastasel korral muutuks elu skisofreeniliseks pidevaks suhtlusprotsessiks ja lõpuks hakataks üksteist vihkama. Ka eramaja pole midagi muud kui viha linna vastu: kolitakse äärelinna ja rajatakse sinna aed, millest saab omamoodi Eedeni aia rekonstruktsioon. Nädalavahetuse kui sellise mõiste pole muud kui võõrandumine: viis päeva põrgut vahetatakse kahe päeva paradiisi vastu vaid selleks, et uuesti otsast alustada. Me tahame seda olukorda muuta, luua teistsuguse elamise rütmi.

Kui suures ulatuses on teie projekt universaalne ja kui palju on arvestatud kohaliku kontekstiga?
Arvestasime sellega, et Tallinnas on teenusepõhine majandus, Lõuna-Ameerikasse või isegi Venemaale teeksime me teisiti, kuna sealne ühiskonnakorraldus on sotsiaalse tolerantsuse mõttes tagurlikum. Telliskivi loomelinnak sealsamas kõrval haakub uue loovtöötajate elukeskkonna teemaga väga hästi. Mulle meeldis ka asukoha lähedus linnakeskusele: tekib konfrontatsioon turistliku kesklinnaga, millele me tahtsime vastu seada väga abstraktse, isegi brutaalse maja, mis kehastaks täiesti teistsugust majandusmudelit, mis põhineks loojatel, inimestel, kes teevad midagi ise. Oluline oli hoonele anda visuaalselt selge ja konkreetne vorm, püüdsime vältida pehmet sobitamist. Linn ei pea koosnema tingimata kenadest ja toredatest asjadest, tal peaksid olema teatud ankrud, selgelt hoomatavad juured.

Olite eelmisel Veneetsia biennaalil osaline Peter Eisenmani suurejoonelises Piranesi projektis ning kuulute selle Ameerika avangardarhitektuuri suurkuju lähiringi. Kuidas see koostöö alguse sai?
See on kummaline lugu: kirjutasin ühe artikli ja selle peale sain e-kirja Peter Eisenmanilt – pidasin seda algul naljaks! Siis ta helistas mulle, öeldes, et see lugu oli üks paremaid asju, mis ta viimasel ajal on lugenud, ning pani ette kohtuda. Meist said väga head sõbrad. Meil on ühine kirg, huvi Itaalia renessanssarhitektuuri vastu, ja iga aasta septembris sõidame kahekesi mõnda Itaalia paika. See on nagu rituaal: me peame majade ees fantastilisi diskussioone, me ütleme lahti kõigest muust ning keskendume tõepoolest sellele, mida arhitektuur meile tähendab. Naudin seda sidet väga, kuna tänapäeval kohtud inimestega ainult kas konverentsidel või tööalaselt.
Loomulikult pole ma loominguliselt paljude asjade osas temaga nõus, ent mulle on ta kehastunud eeskuju, kuidas tuleb tööd teha, säilitada oma autonoomia ning mitte sõltuda liiga palju sellest, mis toimub väljaspool. Eisenman on alati käsitlenud arhitektuuri eelkõige kultuurilise ilminguna, eksperimenteerimisena, proovinud jätta arhitektuuris ruumi mõtlemisele. Kes veel võiks tänapäeval helistada tundmatule tudengile ja öelda, et talle meeldis sinu artikkel! Zaha Hadid ega Rem Koolhaas ei teeks seda, nüüdsel ajal helistatakse üksteisele ju ainult asja pärast!

Lõpuks küsin, kas tal on täna, konve­rentsi­järgsel päeval, plaanis linnas ka ringi vaadata. „Ei saa. Tegelikult pean veel töötama …üht-teist lõpetama,” kuulen vastuseks. Oravaratta hoog ei peatu.