A nagu Annelinn ja „Ava“

Juuli lõpus avati Tartus Annelinnas esimese kursuse arhitektuuritudengite kavandatud ja ehitatud astmestik „Ava“, mis on mõeldud puhkamiseks ning mõnulemiseks.

MERLE KARRO-KALBERG

„Ava“ projekteerijad ja ehitajad Heidi Jagus, Maria Johanna Ahtijainen, Robin Pints, Mart Nael, Oskar Toomet-Björck, Harriet Piirmets, Nele Lisette Hera, Mark Metsa, Elenor Pihlak, Elisabeth Ersling. Ehitasid Marie Elle Melioranski, Aliis Vatku, Lilian Källo, Lisandra Lipp, Katariina Klammer, Katariina Vaher, Joonas Ott, Martin Vatku, Eliis Kurvits, Mihhail Grigorjuk ja Oskar Kask.

Kursuseprojekti juhendasid arhitektid Elina Liiva, Helena Rummo ja Margus Tammik. Konstruktsioonide osas suunas Andres Lehtla ning ehituse puhul Ragnar Kekkonen. Taaskasutatud materjalidega varustas Tartu ehitus­materjalide ringkasutuspank, puitmaterjali jäägiga Thermory.

Planeerija meelest on Nõukogude ajal kerkinud paneelelamurajoonid väga hästi lahendatud. Maksimaalselt elamispinda, roheline majadevaheline ruum, kauplused. Koolid ja lasteaiad on jalutuskäigu kaugusel, autodele ja ühissõidukitele on paar magistraaltänavat, majade vahel kulgevad jalakäijatele ja jalgratturitele mõeldud rajad, kiired ja kaared. Inimese vaatenurgast vaevavad selliseid elamupiirkondi aga üheülbalisus, monotoonsus, hõlmamatu mõõtkava, äravahetamiseni sarnased majade kompleksid, anonüümsed nurgapealsed, segane tänavavõrgustik, liiga suured ja igavad hoovid.

Paneelelamualade üks suur probleemipundar tuleneb praegusel ajal ka maaomandist. Kui Eestis hakati pärast riigi iseseisvuse taastamist maid eraomandisse andma, ei lähenetud sellele nn mägedel süsteemselt ega osatud ette näha maaomandist tulenevaid kitsaskohti. Mõned majaomanikud erastasid raha kokkuhoiu mõttes vaid selle maa, mis jääb hoone alla. Kohati ongi hoovid, pargid, parklad ja muu avalik ruum omavalitsuse hooldada ja hallata. Teisal jällegi erastati kas terve või pool hoovi, mõnikord ka vaid meetrine riba maad maja vundamendist. See on kaasa toonud olukorra, kus maaomand Annelinnas ja mujalgi nn paneelikates on nagu lapitekk: üks jupp kuulub ühele, teine teisele, kolmas kolmandale. Seega on terviklahenduseni jõuda pigem keeruline. Üldtuntud kitsaskohana on elanikud pidevalt välja toonud loomulikult parkimise, õigemini parkimiskohtade vähesuse, kuid vähem tähelepanu on osatud pöörata kvaliteetse avaliku ruumi puudumisele.

Annelinna ruum on Tartus päevakorral juba tükk aega. 2011. aastal toimus kivilinna foorum, mille eesmärk oli tõsta elanike kodanikuaktiivsust ja tihendada koostööd arhitektidega. Aastal 2014 toimus Annelinna festival, järgmisel viis linn läbi visioonikonkursi „Annelinna avalik ja tegevusruum“. Selle eesmärk oli majadevahelise ruumi mõtestamine, et pakkuda elanikele õues vaba aja veetmise võimalusi. Välja valiti kolm tööd, mida arendati edasi. Võistluse ja mõttetalgute tulemina valmis lõpuks Annelinna kergliiklustee. Mõneski mõttes vormistas see arhitektide Mart Pordi ja Malle Meelaku idee Annelinnast, mida ühendab kesklinnaga jalgtee, millest ehitati valmis aga vaid asfaltriba. Uus tee on palistatud puhkekohtade, haljastuse, mänguliste elementide ja väljakutega. Nüüd on inimestel kasutada 3,3 kilomeetrit avalikku ruumi, mis toetab kondimootoril liikumist ning meelitab nelja seina vahelt välja: pinksi mängima, parkuurima, mänguväljakule, rulaga sõitma jne.

