Estoniast, emotsioonideta

Estonia uue saali juurdeehitus Tammsaare parki on mõeldav kompromiss: nii säiliks vana maja funktsioon ja väärikus ning teater saaks toimida mitmekülgsemalt.

LEELE VÄLJA

Kired rahvusooperi ümber lõõmavad täie hooga. Arukate arutelude kõrval kohtab arvukalt emotsionaalseid karjatusi. Meenub hõlmikpuu saaga, mis uue ooperimaja ehitusele 1980. aastate lõpul kriipsu peale tõmbas. Iseenesest oli see pigem hea: alles jäi arhitektuuri- ja kultuuriväärtuslik Süda-Tatari kant ja nõukogude aja lõpu kehva ehituskvaliteediga kaasnevad probleemid kummitaksid meid praegu samamoodi kui Estonia saali vilets akustika. Oluline on aga see, et räägitaks. Avatud riigi ja ühiskonna üks tunnus on see, et pinnale kerkinud teemad arutatakse rahumeelses õhkkonnas läbi, mitte ei hurjutata inimesi, kes on julgenud mõne ideega lagedale tulla. Kui spetsialistidelt nende arvamust küsinud teater peab sellest teada saama emotsionaalsete karjatuste kujul ajakirjandusest, tekib küsimusi linnavalitsuse eetika ja menetlusviiside sobivuse kohta. Omaette teema on ruumiline kirjaoskus, mille puudulikkus tuleb esile peaaegu iga suurema ehituskava juures. Peaks olema selge, et kui arhitekt on joonistanud eeldatava mahu selle ruumiliselt markeerimiseks kastina, ei ole sel tegelikult mitte midagi ühist võimaliku tulevase hoonega. Tegelikkuses kipuvad suuresti siia-sinna muutuma isegi mahud. Ometi kostab karjatusi nagu „miks jälle selline kole kast?!“ jne. Kogu teemakäsitlus kipub olema nagu mõistujutus, kus viis pimedat katsuvad elevanti: igaüks suudab hoomata vaid seda, mida tema käsi puudutab. Eelmise nädalavahetuse Postimehes ilmus esmakordselt laiapõhjalisem käsitlus, kus eri valdkondade spetsialistid on paljud olulised vaatepunktid esile toonud, neid ei hakka ma siinkohal kordama. Küll aga vaatlen teiste riikide kogemuse põhjal küsimust, kas teha uus maja mere äärde või uus saal vana maja juurde.

Pariis

Maailma kõige olulisemaks ooperimajaks arvatud Opera Garnier, tuntud ka kui Palais Garnier Pariisis valmis 1875. aastal arhitekt Charles Garnier’ projekti järgi. Selle külluslik historitsistlik stiil ja lihvitud ruumiprogramm sai eeskujuks paljudele ooperimajadele üle maailma. Maailmakuulsust lisas muusikalifilm „Ooperifantoom“ (1986, Andrew Lloyd Webber), mille toimumispaigaks valiti just see ooperimaja. Pariisi ooperiteatril oli aga ambitsioone enamaks ja riiklik soosing. Nii valmiski 1989. aastal uus Opera Bastille, millest sai rahvusooperi ja -balleti n-ö peakorter ja peamine esinemispaik. Uruguai arhitekti Carlos Otti projekteeritud hoone suurimasse saali mahub 2703 vaatajat. Välisilmelt pisut kaubandustemplit meenutav hoone on arhitektuuriloolasele hea ajastukohane näide, publikule tundub aga kohati ehmatavalt tehnitsistlik. Tõeline ooperisõber aga end arhitektuurist heidutada ei lase.

Pariisi legendaarne ooperimaja on praegu teatritrupile teisejärguline etenduspaik: aeg-ajalt tehakse seal väiksemaid balletilavastusi, pakutakse pinda külalisetendustele (minu Pariisis käigu ajal oli selleks Jaapani kabuki-teater, mis tundus ruumi nautimiseks liigset kultuurikonflikti sisaldavat) ja vahel harva jõuab lavale ka mõni kammer­ooper. Etendusi anti (räägime koroonaeelsest ajast) seal kord või vahel kaks korda nädalas. See osutab vägagi hoone teisejärgulisele rollile. Huvilistele korraldatakse ka ekskursioone hoonega tutvumiseks, seega on ruum musealiseeritud ja ka kenasti väärtustatud. Või kas ikka on? Parim viis hoonest osa saada on külastada seda sel põhjusel, milleks ta kunagi loodi, ehk väisata mõnd XVIII või XIX sajandi ooperiklassika etendust. See kahjuks enam võimalik pole.

