Nostalgia ja ellujäämise vahel

VERONIKA VALK

Vestlus Heiki Pärdiga Eesti taluarhitektuuri püsimisest ja muutumisest. „Eesti taluarhitektuur. Püsiv ja muutuv” arhitektuurimuuseumis kuni 31. VIII. Autor Heiki Pärdi (Eesti Vabaõhumuuseum), kuraator Elo Lutsepp (Eesti Vabaõhumuuseum). Kujundas Jan Skolimowski (KAMP Arhitektid). Graafiline kujundus ja teostus AKU-lt. Näitus rändab suve lõpul soolalaost edasi Pärnu muuseumisse, kus see avatakse 18. septembril ning jääb lahti kuni oktoobri lõpuni. Tutvustuse järgi on „Eesti taluarhitektuur. Püsiv ja muutuv” seni suurim ja ülevaatlikum valdkondlik näitus, mis hõlmatakse taluarhitektuuri aegade algusest kuni 1949. aastani ja soovitakse nihutada teemakäsitluse ajalisi ja sisulisi piire. Näituse korraldajad rõhutavad, et kui varem on keskendutud vanale, pärimuslikule ehituskunstile, eriti rehemaja arengule, siis seekord on sihikul ka uuem modernismiajastu taluarhitektuur. Juunis toimus ka vabaõhumuuseumi ja arhitektuurimuuseumi koostöös Eesti taluarhitektuuri uurimise teaduskonverents, kus võttis teiste seas sõna näituse autor, Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdi („Rehemaja modernismiajastul – uut ja vana”) – etnoloog ja ajaloolane, keda köidab eesti rahvakultuur, kultuurilugu ja maa-arhitektuuri areng. Ta on osalenud ja juhtinud etnograafilisi ekspeditsioone Eestis ja teiste soome-ugri rahvaste aladel, avaldanud üle 60 teadustrükise ning neli raamatut eesti taluelamu ajaloost.

Olete näituse kaastekstis välja toonud, et viimase paarisaja aasta kultuurimuutused ja otsustav lahtiütlemine paljudest senistest traditsioonidest puudutasid kõiki eluvaldkondi. Olete öelnud, et eriti selgelt tulevad need esile elumajas, kuid hõlmavad kõiki ehitisi ja rajatisi lõpetades käimlaga. Millele tuleks veel tähelepanu pöörata? Siin näeb tõeliselt rikkalikku taluarhitektuuri valikut.
Heiki Pärdi: Seda just tahtsingi, et valik oleks hästi mitmekesine ega oleks ühele või teisele poole kaldu – näidata, kui mitmekesine see pärand on, et ei jääks muljet, et meie taluarhitektuur on vaid see, mis Eesti Vabaõhumuuseumis Rocca al Mares. Mõte oligi esile tuua, et taluarhitektuur on olnud muutuv, nii nagu kõik muu kultuuris ja ühiskonnas areneb – rahvas on linnadesse koondunud ja paljud nüansid on küllap uudiseks. 140 000 kunagise talu koondpilti kokku koguda on muidugi raske, materjali on saja ja enama aasta jooksul tohutult kogunenud alates sellest, kui taluarhitektuuri uurima, üles mõõtma ja joonistama, kirjeldama hakati.

