Disainer kui isiksus

Heie Treier

Leonardo Meigase ülevaatenäitus „Head ajad” Kiek in de Kökis, 14.–29. II , helitaustaks Joosep Tormise remiks Sven Grünbergi ja Tiit Kikase helindeist. Kiek in de Köki muuseumis eksponeeritud Leonardo Meigase ülevaatenäitusel näeb tema loomingut aastatest 1974–2011. Tegemist on disaineri enda koostatud retrospektiiviga, kus esitletud fotode ja arvutisimulatsioonide abil väga erineva mahuga tellimustöid: disaini väikevorme, graafilist disaini, tootedisaini, mööbli- ja ruumikujundust ning telestuudio disaini. Kõige krooniks võib pidada suurte installatsioonide ehk n-ö elamusdisaini dokumentatsiooni. Näituse konteksti kuulub ka Kiek in de Kök ise: selle praegune ruumilahendus kolmel viimasel korrusel ning maa all (ajarong) on Meigase uusim disainilooming. Saatsin Leonardo Meigasele e-kirja teel mõned küsimused, mis on ajendatud tema näitusest ja ümmargusest sünnipäevast. Küsimuste tagamõte oli jäädvustada tulevastele Eesti disaini ajaloo uurijatele mõningad andmed, mida võiks edasi uurida. Saabunud vastused aga veensid, et küsida tuleks hoopis rohkem ja süstemaatilisemalt, sest tegemist on seni maha vaikitud materjaliga. Leksikonides algavad kunstnike artiklid sageli perekondliku tausta nimetamisega. Millisesse perekonda sina sündisid ja mida sa sealt kaasa said? Minu sündimise aegu oli arhitekti haridusega isa Voldemar Meigas ENSV kommunaalmajanduse minister. Isa pärines Kroonlinnast, minu vanaisa oli seal laevaehitusmeister. Tema hoolika käsitöö näitena on alles üks profiilliistu höövel. Minu mõlemad vanemad olid Venemaa eestlased, saanud hariduse Leningradis. Ema Ester Taal oli õnnistatud lauluandega. Tema suguvõsas ulatub muusikukutse Vene tsaari õukonna orkestri liikmeni. Minu lapsepõlvekodus Nõmmel Vana-Pärnu maanteel toimusid periooditi lahtiste uste päevad. Tollase sünge ajastu taustal oli tegemist väikese kultuurikoldega. Kogunes arhitekte, Estonia teatri muusikuid, dirigente ja TPI õppejõude. Minu vanemad olid kristlased; see oli tollasele riigiametnikule tabuteema, nagu ka rahvuslik meelsus. Ent see vaimse poole tähtsustamine imbus lastesse ikkagi – mul on ka kaks muusikust õde – ja on meid saatnud läbi elu.

Sinu loomingu ülevaade Kiek in de Kökis peaks aitama kirjutada Eesti disaini ajalugu. Sinu osalusel on valminud ka suurepärane dokumentaalfilm Bruno Tombergist (2009, AD Oculos Film, Leonardo Meigase idee ja intervjuud, Ruth-Helene Melioranski käsikiri, režissöör Peeter Brambat), mis on ühtlasi austusavaldus õpetajale.

Tombergi portreefilmi intervjuu salvestasime koos Peeter Brambatiga juba kolm aastat tagasi. Siis aga jäi kassett riiulile paremaid aegu ja uusi kulka otsustajaid ootama. 2009. aastal viisime töö lõpule äsja sündinud disainikeskuse katuse all. Filmi sünd oli õieti seotud ühe suurema plaaniga jäädvustada ja taasesitada meie kultuuri need viis kümnendit, s.o 1940–1990, mis ülejäänud Euroopale tundmatud, kas mastaapsema kultuurifestivali või uue teemapargi programmina. See oleks nii Eestit külastavale inimesele kui meile endale väärtuslik, üllatav, kohati täiesti sürrealistlik maailm. Hea ainevald elamusdisainile.

Sellega on seotud meie olustiku, sealhulgas disaini ajaloo jäädvustamine. Tegutseva disainerina ma erilist huvi selle tegevuse vastu ei ole märganud. Vähegi süsteemset pilti möödunud neljakümnel aastal loodust ei ole mitte keegi asunud kokku panema. Jõudu noorele uurijale nende kujundusmaastike läbimisel! Ajastut, riigi seisundit visualiseerivad ühtaegu nii telesaade kui raamatukujundus, nii muusika kui arhitektuur, nii tööstus- kui unikaaltoode. ETV on oma varasemad lindid hävitanud. Tehased ja nende arhiivid lakkavad olemast. Ka Arsi kunagine fotokogu on hajumas. Disainiajaloo huvi on tähtis. Üksainuke Eesti meil on!