Kollane ja kolmnurkne

Sama nõksuga püüab annelinlase konksu otsa ka uus „Ava“. A-kujuline trepistik asub kilomeetrise jalgtee ääres, nn Mõisavahe kiirel, mis ühendab üht Annelinna otsa teisega. „Ava“ annab võimaluse sel teekonnal aja maha võtta, istuda ja hinge tõmmata. Ühest küljest on särava kollase konstruktsiooniga trepistik tagasihoidlik, pole tee peal ees. Mööda kiirt jalutades ei hakka see kohe silma, pigem jääb puude varju, ilmub jalutaja ette ootamatult, paikneb peene­tundeliselt korrusmajade ja roheluse vahel. Seejuures kehtestab „Ava“ end ruumis üsna kindlalt: kutsub istuma, ronima kõrgusesse, linna ja inimesi vaatama. Kes soovib, saab tõmbuda jalgteest kõrvale, olla omaette, kuid trepistikul saab istuda ka mitmekesi, olla koos teistega.

A-tähe kujuga trepistik sai algimpulsi Annelinnast: kolmnurkne vorm viitab asumi paneelmajade paigutusele. Osaliselt on ka majad seal niimoodi kokku klapitud, et hoonete nurkade kokkupuutepunkti tekivad kolmnurksed ruumid. Kui ronida trepistiku kõrgemale astmele, avanebki vaade kahe maja vahelisele avausele, kust piiluvad puud ja põõsad, maailm, mida kivilinnast ei ootaks. „Ava“ metallkonstruktsiooni kollane värv osutab Annelinna kollastele majadele.

Varjualune on loodud koos annelinlastega. Ehitamisele eelnes kaks koosolekut asumi elanikega. Kui 2016. aastal rajati Annelinna kergliiklusteed, kurtsid elanikud kavandatud istumiskohtade rohkuse üle: pingile kogunevat istuma käratsevad seltskonnad. Varjualusepuhustel koosolekutel koorus aga välja vastupidine: kuskil ei saa istuda. Koos linlastega valiti välja teostamisele läinud kavand. Annelinlaste toetuse väikevormi rajamisele toovad tudengid Heidi Jagus ja Harriet Piirmets välja kui ühest suust: „Kui pärast väsitavat ja rasket ehituspäeva tuleb kohalik elanik su juurde, kiidab tehtut taevani ning ütleb, et selliseid asju peaks Annelinna rohkem tegema, siis on järgmist päeva igal juhul lihtsam alustada ja kergem platsile naasta“ – positiivne suhtumine nakkab ja innustab.

Intiimne ja avalik

Varjualuse disainimise ülesanne on EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppekavas juba 1990. aastatest, ehitama hakati 2006. aastal. Alguses püstitati väikevormid Lahemaale Pedaspeale, seejärel Tallinna avalikku ruumi, nüüd toimetavad esimese kursuse tudengid juba neljandat aastat järjest kaks nädalat jutti varahommikust hilisõhtuni Tartus. Varjualuse mõte on aastate jooksul jäänud suuresti samaks: ruum tugineb looja tekstilisele manifestile, on selle materiaalne väljund. Nii on hea neid omavahel võrrelda, välja joonistub, kui suuresti võib erineda arhitekti kui looja autoripositsioon.

Varjualused teeb atraktiivseks just nende eksperimentaalsus. Neid igapäevaelus naljalt ei looda, riigihangetega ei hangita ning ehitamise ja projekteerimise sisseharjunud tavale need samuti ei allu. Otsimine ja katsetamine näitavad kätte ruumi võime üllatada, panna mõtlema, olla mänguline ja loov. Väike eksperimentaalne ruum on põnev kasutajale ja see on ka ruumiloojatele universaalne loomingulise otsingu vorm, küsimuste esitamise ja vastuste leidmise võimalus.

Kolm aastat järjest on tudengitele Tartus ette antud materjali hulk olnud ühesugune: sada betoonplokki ja kilomeeter prussi. Sellise lähteülesandega rajati Uueturu pargi linnaniidu servale paviljon „Nurk“, Emajõe kaldale kolm väikevormi „Kino“ ning Ülejõe pargi servale, Kaarsilla sihile „Linnutee“. Viimane on aasta jooksul taaralinnas omajagu kära, arutelusid ja emotsioone pinnale kergitanud. Alustades küsimusest, kas betoonklotside otsa asetatud puidust rägastik on lindudele parim pesategemise koht, nagu varjualuse kandev idee ette näeb (pesitsevaid linde on seal muuseas nähtud), lõpetades sellega, et väikevorm blokeerib Raatuse tänavalt vaate Kaarsillale ja raekojale. Lõpuks jõuti järeldusele, et kuna „Linnutee“ asub muinsuskaitse vaatekoridoris, siis eemaldatakse see linnapildist järgmise aasta alguses, ajaks, mil pole veel alanud linnurahu ja Tartu Euroopa kultuuripealinna tiitliaasta on möödas.