Konverentsikõnes rääkisite, et klassikalises rehemajas oli üksainus köetav tuba, kus elada. Ajapikku hakati sinna juurde ehitama kambreid, kus sai pikemalt viibida vaid suviti – muul ajal kasutati neid panipaikadena. Lätis – kus on sama moodi rehe traditsioon – mõeldi välja moodus, kuidas neid tube kütta. Kas siis taluarhitektuuri innovatsioon on tulnud meile lähinaabritelt Lätist?
Läti taluarhitektuur on meile kahtlemata kõige lähedasem, siin on väga palju sarnast, isegi kui on erinevusi. Üldistatult on Lätis rohkem dekoratiivsust. Meie vana taluarhitektuur on paljas, puhas, minimalistlik – kaunistusi on väga-väga vähe. Lätis on rohkem – seal on Kesk-Euroopa ja slaavi kultuuri mõju, lisaks võeti eeskuju Riia linna arhitektuurist. Lätis on rehemaju veel vist ainult muuseumis.
Eesti rehemaju on laias laastus kahte tüüpi: Lõuna-Eestis mööda Läti piiri kuni Saaremaa lääneosa ja Hiiumaani olid rehemaja kõik ruumid ühelaiused ja ühekõrgused; Põhja-Eestis ja mujal Eestis on rehemaja sees justnagu veel teine maja, rehetuba, ümbritsetud kõigist külgedest topeltseintega – maja majas –, rehetuba on kitsam, kuid lagi on kõrgem, kui teistel ruumidel. Näitusel väljas olevatelt joonistelt tuleb see ainulaadne lahendus kenasti esile. Vahel on maja välissein eest n-ö lahti lõigatud, et tekib varjualune – tagasiaste, kus teha lihtsamaid töid või niisama puhata.

Arhitektuurivõistlused aitavad harilikult uuendustele kaasa. 1881. aastal korraldati esimene taluarhitektuuri võistlus. Kuidas on arhitektuurivõistlused taluarhitektuuri arengule kaasa aidanud? Või pole üldse? Milliseid võistlusi võiks korraldada?
Lahemaa paikkondlik arhitektuurivõistlus („XXI sajandi kodu Lahemaal” – toim) oli tore. Paikkondlikkuse mõte ongi küllap hea – siis saab kohavaimu paremini tabada. Aga kui suur oleks tellimus sellisele võistlusele? Taluhooneid on küll kõigele vaatamata palju säilinud, aga inimeste hulk maal on drastiliselt vähenenud – meil on üle saja küla, kus ei ela ühtki inimest. On küll hooneid ja küla nimi annaalides alles … Väga suurt tungi maal elama asumisele pole, sest seal pole midagi peale hakata …

Eesti Kunstiakadeemia (endine ERKI) arhitektuuritudengid on aastakümneid teinud Eesti taluarhitektuuri mõõtmispraktikat. Kuidas seda täna võiks teha, kuidas arhitektuuriõpe ja taluarhitektuuri uurimine otstarbekalt ja tulevikku vaatavalt kokku viia?
Mõõtmispraktika vorm on tudengitele ääretult kasulik ja õpetlik – sellise praktika käigus saavad eri koolkondade esindajad kokku, mõõdavad ja näevad seda kunagist arhitektuuri elusana, tutvuvad sellega vahetult. Täna mõõdistavad meil vanu talusid peale EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna ka Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse eriala poisid eesotsas Joosep Metslangiga. Sellist mitmepoolset koostööd tuleks kindlasti jätkata, sest see on mitmeti kasulik: meie saame muuseumisse uurimismaterjali, tudengid hea kogemuse – õpivad sedagi, et peale linnade on olemas ka teistsugune keskkond, teistsugune arhitektuur – ja ühiskond võidab sellest kõigest tervikuna. Siin näituselgi on ERKI tudengite mõõtmispraktikal teostatud jooniseid palju kasutatud.

