Arhitektuuritoimetaja võlu ja valu

Margit Mutso

Kolm kuud on Sirbis olnud iganädalane arhitektuurirubriik. See aeg on kokkuvõtete tegemiskes küll pisut lühike, kuid mingi ettekujutus selle valdkonna kajastamise võimalikkusest ja vajalikkusest on siiski tekkinud. Nii mõnigi kahtles esimesel hetkel, kas on üldse võimalik iga nädal kolm lehekülge täita arhitektuuritemaatikaga – nii tihti ju maju ei valmi ja arhitektuurinäitusi ei avata. Samas – miks peaks arvama, et arhitektuuri  valdkond, mis haarab leheveergudel enda alla ka disaini, muinsuskaitse, planeerimise, sisearhitektuuri ja maastikuarhitektuuri, pakub vähem kõneainet kui muusika, teater, film, kunst või kirjandus. Aeg on näidanud, et teemasid jätkub.      

Eesmärk ei saa aga olla lihtsalt leheruumi täitmine, kirjutamine kirjutamise pärast või lihtsalt sündmuste fikseerimine. Arhitektuuriringkonnad on pidevalt olnud rahulolematud, et ajakirjandus linnakeskkonnale ja ehituskunstile piisavalt tähelepanu ei pööra, et inimeste arusaamad arhitektuurist  ja linnaplaneerimisest on algelised ja iganenud ning neil puudub üldjuhul selleteemaline haritus. Kui lapsed juba esimestest klassidest õpivad tundma loodusseadusi ja looduskeskkonda, siis ehitatud keskkond, kus nad iga päev elavad, ja selle tekkimise protsess on neile võõras teema. Kui lillekese kasvamise mehhanism tehakse varajases nooruses selgeks, siis ühe arhitektuuriteose tekkelugu on üsna tume maa, rääkimata linnaplaneerimisest,  arhitektuuri ajaloost või arhitektuuri osatähtsusest kultuuriruumis.     

Formaalselt küll kultuuriministeeriumi alla kuuluvat arhitektuurivaldkonda juhivad tegelikus elus ehitustegevust suunav majandusministeerium  ja planeerimisprotsesse juhtiv siseministeerium. Ja siinkohal paraku lõpebki arhitektuuri kultuurne loominguline olemus – see allutatakse julmalt pragmaatilistele ehitus- ja planeerimisseadustele. Siia tuleb muidugi lisada veel arhitektuuri diskrediteeriv riigihanke seadus, mille kohaselt seda ostetakse riigi tasandil kui vorsti – nii odavalt kui saab, kusjuures isegi maitsel pole enamasti tähtsust. Tagatipuks on kits  kärneriks pandud ning enamik riigi arhitektuuri loodavast ja olemasolevast pärandist allutatud ühele üsna vähekultuursele asutusele nimega Riigi Kinnisvara Aktsiaselts. Siinkohal võiks veel rääkida linnadest, valdadest ja maakondadest, mida juhivad inimesed, kellele arhitektuur tähendab vaid kinnisvaraarendust, mis on kellelegi kuskil väga otseses mõttes kasulik. Selles kontekstis tekib küsimus: millest  me õigupoolest peaksime igal nädalal arhitektuurikülgedel rääkima?   

Sirp on oma olemuselt positiivne leht.  Siin kajastatakse peamiselt loomingut ja ehkki ka looming võib sattuda kriitika alla, on see ikka selline mõnus lugemine, millega võib nõustuda, aga võib ka mitte, sest kõik on ju teadagi – maitse asi. Ärksamad loojad suruvad solvumisvalu maha, teevad kriitikast omad järeldused ning kriitikast võib saada edasiviiv jõud. Arhitektuur on paraku sootuks puisemast puust kui teised loomevaldkonnad. Võib ju end lõbustada üksiku  maja kritiseerimisega, arutades selle vormi või fassaadikäsitluse teemal, aga suurt pilti see ei muuda. Arhitektuur selle kõige laiemas tähenduses on sügavalt läbi põimunud raha ja poliitikaga ning selleks, et siin pisutki kurssi muuta, on vaja võitlusesse astuda kõigevägevamaga – Eesti riigi endaga, tema seaduste, määruste, arusaamade ja suhtumisega, mis algavad ministeeriumides ja lõpevad lasteaias. Tundub vist üsna lootusetu  ettevõtmine? 

Arhitektuurist kirjutamisel on ilmnenud aga ka teisi probleeme. Näiteks keel. Enamik arhitekte ja disainereid loeb erialakirjandust inglise keeles, eesti keelde seda enamasti ei tõlgita. Ja kui siis tekib vajadus sellest emakeeles kirjutada, on tulemuseks tekst, mis kubiseb ingliskeelsetest väljenditest ja erialaargoost, millest vaid sisering aru saab. Lisandub veel harjumus kirjutada artiklit nagu projekti seletuskirja, mis lehelugejale  võib tunduda üsna pentsik: „Lähenemine hoonele toimub sisehoovi kaudu”. Selle asemel, et öelda: majja saab sisehoovist. On hulk väljendeid, mida projekteerimisringkonnas kasutatakse kui kõige enesestmõistetavamaid, näiteks „eriosade tegijad”. Sõnaraamatust paraku sellist kombinatsiooni ei leia. Hoopis karm lugu on aga ingliskeelsete sõnadega, mis on eesti keeles võõrsõnana olemas. Ja kui neid siis inglise keelest eesti keelde tõlgitakse,  võib selguda, et saadud sõna ei päde kohe mitte. Näiteks võõrsõna „disain”, mille kohta ÕS annab vaste – kujustus, tootekujunduskunst; samas on ingliskeelsel design’il ligi nelikümmend tähendust. Siit tekivad aga suured käärid, rääkides näiteks service design’ist, design management’ist jne. Kolmas oluline asi, mis selle mõne kuu jooksul on selgeks saanud, on see, et Eestis napib arhitektuurist kirjutajaid. Need vähesed,  kes nii arhitektuuriteemat kui kirjutamistehnikat valdavad, on hõivatud raamatute, teadustööde või muude projektidega ning ajalehe formaat ei paku piisavalt huvi. Seega tuleb arhitektuurist kirjutada tegijatel endil. Kes tahaks aga kolleegi loomingut avalikult kritiseerida? Kuigi, head suunavat ja harivat kriitikat lugeda tahaks küll – kui just oma tööd ei kritiseerita.       

Esialgu on lootust, et niigi raskel ajal kultuurilehte sisse sõitnud arhitektuuriteema siiski ka uuel aastal jätkub, kellele rõõmuks, kellele meelehärmiks. Kindlasti püüab Sirp kajastada kõiki olulisemaid arhitektuuri- ja disainisündmusi, kuid prioriteediks jäävad  siiski fundamentaalsed teemad, alates Eesti riigi arhitektuuripoliitikast ja üleriigilisest planeeringust ning lõpetades linnavisioonide, arhitektuuriõppe ja konkreetsete planeeringutega. Ideaalis võiks Sirp olla põhjalikele aruteludele ja visioonidele koht, kus räägitakse arhitektuuriasjadest sügavuti, ilustamata, kuid üldarusaadavas keeles.