Olen mõelnud disainerite fenomenile: 1980ndatel oskasid nad olla kursis rahvusvahelise kunstieluga, olla moodsad, kureerida „Ruumi ja vormi” näitusi, kujutav kunst aga suples ebamäärases igavikulisuses. ERKI arhitektuuri- ja disainiosakond olid mh Eesti n-ö avangardkunsti taimelavaks. Sina, mäletan, paistsid noore kunstnikuna eriti välja oma šikkide eri mõõdus kelladega, mida keegi teine ei teinud. Nõukogude aeg polnud aga soodne dokumenteerimise ja materjalivaliku seisukohalt – mis on neist kelladest kui objektidest saanud praeguseks?

Aitäh neid kelli kiitmast, eks semantiline pool oli see, miks valisin need oma näitusekollektsioonide aineks. Oli muutustest pakitsev 1980ndate-1990ndate üleminekuaeg, kasutasin erinevaid materjale ja tehnoloogiaid. Oli katsetamisrõõmu. Ja kelladele leidus siis välisvaluutas maksvaid ostjaid. Euroopa tööstus ei olnud veel Aasiasse ära kolinud ja siinset unikaaltoodet väärtustati. Osa neid kelli jäi ka Eestisse, minu kolmele tütrele ikka jagub. Hiljem olen seina- ja lauakelli tootnud oma firmas väikeseeriana või kujundanud ka tehasele tootesarja osana.

Sul oli tellimusi ka Moskvast. Millised need olid ja millal need tulid? Milline oli see kogemus?

Oi, Moskva püsis mul sõidusuunana aastaid. Töötasin 1977. – 1988. aastani Eesti Kunstifondi Tallinna kombinaadi Ars kujundusateljees disainerina. Kuna olin kavandanud nii Balti jaama kui Aerofloti Tallinna agentuuride infokujunduse, siis käis ka piletite saamine lihtsalt. Tellimused saabusid Arsi ja kuna Eesti disaini ja toodangu maine oli 1980ndail kõrge, siis oli ka tegemist kõrgtasemel tellimustega. Nende hulgas NSVL Kunstnike Liidu Kunstnike Keskmaja visuaalne info. Kunstnike Keskmaja puhul on tegemist tänaseni Venemaa suurima kunstinäituste kompleksiga.

Samal ajal asus Moskva lähistel paiknev NSVL Kosmoselendude Juhtimise Keskus seoses algavate koostööprojektidega otsima lääne partneritele kinkimiseks sobivaid suveniire. Rahvuslikud puulusikad kosmosega ei klappinud. Alustasin nende sümboolika väljatöötamisest. Kinkeeseme loomisse lülitus ka Üleliiduline Tehnilise Esteetika Instituut, mul on koguni üks naljakas keraamiline vaas sellest alles. Trust Zarubežgeologija tellis välisnäituste tarbeks kakskümmend poolvääriskividest vitraažidega valguskasti. Sacco ja Vanzetti nimeline kirjutustarvete tehas vajas uute pastakate tootedisaini. Samuti puudus ettevõttel tunnusgraafika.

Juba mainitud Kunstnike Keskmajas tegelesin 1987. aastal toimunud ülemaailmse noorsoofestivali näituse „Teadus ja tehnika” kujunduse ja eksponeerimisega. Olime siis Eestist viiekesi. Siinkohal on sobiv meenutada, et need olid Jaak Joala ja teiste meie lauljate menuaastad Venemaal. See publiku vaimustus oli ju lisaks poiste andele kantud ka meie nõukogulikule surveõhkkonnale vilistavast, mittesovetlikust meelsusest, mida me venelaste silmis esindasime. Moskvas Eesti disainer olla oli kõva sõna, elu oli värvikas.

Mida sajandi lõpu poole, seda monumentaalsemaks sinu looming läks. Ja tegemist on olnud pigem vabaloominguga, s.t installatiivsete objektidega, mitte nii-öelda tarbedisainiga. Pean silmas sajandivahetuse ringjat objekti Vabaduse väljakul, Hartmanni võre installatsiooni (2011, eksponeeritud linnaväljakul Toruńis Poolas, Durhamis Suurbritannias ja Tallinnas), Kiek in de Köki suurtükitorni tippu disainitud pommitaolist kella ja rongi maa alla (2011). Mõttes on ilmselt rohkemgi töid. Taas oled disainerite hulgas erandlik, sest vabaloomingu tellijaid ju naljalt ei leia. Kuidas on sinul õnnestunud olla disainerina monumentalist?