Sel aastal on varjualuse juhendajad vahetunud: arhitekt Mustalt on teate­pulga üle võtnud arhitektid Helena Rummo, Elina Liiva ja Margus Tammik. Eelmiste aastatega võrreldes on muutunud ka väikevormi asukoht ja lähteülesanne.

Varjualuse projekti üks juhendajaist arhitekt Elina Liiva toob välja, et selle Annelinna püstitamisega sooviti vahetada vaatenurka: „Senised Tartu varjualused on olnud kesklinnas, avalikus, kõigile mõeldud ruumis. Soovisime seekord keskenduda natuke intiimsemale ruumile. Tulime Annelinna, sisuliselt inimeste koju, kellegi akna alla, kus tegutsemine eeldab tähelepanelikkust ning peenetundelisust.“ Helena Rummo rõhutab, et vastutus on palju suurem, sest tuldi isiklikku ruumi paremaks tegema. Kas see ka õnnestus, selgub alles ajapikku.

Vastavatud varjualusega uuriti seekord ressursitõhususe teemat. Väikevorm tuli püstitada osaliselt taaskasutusmaterjalidest, samuti sai kasutada termopuitu tootva tehase jääke. Peale ruumielamuse ja puhkepausi on „Aval“ pakkuda katsetustulemus, kuidas materjali taaskasutada, juba kasutatud materjalist ehitada ja seda uuega kombineerida, et arhitektuuri jälg keskkonnale oleks väiksem, kuid ruumimõju seda suurem. Muu hulgas tuli välja mõelda, millist materjali üldse kasutada ning kust seda saab.

Heidi Jagus kirjeldab esialgset segadust: „Sügissemestri alguses tundus see hirmus, et materjal pole ette antud, kuid lõpuks oli väga hea, et meil on vabad käed. Saime ise materjali otsida ja sellega mängida.“ Harriet Piirmets ütleb, et tal polnud enne selle ülesande lahendamist aimugi, kui palju kasutatud materjali prügiks läheb ja kui palju uut materjali üle jääb.

Tartu ringmaterjalide keskuses selgus, et korralikku materjali on tõesti üle omajagu. „Ava“ metallkonstruktsioon on pärit just sealt, trepistiku astmed on puidutehase jääkidest. Paratamatult käivad vana materjaliga kaasas üllatused ja detailidele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. Ringmaterjalide keskusest leitud metalli sisse puuritud augud valmistasid mõnetist peavalu nii arhitektidele kui ka konstruktorile.

Praegu on vana materjali kogumine kaootiline, ka ehitusfirmadel ei ole head ülevaadet, kus mida üle on, mida on mõtet puhastada ja kasutada. Turvalist süsteemi, millele loota, veel välja kujunenud ei ole, aga iga sammu ja teoga paraneb ka olukord.

Arhitekt Elina Liiva leiab, et vana materjali kasutamisega laieneb ka vastutus ja arhitektuuri rajamine on suurem koostööülesanne, sest kaasata tuleb spetsialiste, rohkem on kombineerimist ning otsimist. Tema arvates on teadmine, kuidas taaskasutatud materjalist ehitada, alles kujunemas: „Tallinna tehnikaülikoolis arendatakse praegu paralleel­projekteerimise ideed, mis tähendab, et ühest küljest on võimalik ladudes materjale broneerida. Seega tekib ettekujutus, mis materjalid üldse turul olemas on, ja paralleelselt saab nendest ka projekteerida.“

Harriet Piirmets sai oma sõnul tänu varjualuse kavandamise ja ehitamise ülesandele kõige rohkem teada inimkeha ja mõõtkava kohta: viis meetrit paberil on üks asi, aga ruumis valmis ehitatuna hoopis teine. Heidi Jagus kinnitab: „Meist keegi ei osanud ette kujutada, kui kõrge varjualune tegelikult on.“ Kõigil on nüüd põhjust Annelinna ise vaatama minna, kuidas uus varjualune „Ava“ kehale sobib, milliseid võimalusi pakub ja mismoodi Annelinn sealt paistab.