Mis suunas liigub Eesti taluarhitektuur? Näiteks, kuidas eristub tootmistalude arhitektuur suvitustalude omast? Milliseks võib meie taluarhitektuur kujuneda järgmiste aastakümnete vältel? Saja aasta pärast?
Tänapäeva tootmistalude – sisuliselt suurmajandite – seas on väga vähe selliseid, mis oleksid mõõdult võrreldavad omaaegsetega. Tänapäevased on ehk võrreldavad endisaegsete mõisatega. Enne sõda oli meil 140 000 talu, enamik näitusel nähaolevast taluarhitektuurist ei haaku ses mõttes tänapäevaga. See kõik, mis on jäänud – pärand – pole enam paljus sihtotstarbelises kasutuses. Kunagised omanikud-tellijad on vahetunud, eriti mis puudutab kunagisi kõige jõukamaid talusid. Kui taludest said kolhoosid, kuhu majutati inimesi – „korteritesse” –, siis 1990ndatel tagastatud talude omanikud pole sageli jaksanud hooneid korras hoida. Palju väärtuslikku on jäänud piltidele, joonistele, mälestustesse. Meie kliimagi on puitarhitektuuri suhtes üsna karm, kuid puit on taluarhitektuuris olnud põhiline ehitusmaterjal, kivihooned tulid hiljem.
Traditsioonilist taluarhitektuuri ju tänapäeval peaaegu ei ole, sest vahepeal on olnud katkestus, kuid lootus on, et väiksemad talud saavad taas jalad alla –
et ühiskond ja riik toetab ka neid, nii et maal poleks vaid need hiigelsuured majandid, mis ilmselt muidugi jäävad kestma ja annavad põhiosa põllumajandustoodangust. Tegeletakse muidugi väga mitmesuguste asjadega. Kunagised talupidajad pööraksid mulla all ringi, kui kuuleksid, et nüüd on meil olemas koera­kasvatustalud – see ei mahuks neile pähe: talus oli ju üks koer, kes valvas karja …

… või konverentsitalud. Euroopa tõukefondide investeeringud on teatud määral elavdanud nii meie põllumajandust kui ka maaelu laiemalt, vaatamata põllumajandustoetuste ebavõrdsusele võrreldes Lääne-Euroopaga: ka 2020. aastaks ei jõua Eesti toetustase 90%-ni ELi keskmisest. Kas ja mil määral kajastub see taluarhitektuuris?
Me pole küll seda aspekti otseselt uurinud, aga esmalt on tehtud korda majand – tootmine –, misjärel mõeldud elamisele. Loomad ja majapidamine on a ja o, nii et rõhk on põllumajandusel ja/või loomakasvatusel. Iseasi on suvitustalud, kus taluarhitektuur ongi ehk kõige paremini säilinud, sest kui elad talus aasta ringi, siis pead mõtlema palju rohkematele asjadele ja kohendama oma hoonestust vastavalt igapäevasele vajadusele. Aga kui elad seal lõbu pärast, suviti, võib asjad korraldada nii nagu esiisade ajal. See ei nõua siis selliseid tingimusi, et majas peab olema soe vesi ja külm vesi, vannituba ja dušš, elektripliit ja külmkapp jne. Suvekodu ehk teine kodu pakubki võimaluse hoonestuse säilitamiseks – paljud neist inimestest elavad küll linnas, aga mälestused maaelu romantikast on südames. Nii pööratakse ehedusele, algupärasele arhitektuurile tähelepanu ning püütakse seda hoida, nende inimestega puutume muuseumis palju kokku tänu ekspertiisidele ja konsultatsioonidele, mida pakume. Tootmistaludes pole sageli ehk aega ega jõudu nendele külgedele rõhku panna: nad peavad mõtlema sellele, kuidas ellu jääda.
Küllap jätkub ka nostalgiline liin – vana taluarhitektuuri säilitamine ja väärtustamine –, kuhu meiegi vabaõhumuuseumis püüame anda oma väikse panuse. Me küll kunagi ei käsi ega soovita kellelgi endale hoonete näol n-ö muuseumi koju rajada, vaid võtta asja vabalt ning suhtuda mõistlikult. Kui on võimalik midagi väärtuslikku säilitada, siis soovitame kindlasti üheksa korda mõõta ja üks kord lõigata. Soovitame vanade hoonete omanikele, et nad uisapäisa rumalusi ei teeks – enne võiks uurida, kuidas asjad on olnud ja toiminud, miks nad on toiminud, et siis välja selgitada, mida täna ette võtta. Tasakaal peab säilima.