Elanike kaitse protsendiseadus

Soome panustab kuni 2% ehitushanke hinnast varjendite ehitamisse.

Mikk Mutso

Eesti pinnale on viimase sadakonna aasta vältel ja mitme riigikorra ajal ehitatud nii tsiviil- kui ka militaarkaitse rajatisi. Reaktsioonina nõukogude ajale pole meil viimased paarkümmend aastat varjendite teema aktuaalne olnud. Mõneti sarnaneb meie olukord Rootsi omaga. Ometi tasub tänast geopoliitilist situatsiooni silmas pidades endalt küsida, kas poleks ehk õigem valida Soome tee.

Rootsi kogemus

Rootsi lõpetas uute varjendite ehitamise kümmekond aastat tagasi. Sellega kadusid ka vastavale varustusele spetsialiseerunud tööstus ja uurimisasutused. Valdkonna hääbumine on täna käivitanud diskussiooni pelgupaikade hoolduse üle. Rootsis on umbes 65 000 varjendit, mille väärtus ulatub 200 miljardi kroonini. Nende korrasoleku eest vastutavad kinnisvaraomanikud, kes peavad hoonetes tagama inimeste kaitse nii sõjalise jõu kasutamise kui muude ohtude korral. Varjendite heakord ja valmisolek kannatavad, kui omanikud hooldusele käega löövad. Debati algatajate meelest on kaitseväe kulutustega võrreldes varjendite ülalpidamine soodne. Punkrite järjepidev hooldamine on odavam kui nende remont või uuesti ülesehitamine.Tekkimas on nõiaring, sest varjendite ehitamisele spetsialiseerunud tööstusharu on hääbunud ja seetõttu pole kuskilt võtta ka hoolduseks tarvilikke varuosi.

Soome tee

Soome riigi väärtushinnangutest räägib kõnekalt eesmärk kaitsta mitte ainult sõdureid ja riigijuhte, vaid kõiki kodanikke. Rahvavarjendeid on ehitatud viiekümne aasta jooksul peaaegu üle kogu maa. Pelgupaiku rajatakse tsiviilehitusega samas mahus, kasutades elementehituse eeliseid. Ehituse maksab kinni omanik ja varjendit saab kasutada ka tavaoludes (elamus on varjenditesse näiteks paigutatud osa elanike panipaikadest või mõni ühiskasutuses hobiruum). Säärase tegevuse eesmärk on kaitsta inimesi varingute, lööklaine, kildude, gaasi, kiirguse ja tulekahju eest. Varjend tuleb välja ehitada, kui uue hoone pindala ületab 1200 ruutmeetrit. Selle ehitamises ei nähta lisakulu, sest varjendite olemasolu on osa Soome turvalisuspoliitikast.

Sõjalise konflikti puhkemisel vastutab Soomes inimeste kaitsmise ja päästmise eest päästeamet. Kaitsmise viisideks on õigeaegne varjumine varjenditesse või inimeste evakueerimine ohtlikust piirkonnast. Helsingis ja teisteski linnades ei ole kõikehaarav evakueerimine tänapäeval võimalik, kuna ühiskonna toimimiseks vajalikke süsteeme ei suudeta nii kiiresti ja täielikult ümber lülitada. Osal inimestel tuleb jääda riskialale. Kui seal puudub võimalus varjuda, ei saa inimeste kaitsmisest tõsiselt rääkida. Varjendite puudumine või kaitsevalmiduse kadumine võtaks päästeametilt võimaluse täita talle seadusega pandud kaitsekohustust.

Kuni kaitsevägi panustab relvastatud maakaitsesse, on varjendid vajalikud. Kaljudesse rajatud varjendite kasutusajaks arvestatakse mitusada aastat, raudbetoonvarjenditel vähemalt sada aastat. Varjendid on olemas elamutes ja suuremates ühiskondlikes hoonetes. Selliseid, mida saavad kasutada kõik ja mille korrashoiu eest vastutavad võimud, on vaid suuremates linnades. Maapiirkondades ja eramutes vastutavad varjumise eest inimesed ise. 2013. aasta lõpul läbi viidud uuringu kohaselt on 66% soomlastest seda meelt, et rahvavarjendeid tuleb edaspidigi ehitada. Vastajatest 11% leiab, et sellest võiks loobuda.

2012. aasta Soome turvalisus- ja kaitsepoliitikas rõhutatakse tsiviilelanike kaitsmise tähtsust sõjalise jõu kasutamise korral. See on üks ohustsenaariume, milleks Soome ühiskonnal tuleb valmistuda. See tähendab, et sõjalist mõjutamist nähakse võimaliku ohuna ka edaspidi. See on loogiline, kuna Soome lähinaabruses asub relvapotentsiaal sõjaliste löökide andmiseks. Rahvakaitse ja maakaitse ohustsenaarium on muuhulgas sama.

Soome panustab kuni 2% ehitushanke hinnast elanike kaitsesse. 2013. aasta andmetel on varjendi ehitusmaksumus keskmiselt 2000 eurot/m². Pool sellest on kaitsenõuetest tulenevad lisakulutused. Majaelanikud nimetavad varjendihoidja, kes õpib kasutama varjendi tehnikat ja seab selle kasutuskorda. Kinnistu hooldaja hoolitseb selle eest, et punkri metallosad ei roostetaks, tihendid peaksid, varustus toimiks ja oleks oma kohal. On arvutatud, et 2012. aastal moodustas varjendi maksumus umbes 30 eurot elamu ruutmeetri hinnast.

Kohalikud omavalitsused on heaks kiitnud 25eurose lisakulutuse ruutmeetrile ja võivad vabastada varjendi ehitamise nõudest, kui see moodustab ehituse kogumaksumusest üle 2%. Elamispinna hinna kujunemist on uuritud palju, kuid kusagil ei mainita, et varjendi olemasolu mõjutaks kuidagi müügihinda. 2013. aastal renoveeriti Soome parlamendi varjend, valminud on ministeeriumide ühised juhtimisruumid. Elamutesse ehitatakse varjendeid 2013. aasta lõpu andmetel 333 tükki aastas, mis tähendab umbes 15 miljonit eurot lisakäivet elamuehituses.

Varjendite ehitamine avaldab kindlasti mõju ka tööhõivele. Nõue hooned varjenditega varustada tähendab Soomele vähemalt 450 tööaastat, karbiehitamise staadium 150 ja viimistlusfaas 30 tööaastat. Kogu varjendite ehitamise protsessi panustatav töö tähendab Soomele 750 tööaastat.

Fakte

Soomes oli 2011. aasta alguses varjendites 3,8 miljonit kohta (71%-le elanikest) ja 48 000 varjendit, mille rahaline väärtus kokku ulatus 4 miljardi euroni. 40% varjeid paikneb töökohtade ja 60% elamute juures. Sellele lisanduvad juhtimiskeskused. Umbes 50 vallas ei ole ühtegi elanikele mõeldud varjendit. Nendes valdades elab umbes 170 000 inimest. 285 vallas on varjendikohti alla 50% vallaelanikele ning elanikke on neis valdades kokku 1,9 miljonit. 2000. aastatel on kasutatud rahvavarjendite ehitamiseks 75–90 miljonit eurot aastas, päästeseaduse uuendamise järel 60 miljonit eurot aastas. Sellest pool on rahvavarjendite rajamise lisakulutused. Kui varjendite pinda ei arvestataks hoone brutopinna hulka, oleks nende ehitamine arendajale peaaegu tasuta, kuna näiteks Helsingis ja selle lähiümbruses maksab elamute ehitusõigus 400–1000 eurot brutopinna ruutmeetri kohta.