Arhitektuurimuuseumi „juhtum”

Karin Hallas-Murula

2011. aasta 1. jaanuaril möödub 20 aastat Eesti Arhitektuurimuuseumi asutamisest. Jah, just 1. jaanuariga 1991 dateeris tollane kultuuriminister Lepo Sumera muuseumi asutamise käskkirja. Lepo Sumera jääb meie ajalukku kui  tõeline looja: tema ja Erkki-Sven Tüür musitseerisid soolalao avamisel ning veidi hiljem kirjutas Lepo Sumera soolalaole Eestis vist tänaseni ainulaadse ruumimuusika. Inimesed tulid selle muusika pärast, siin ruumis on hea olla, öeldi. Ükski minister pole suutnud rohkemat. Peeter Oleskile olen siiani tänulik mõistmise eest, mis sündis ühe hetkega, enne kui midagi üldse selgitada jõudsin. Siis tuli Jaak Allik. Tema garanteeris soolalao saamise  muuseumile. Alliku suhtlemine allasutustega tuleks kirjutada kooliõpikusse: minister kohtus igal aastal kõigi valdkondade juhtidega koos ning ka igaühega eraldi: mis tehtud, mis takerdunud, kas on probleeme. Ajad polnud kultuurile ju üldse kerged, aga ministeerium oli kultuuriasutuste jaoks olemas, mitte formaalselt vaid sisuliselt.  

Kui Allik läks, siis tuli ministeeriumis nagu mingi murdumine – nii tundub. Maad hakkas võtma bürokraatia ning paljud (muidugi ei saa ma kõigi eest rääkida) kultuuriasutused avastasid ühel hetkel, et nad ei ole ministeeriumiga  enam ühel pool, vaid vastamisi. Ka arhitektuurimuuseumis hakkas järjest enam tunduma, et asjad toimuvad mitte tänu, vaid vaatamata kultuuriministeeriumile. Paistab, et tänaseks on ministeeriumi ja kultuuriasutuste vaheline barjäär juba üsna kõrgeks kasvatatud. Rahaprobleemid pole peamised, Alliku ajal oli ju raha veelgi vähem. Ministeerium suhtleb keelavas-käskivas toonis, lubades endale väiklasi nipsakusi:  komandeeringu taotlus hilineb kaks päeva – ja ametnikul „pole võimalik” enam käskkirja teha, kulud jäävad direktori enda kanda. Rahaeraldise taotluses on kasutatud lühendeid – ja seda keeldutakse menetlemast (!). Vastasleeride jõukatsumises jõudis minu puhul kõige kaugemale muidugi minister Palmaru, kes ähvardas Sakala konflikti ajal kohtuga ning saatis muuseumisse üleöö erakorralise teenistusliku järelevalve. Ministeeriumi ametnikud  puistasid muuseumi asjaajamise 2006. aasta jõulude ajal täielikult läbi, kuid ei leidnud midagi, mille eest oleks saanud direktori vallandada. Järelevalve korraldas kantsler Siim Sukles, sellega olid seotud Liina Urboja, Anton Pärn ja Dea Einmann – needsamad inimesed, kes istusid nüüd novembris arhitektuurimuuseumi direktori valimise laua ääres.     

Vaevalt oleks arhitektuurimuuseumi ametikohale keegi peale minu üldse kandideerinud, kui oleks viitsitud vaadata, kui suur on muuseumi eelarve. Investeeringuid arvestamata oli see tänavu 3,8 miljonit krooni, millest pärast maja ülalpidamist, palgafondi ja  maksude mahavõtmist jäi tegevuskuludeks ca 270 000 krooni. Sellega saab teha ühe suure saali näituse ja kataloogi (Eesti Arhitektide Liidu 90. aastapäeva näituseks küsitakse praegu kulkalt küll juba 750 000 krooni). Ometi tegime tänavugi 6 suurt ja 12 väiksemat näitust, publitseerisime 4 raamatut ning külastuste arvgi on suurem kui eelmisel aastal (24 000). Aitasid omavahendid (28%) ja kultuurkapital. Napi rahaga saab eksisteerida, aga mitte  areneda. Konkurents aga aina tiheneb. Hiljuti moodustati arhitektide liidu juurde arhitektuurikeskus, mis teeb näitusi, publitseerib ja jäädvustab mälestusi nagu muuseumgi. Miks see keskus üldse loodi? Seda ei saa küsida, sest iga MTÜ võib hommepäev oma keskuse luua. Arhitektuurikeskuse üks võimsamaid eesmärke on ka Eesti arhitektidele maailmaturule teed laiaks murda, milleks tuleb teha jõulist reklaami. Siin tuleb selgelt välja arhitektuurimuuseumi  ja arhitektuurikeskuse sissekodeeritud vastandlikkus. Muuseum reklaami teha ei tohi, ei saa kuidagi muutuda kontoriks, mis arhitektuuribüroode tellimuste järgi promonäitusi toodab, see oleks muuseumide eetikakoodeksi jäme rikkumine. Ja miks peaks riiklike vahenditega arhitektide erabüroode turule suunatud reklaami kinni maksma? Ei tegele ju ka spordimuuseum Veerpalu toetamisega MM il osalemisel. 