Helsingi

Soomes alustati ooperietenduste andmist 1919. aastal historitsistlikus stiilis Aleksandri teatri (ehitatud 1879. aastal Vene teatriks) 400 kohaga saalis. Esialgu ajutisena mõeldud lahendus jäi kestma rohkem 70 kui aastaks, kusjuures need ruumid sobivad muusikateatri vajadustega veelgi vähem kui meie Estonia omad. Oli see ju tõepoolest vaid sõnateatri tarbeks ehitatud (erinevalt meie Estoniast, mis pärast sõjapurustusi just muusikateatri tarbeks üles ehitati). 1971. aastal, kui ooperiteatri pikaaegne juht Alfons Almi pensionile jäi, võttis ta oma südameasjaks uue maja ehitamise. Ooperiteatri uueks asupaigaks valitud Töölölahe suhkruvabrikut ei olnudki aga nii lihtne saada. Sinna sooviti ka näituseruume ja muud, ooperiteatri vastu olid ka kohalikud, kes leidsid, et ooperimaja kahjustaks piirkonna mainet. Kuna tööstusarhitektuur veel toona muinsuskaitse huviorbiiti ei kuulunud, ei nähtud sajandivahetuse paiku rajatud efektse tööstuskompleksi lammutamises probleemi. 1975. aastal õnnestus siiski Helsingi linnavolikogus saavutada napi ülekaaluga (40 vs. 35 häält) otsus magusale krundile rajada just uus ooperimaja. 1977. aasta 10. jaanuaril kuulutati arhitektuurivõistlusele laekunud rohkem kui 90 töö hulgast välja võitja, noorte arhitektide Eero Hyvämäe, Jukka Karhuse ja Risto Parkkise töö märgusõnaga „Scalapuikko“. Juba võistluse ajal kummitanud rahastamismure jäi aga saatjaks edaspidigi ja mitte vähem probleeme polnud ehitusloani jõudmisega. Ehitustööd algasid lõpuks aastal 1987 ja uus hoone 1300 kohaga teatrisaaliga valmis 1993.

Arhitektuuriloolasele on tegemist 1970. aastate arhitektuurikäsitluse näitega, ooperipublik on aga ette heitnud esinduslikkuse puudumist, liigset argisust. Võib-olla on just see üks põhjus, lisaks pileti hinnale, miks on soomlased meie ooperis sagedased külalised. Maja on siiski seest parem kui väljast: mõeldud on nii töötajatele kui ka publikule, kõigile on piisavalt ruumi. Eriti suurepärased on avarad fuajeed ja koridorid, mis ei lase kunagi tekkida tipptunni metroo tunnet, erinevalt näiteks kümmekond aastat tagasi valminud Musiikkitalost (2011, Marko Kivistö, Ola Laiho ja Mikko Pulkkinen), kus väljaspool kontserdisaali tundub võidutsevat totaalne säästu­programm. Ruumikad olud võimaldasid suurendada ka truppi ja võtta ette hoopis ambitsioonikamad lavastused. Kümmekonna aasta pärast tõdeti, et on elatud kõvasti üle jõu ja ollakse sisuliselt pankroti lävel. Paari aastaga saadi siiski eelarve ja ettevõtmised tasakaalu ning ooperiteater jätkab.

Meil on aga oluline teada, mis sai vanast ooperimajast. Kultuuritegemine seal jätkus: lavale jõudsid nii teatri-, muusika- kui ka tsirkuseetendused, tegemist oli paigaga, kus andsid külalisetendusi paljud oma ja välismaised trupid, peavarju leidsid mitmed tantsuorganisatsioonid. Aastaks 2019 jõudis aga Senaattikiinteistö (meie Riigi Kinnisvara ASi analoog ja prototüüp) veendumusele, et riik sellele hoonele kasutust ei leia ja muinsuskaitsealune hoone tuleb suure investeeringuvajaduse tõttu (40 miljonile hinnatud) maha müüa. Ostjat siiski leitud pole.

Peterburi Maria teatri teine saal on ehitatud ajaloolise hoone juurde (2013, Diamond and Schmitt Architects).

A. Savin / Wikipedia

Peterburi Maria teater

Siin käsitletutest kõige uuem on Peterburi Maria teatri teine saal, just nii seda nimetatakse. Teatud mõttes on see kõnealuse Estonia juurdeehitisega kõige enam võrreldav. Ajaloolise teatrihoone suurepärase asukoha ja kultuuriloolise tähtsuse tõttu ei soovitud hoonet hüljata ning leiti võimalus teise saali rajamiseks hoone taha. Nimelt on Maria teatri teine külg vastu kanalit. Leiti võimalus lammutada terve ajalooline kvartal, kus säilisid vaid üksikud ajalooliste hoonete fragmendid – muinsuskaitseliselt väga valus otsus – ja rajati uus saal, mis järgib linnaehituslikult kogu kvartali perimeetrit. Protsess oli valuline. Esimese arhitektuurivõistluse, mis toimus 2003. aastal, võitis Prantsuse arhitekt Dominique Perrault. Kuldseks kookoniks nimetatud abstraktne kujund osutus aga neli korda kallimaks teatrile kavandatud summadest ning ka tehniliselt liig keerukaks. Pärast viit aastat ponnistusi sellest projektist loobuti. Korraldati uus konkurss, kus täpsustati ja tõmmati koomale lähteülesannet. Võistluse viie finalisti hulgast – kolm Venemaalt, üks Saksamaalt ja üks Kanadast – valiti välja viimane ehk Diamond and Schmitt Archi­tects. Juba 2013. aasta kevadel avati uus 2000 saalikohaga hoone.