Aastail 1986–1988 tegelesin helendavate installatsioonidega, nimetasin need helenditeks. Kujunes seeria, mida võib ehk nimetada ka meie arhitektide ruumilisteks pastiššideks. Materjali sain tänu Tartu valmistajatehase tootedisaini tellimusele soodsalt kätte. Töötamine gofroplastiga andis suure vormi kogemuse, sellest arenesid järgmised tööd.

Sajandivahetuse projekt „Aeg” oli kantud soovist luua Vabaduse väljakut ja sinna tulnud inimesi aktiveeriva energiaväljaga keskkond. Pikemalt saab projektiga tutvuda Kiek in de Köki näitusel. ETV arhiivist leidsime kaadrid linnavalitsuse hoone keskel paiknenud laseri kiirtest kellaosutitega, mille järgi väljakutäis rahvast juubeldades uude aastatuhandesse astus. Sellist kolme kilomeetri kõrgusele ulatunud osutitega „ajanäitamist” ei ole maailmas teadaolevalt korratud. Valgusinstallatsiooni rajamine on mahukas meeskonnatöö. Seepärast niisama tulesid vilgutama ei tasu hakata.

Maakiirguse kanalite ehk Hartmanni võre (HV) visualiseerimist katsetasin esmakordselt Tallinna Rotermanni kvartalis Nisurukki veskis 2009. aastal. Avatud linnaruumis esitamiseks tuli aga luua teistsugune konstruktsioon. HV valiti 2011. aastal kolme järjestikuse valgusfestivali installatsiooniks. Huvilisi oli nii Poolas kui Inglismaal meeldiv-ootamatult palju, vastukajades jagunesid netifoorumid pooleks – olenevalt HV toimesse uskumisest.

Valgusinstallatsiooni puhul on eriline osa helitaustal, nagu soundtrack filmis. Olen seni kasutanud Sven Grünbergi loodud suurepärast muusikat. HV saateks on aga Joosep Tormise remiks Sven Grünbergi helindeist.

Monumentalist olla tähendab tegelda väärikate püsimaterjalide ja linnaruumiga. Disain aga lähtub ajalikest probleemidest ja minagi orienteerin oma mõtted kujundatava keskkonna elamuslikkusele ja energeetikale. Näiteks Köki kohviku kella pind valmis teatridekoraatorite kätetööna. Klaasplastist oleks see
tulnud püsivam, kuid raske ja kallis. Jõudiski jutt rahani. On hea, et meil on kulka. Aga kulkal oleks aeg seadustada projekti autori stipendium. Autor on ka inimene!

Rahvusvaheliselt hinnatakse disainerit ilmselt ka selle järgi, kas tal on või pole ette näidata patent. Sinul on, aastast 2012: istumiseks mugav ja mitmefunktsiooniline tool Kiek in de Köki kohvikus. Õnne, sest nagu sa ütlesid, vastav teade saabus postkasti nagu sünnipäevakingitus.

Tänan, kasuliku mudeli kinnitamine, jah, võttis paar aastat, aga tunnistus on nüüd olemas. Köki kohviku kell, bastionikäigu sisevalgustusega trepikäsipuud ja „Ajarong” on samuti disainilahendusena registreeritud.

Kehv lugu on aga selles, et need toolid valmisid muuseumile riigihankena. Asjatundmatu töö tõttu toolid pudenevad, tegijad on kadund. Disain kui uut toodet või keskkonda loov tegevus ei ühildu riigihanke vähempakkumise põhimõttega! Ikka läheb koonerdamine kalliks maksma.

Lõpetuseks: mis viis sind Londonisse?

Londonis Euroopa Majas avati 20. veebruaril kultuurisümpoosion „Euroopa koostöö tulevik” („The Future of European Collaboration”). Mind kutsuti osalema arutlusringi, mida juhatab Londonis paikneva trusti Artichoke juht Helen Marriage. Oleme seal koos Dominik Lejmani (Poola) ja Simeon Nelsoniga (Inglismaa). Valdkond ja päevakavad on põnevad ja oleks tore selle üle edaspidi ka avalikkuses mõtteid vahetada.