Muuseum on arhitektuuri vahendaja avalikkusele, tema usaldusväärsus põhineb kaugemale ulatuval objektiivsel pilgul ja analüüsil,  oskusel asetada nähtusi laiemasse konteksti. Kui direktor seda tajumata naiivselt lubab muuseumisse reklaaminäitusi ning hakkab toimima EALi juhatuse ruuporina, siis kaotab see muuseum kõige väärtuslikuma, mis tal on: avalikkuse usalduse. 

Seda lihtsat asja ei mõista Toivo Tammik, kes Sirbis muuseumi hurjutada võttis, leides, et muuseumi peaks juhtima arhitektidest koosnev juhatus või nõukogu. Ei pea ega tohigi, sest praktiseerivatel arhitektidel on suur kiusatus muuseumi tegevus isiklikele huvidele allutada. Tööturul võistlev arhitekt  ei suuda olla objektiivne ei enda ega kolleegide suhtes, ja Eesti arhitekt veel eriti. Kriitik suudab, ta on selleks koolitatud. Sellepärast ei juhigi Euroopa muuseume tegevarhitektid. On vaid selliseid, kes on projekteerimisest ammu loobunud ja kirjutamisele pühendunud. Toivo Tammikule lohutuseks: arhitektid ei ole muuseumi juhtimisest päris eemal. Muuseumil on kuratoorium, mille 12st liikmest 7 on arhitektid, kolm neist koguni EALi eestseisuse  liikmed. Kuratoorium annab nõu, aga ei valitse, muuseum on sisuliselt iseseisev. Võiks ju retooriliselt küsida: kas Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor tohib olla arhitektuurikriitik? Euroopa kogemus kinnitab paljude näidetega: jah, tohib ja üldiselt eeldataksegi, et sellel ametikohal ollakse ekspert. Eestis aga tuleks küsimus esitada hoopis nii: kas arhitektuurimuuseumi direktor saab olla inimene, kes ei mõtle nii nagu EALi eestseisus?  Selgub, et enam ei saa.       

Ei ole Eestis teist nii võimukat loomeliitu nagu Eesti Arhitektide Liit. Ühegi teise loomeliidu juhatusel pole võimu otsustada, kes sellel alal üldse praktiseerida tohib, EALi juures aga on komisjon, mis annab või siis ei anna arhitektile kutsekategooria, mis määrab kogu tema edasise elu. EAL otsustab, kes tohib osaleda arhitektuurikonkurssidel, sest seal on sageli tingimuseks kas seesama kvalifikatsioonikategooria  või koguni kuulumine MTÜsse Eesti Arhitektide Liit. Eestseisuse liige töötab ministeeriumis ja kulkas, nüüd ka Sirbis, liidul on oma meediakanalid. Puudu oligi õieti ainult muuseum ja soojad ruumid, sest kultuurikatla ehitus teatavasti viibib ja sealsed ruumid saavad olema väga väikesed. Seega, arhitektuurimuuseumi direktori valimistel ei valitud riiklikule muuseumile parimat direktorit, eesmärk oli hoopis lahti  saada oma peaga mõtlevast direktorist. Erinevalt eelmistest direktori valimistest langesid EALi ambitsioonid seekord kokku kultuuriministeeriumi soovidega. Kultuuriministri viga oli, et ta asjaga üldse ei suhestunud, ehkki see oli tema võimuses. Kultuuriminister Jänesega ei õnnestunudki kunagi muuseumi tööasjadest rääkida.     

Arhitektuurimuuseumi 20 aastasse mahub lõputult palju, ligi 270 näitust, hulk välisnäitusi, pikk trükiste rida. Ilma avatuse ja koostööta väga suure hulga Eesti ja Euroopa, USA  ja Aasia erialaringkondadega poleks see kuidagi võimalik olnud. Komisjoni arvates kaalusid selle aastakümnetega arendatud ja hästi töötava koostöövõrgustiku üles uue direktori lubadused erialaringkondadega koostööd alustada, sest äkki tuleb nullist alustades parem? Muuseumi koostööpartnerite reas oli ka Eesti Arhitektide Liit: kõik nende näitused, mida teha on tahetud, on muuseumis ka toimunud. Tõdegem, üksmeel ei puudunud  mitte arhitektide liidu kui tervikuga, vaid selle eestseisuse väikese grupiga, ent sellest piisas.   

Kui muuseumil täitus kümme aastat, siis käis parajasti kohtuprotsess soolalao hoone pärast. Mida ka ei otsustataks, mõtlesin tollal, muuseumil on olnud õnn olla siin majas tervelt kümme aastat. Nüüd on õnne topelt: 20 rikast aastat.