Lyoni ooperiteateri ruumikitsikus lahendati efektse pealeehitusega (1831, Antoine-Marie Chenavard ja Jean-Marie Pollet; 1993, Jean Nouvel).

Chabe01 / Wikipedia

Lyoni ooperiteater

Kõige intrigeerivam näide on aga hoopis Lyoni ooperiteater, kus ruumikitsikuse teema lahendati hoopis efektse pealeehitisega. Klassikaline historitsistlik teatrimaja (1831, Antoine-Marie Chenavard ja Jean-Marie Pollet) sai Prantsuse tipparhitekti Jean Nouveli büroolt peale efektse kupli, mis vana kehandit kuidagi ei alaväärista, vaid toob selle arhitektuuriväärtuse lisamisega tänapäeva. 1993. aastal valminud juurdeehitis kolme­kordistas teatri kasutuses olnud pinna, võimaldas teatril tegutseda edasi ajaloolises linnasüdames ja andis sellele lisaväärtuse, mis eristab seda kõigist teistest ooperimajadest. Linnaruumiline efekt on juba puhas lisaväärtus, öine vaade aga kirss tordil.

Estonia võimalused

Kaalumisel on olnud kaks ooperiteatrile muusikalavastusteks sobiliku saali loomisevarianti: kas uus hoone mere äärde või uus saal praeguse teatri juurde. Esimese plussid on kahtlemata võimalus luua silmapaistev arhitektuuri maamärk, mis võib ka ebaõnnestuda, ja teatri ruumivajaduse täiuslik rahuldamine (kui rahakott lubab). Selle lahenduse puuduste loetelu on aga hoopis pikem: riigi omanduses sobiva kinnistu puudumine, märkimisväärselt suurem maksumus, logistikaprobleemid, linnasüdame nõrgestamine ja, mis käesoleva kontekstis kõige olulisem, vana maja saatus. Nagu eeltoodud näidetest näha, ei ole meist suurema ja pikema kultuurilooga rahvastel head eeskuju pakkuda. Teatrimaju on meil rahvaarvu kohta juba praegugi päris arvukalt ja kerkib juurdegi (Linnateater). Kui paljusid me suudame ülal pidada? Estonia roll meie iseseisvuse ajaloos on ilmselge ja seega ei teki ehk olukorda, kus riik seda erakätesse müügiks pakub, aga ehk ei sobi väärikat hoonet kasutada ka kõikvõimalike külalistruppide esinemispaigana. Väärtuslikud kaitsealused interjöörid ei võimalda ka eriti paindlikku lähenemist ruumile, mis on nüüdisaegse teatri puhul sageli vajalik. Kas oleme siis ühel hetkel olukorras, kus meil on mere ääres ooperiteater ja kesklinnas Estonia maja, millele kasutust ei leita? Vana Sakala teatrisaal juba on sellises ebamäärases seisus.

Tundub, et uue saali juurdeehitis Pärnu maantee poole on siiski mõeldav kompromiss. Nii säiliks vana maja funktsioon ja väärikus, teatrikülastajatele armastatud maja ja teater saaks toimida mitmekülgsemalt, senistele saalidele lisanduks hea akustikaga tänapäevane saal. Ajakirjanduses nähtud mahus juurde­ehitise kasti ongi raske ette kujutada. See on ju aga ainult teatri visioon. Ehk saab ka vähemaga? Kas 1200 kohta on ikka vältimatu? Praegune 800 kohaga saal paistab toimivat päris kenasti. Kolm korda suurema rahvaarvuga Soomes (sh Helsingis üle 650 000 ja Uusimaa piirkonnas üle 1,6 miljoni) piisab 1300 kohast. Suur saal tähendab enamasti ka vähem etendusi. Norra suurepärases multifunktsionaalses ooperimajas oli COVID-19 pandeemia eelsel ajal etendusi ja kontserte enamasti vaid kord-kaks nädalas: enamaks ei jätkunud publikut. Peterburi näitel saab öelda, et kaks maja on võimalik ühendada nii, et need üksteisel seljas ei ela. Estonia puhul võiks uus saal olla vanaga ühendatud keldrikorruse kaudu ja kahe maja vahel võiks kulgeda sisetänav. Muinsuskaitse konservatiivsemat tiiba erutanud bastionaalvööndisse ehitamise küsimus väärib kahtlemata arutamist, kuid riiklikult olulise avaliku objekti puhul võiks ilmselt kaaluda ka erandeid. Mis puudutab võimalikke linnakindlustuste vundamentide eksponeerimist, siis see teema on Vabaduse väljaku aluses parklas juba läbi mängitud.

Kogu probleemide pakett on mitmetahuline ja vajab kaalumist. Pole üldse välistatud, et kõigi asjaolude vaagimisel ilmneb, et Estonia uus saal Pärnu maantee ääres ei olegi arukas lahendus. Nii suuri otsuseid ei tehta siiski emotsiooni ajel, vaid kõiki asjaolusid kaaludes ja tervikpilti silmas pidades. Rahulikku meelt ja kainet mõistust!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht