Helsingi kunstimuuseumiareen tõusulainel

HEIKKI KASTEMAA

„Lõputult vonklev, paindes, kumer, tühi ja ovaalne, aga mitte hetkekski lõtv. Arhitektuuripärl,” iseloomustab Bilbao Guggenheimi kunstimuuseumi endine filmikriitik, toimetaja, Soome poliitika ja turumajanduse mõttekoja EVA juht Matti Apunen, kes on tunnistanud 2011. aasta oktoobris ajalehes Helsingin Sanomat, et usub nii ideesse kui ka Bilbao muuseumi üle maailma tuntud Kanada-Ameerika staararhitekti, 85aastasesse Frank Gehrysse.

Tema sõnad on vaat et prohvetlikud ja väljendavad neile järgnenud Helsingi Guggenheimi arutelu kulgu. Nii nagu Apunen, pöörasid teisedki Guggenheimi pooldajad tähelepanu vaid muuseumi väliskujule. Kunstimuuseum on nende arvates arhitektuuriteos – ja kõik. Kunst, disain ja arhitektuur tuuakse lavale, kuid kogudest juttu ei ole. Kunstimuuseum kui selline kadus vaidluskoorma alla, kus keskseks kujunesid külastatavuse, rahastuse, Helsingi linna ja turismi turundusküsimused.

Muuseum	Pindala  ruutmeetrites	Sellest  näitusepinda
Moderna Museet, Stockholm (1998)	15 000	5000
Kiasma, Helsingi (1998)	12 000	9100
Kumu, Tallinn (2006)	24 000	5000
Emma, Espoo (2006)	15 000 (WeeGee  näitusekeskus)	5000
Gösta, Mänttä (2014)	5700	1100
Helsingi kunstimuuseum,  Tennisepalee (tulekul 2015)	5628	2800
Amos Andersoni kunstimuuseum, Helsingi (tulekul 2017)	6000	2500
Helsingi Guggenheim (tulekul)	12 100	3920

Arhitektuurivõistlus

Helsingit võlus Bilbao Guggenheimi edulugu ja 2010. aastal tekkis kontakt New Yorgis tegutseva Solomon R. Guggenheimi fondiga. Esimeses etapis koostati idee- ja arendusuuring, mis maksis linnale ja kahele peamisele kultuurifondile 1,2 miljonit eurot. 2012. a mais lükkas Helsingi linn tagasi Guggenheimi rajamiseks 140 miljoni eurose pakkumise, mispeale määras Guggenheimi fond omale Soome lobitöö ja kommunikatsiooni partneriks Milttoni grupi. 2013. a septembris avalikustati uus plaan, millest oli Helsingi kunstimuuseum välja jäetud ja linn otsustas arhitektuurivõistlusele reserveerida Lõunasadama veeäärse krundi. 4. juunil kuulutaski Guggenheimi fond välja rahvusvahelise kaheetapilise arhitektuurivõistluse, mida korraldab Malcolm Reading Consultants (MRC) Londonist koostöös Guggenheimi fondi, Helsingi linna, Soome riigi ja Soome arhitektide liiduga. 11-liikmelist žüriid juhib Mark Wigley New Yorgi Columbia ülikoolist.

Esimene etapp on ideekavandi esitamiseks kõigile avatud, tööde hindamise peakriteeriumid on arhitektuur, kasutatavus, kestlikkus ja tasuvus. Kavandid tuleb esitada 10. septembriks, laekunud tööde seast valib žürii välja kuus tööd, mis saavad edasi sügisel toimuvasse teise vooru, kus linn annab osalejatele täpsemad juhised ja korraldab infopäeva. Teises etapis palutakse osalejatel kavandeid edasi arendada ja koostada 2015. a märtsiks linnaehituslik plaan, võitja kuulutatakse välja 2015. a juunis. Võidupreemia on 100 000 eurot ja viis äramärgitud tööd saab igaüks 55 000 eurot. Võistluse rahastus ei sisalda nn avalikku raha, vaid see tuleb kultuurifondidest, sponsorite ja eraisikute toetustest.

Soome arhitektid on kritiseerinud võistluse kiirustatud ajakava ja et esimese etapi võistlustingimused on liialt lihtsad. Arhitektid osalevad harilikult hea meelega kultuuriasutuste võistlustel, mistõttu võib laekuda sadu töid. Näiteks Serlachiuse Gösta kunstimuuseumi võistlusele laekus 2011. aastal rekordiliselt 579 tööd. Kritiseeritud on ka pakutud asukoha logistikat: ruumiprogramm sisaldab ainult personali- ja vipiparklat, nii et enam kui pool miljonit prognoositud külastajat on sunnitud muuseumi minekuks piirduma vaid ühissõidukiga.

Võistluse eesmärk on meelitada otsustajaid ja rahastajaid Helsingi Guggenheimi valmis ehitama. Põhiline vastuargument on siiski see, et Helsingi ei ole rahakas maailmaklassi metropol. Arhitektuurikriitik Jonathan Glancey peegeldas paljude tundeid, kui kirjutas hiljuti Telegraphis: „Soomlased on õigustatult uhked selle üle, et kunst on aidanud riigil erilisena esile tõusta. Helsingi nägemine teatud globaalsete kaubamärkide n-ö prügimäena, mis on ühepäevaturismi heitlike eelistuste meelevallas … on tõepoolest pisut kummaline.”

Hoogsad ümberkorraldused

Soome suurim erakapitalil põhinev Amos Andersoni kunstimuuseum peaks oma näitusesaalidega platseeruma ehk isegi Helsingi ärikeskusele lähemale kui Guggenheim – Kiasmast diagonaalis funktsionalistliku Klaaspalee (Lasipalatsi) alla. Amos plaanib teenindada 100 000 külastajat aastas (vrd Guggenheimi ülepakutud külastusarv 550 000). Guggenheimi põhikonkurent oleks Kiasma, kus käib aastas 150 000 kuni 200 000 inimest, nende seas suur hulk noori ja välismaalasi.

Guggenheim või mitte, Helsingi kunstimuuseumiareen on tõusulainel, mis algab siiski mõõnadega. Nii Kiasma kui ka Helsingi kunstimuuseum on renoveerimistööde tõttu mõnda aega suletud. Kiasma läheb kuueks kuuks kinni septembris, et Ameerika arhitekti Steven Holli „vorst” täieneks uue tehnikaga ja saaks värske ilme. Helsingi kunstimuuseum suleb, samuti septembris, Tennisepalee (Tennispalatsi) ülemise korruse filmi- ja vabaajakeskuse. Varem on muuseum pannud kinni Meilahti filiaali. Sel kevadel öeldi lahti ka tuntud arhitekti Aarno Ruusuvuori projekteeritud galeriipinnast Kluuvis – see pind tuuakse edaspidi üle Tennisepalee uutesse ruumidesse. Helsingi kunstimuuseum, mis avatakse 2015. a septembris, kahekordistab oma näitusepinna.

Tõlkinud Veronika Valk