Inimlik ruumimõõde

Caroline Voet: „Arvan, et ajaloo vastu on jälle huvi tärganud, sest tuntakse igatsust inimliku arhitektuuri järele. Meiegi üritame oma identiteeti leida.“

LAURA LINSI, ROLAND REEMAA

Hollandi päritolu mungast arhitekti Dom Hans van der Laani (1904–1991) kavandatud kloostrid on erakordselt viimistletud ning põhinevad tema enda välja töötatud proportsioonisüsteemil. Van der Laani projekteeritud Roosenbergi klooster on kunstnik Ingel Vaikla filmide üks peategelasi. 16. novembril avatakse EKKMis ka Vaikla isikunäitus. Belgia arhitekt Caroline Voet, kes esines 15. novembril EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengul, on aga kirjutanud van der Laani loomingu kohta doktoritöö.

Laura Linsi: Milline on sinu seos Dom Hans van der Laaniga?

Olen arhitekt, aga bürootöö kõrval olen alati arhitektuurist kirjutanud, uurimistööd teinud ja õpetanud. 2002. aastal tegin tutvust Dom Hans van der Laani loominguga ja olin sellest lummatud. 2005. aastal astusin doktorantuuri ja otsustasin sellel teemal kirjutada oma doktoritöö. Tollal ei saanud ma lõpuni aru, kuidas võib üks arhitekt luua midagi niivõrd inimkeskselt intensiivset. Doktoritööd tehes mõistsin tema eesmärke ja töömeetodeid. Pärast seda hakkasin van der Laani kohta artikleid avaldama ja 2017. aastal kureerisin Antwerpeni deSingeli kunstide kampuses tema loomingu näituse.

Linsi: Millele oma doktoritöös keskendusid?

Töö pealkiri on „Joonte ja piiride vahel. Ruumi süstemaatika Dom Hans van der Laani loomingus“. Püüan van der Laanile ajaloos väärilise koha kindlustada, kuigi tema looming ei ole kuigi ulatuslik: ta ehitas vaid neli kloostrit ja ühe eramaja. Mingis mõttes oli ta justkui salaarhitekt: temast peeti lugu, kuid ta polnud laialt tuntud ja tunnustatud. Akadeemilises maailmas ei võetud tõsiselt veidrat proportsioonisüsteemi viljelevat kummalist munka, kes ei viidanud oma kirjutistes ühelegi allikale. Kui doktoritööga alustasin, oli kritiseerijaid palju. Nüüdseks seda teemat tunnustatakse.

Roland Reemaa: Kes siis oli Dom Hans van der Laan?

Dom viitab sellele, et ta oli benediktiini munk. Tema eesmärk oli jõuda elu põhialusteni ja arhitektuur ehk loomeprotsess oli selleks sobiv meedium. Arhitektuuri õppis ta ainult kolm aastat, kuid mungana oli tal võimalus oma mõtetega sügavuti minna. Benediktiini munkade filosoofia on ora et labora: ühest küljest on oluline mõtisklemine ja palvetamine ning teisest füüsiline töö ja looming.

Pärast Teist maailmasõda kritiseeriti teda palju, eriti Hollandis, kus modernistliku arhitektuuri mõju oli suur. Muutus tuli siis, kui Vaalsis asutati uus benediktiini kogudus ja van der Laan kutsuti sinna juurdeehitust projekteerima. Esimest korda usaldati teda täielikult. 1960. aastal sai uue väljapuhastatud elementidele tugineva ja väga range arhitektuurikeelega krüpt valmis, kuid pälvis vähe tähelepanu. Ometi on see van der Laani loomingus pöördelise tähtsusega ehitis. Seda nimetati vabrikuks, ka häiris ornamendi puudumine, modernistide meelest oli see liiga traditsiooniline ja traditsionalistide arvates liiga moodne. Muutus suhtumises tuli alles 1980. aastatel Maastrichti Bonnefantenmuseumi näitusega.

Linsi: Van der Laani loomingus on olulisel kohal tema inimmõõduga ruumide kavandamiseks välja töötatud proportsioonisüsteem „Plastiline number“. Milles see seisneb?

Van der Laani järgi peab arhitektuur olema kõigepealt inimese mõõtu, s.o iga suurem ruum peab sisaldama väiksemaid. Tema sõnul paigutub inimene ruumi sisenedes automaatselt nii selle ruumi kui ka teiste seal olijate suhtes. Tegu on alateadliku matemaatilise protsessiga. Igal inimesel on isiklik ruum, umbes kolm-neli meetrit tema ümber. Isikliku ruumi tunnetamiseks kasutas van der Laan väikseid cella’sid ehk teatud rütmi järgivat sammastikku. See pole tema leiutis, vaid pärineb klassikalisest arhitektuurist. Proportsioonile toetudes sidus ta kogu ruumi, alates seina paksusest, mis on tema süsteemis alusühik cella’de konstrueerimisel, kuni suuremate ruumideni. Nii lõi ta arhitektuuris tasakaalu. Seda saab teha ka kuldlõike, Le Corbusier’ modulori või palladionistliku süsteemi järgi, kuid van der Laani süsteem toimib eriti kaunilt, kuna põhineb hierarhilisel rütmil.

Van der Laan kirjutas, et leidis oma 3 : 4 proportsiooni 1928. aastal, kui tal paluti Hollandi Baarle-Nassau kabelile torn kavandada. Oma memuaarides nimetab van der Laan seda heureka-momendiks. Tema märkmetest kasvas välja 12 loengut, sellest 1960. aastal raamat „Plastiline number“ ning viimaks 1977. aastal ka tema teine raamat „Arhitektooniline ruum. Inimese elukeskkonna korraldamise viisteist õppetundi“. 1928. aastast saadik pidas ta järjepidevat hierarhilist süsteemi oluliseks ega loobunud sellest kunagi.

Reemaa: Oled tema loomingu puhul rääkinud korra poeesiast. See on vastuoluline määratlus, kuid pädeb: ruumid on ehitatud küll lähtuvalt rangest süsteemist, kuid on ometi väga tundlikult loodud.

Proportsioonid on nagu klaveriklahvid. Võib muusikat luua ja mängida ükskõik millist meloodiat, aga selleks tuleb siiski osata klaverit mängida, muidu ei kõla see hästi. Proportsioonisüsteem on vahend. Nii on arhitektina lihtsam joon õigesse kohta tõmmata, kuid see on siiski poeetiline ja loominguline tegevus. Ja van der Laan oli selles ütlemata osav!

Linsi: Ütlesid, et van der Laani peeti pigem veidrikuks. Kuidas sobitub ta moodsa arhitektuuri ajalukku või modernismi?

Nimetan seda teedrajavaks praktikaks. Osa 1960. ja 1970. aastate arhitektuuriloomest ei sobitunud õigupoolest modernismi-traditsionalismi dihhotoomiasse, vaid jäi kuhugi nende kahe vahele või arhitektuuridiskursusest väljapoole. Kuna van der Laan teatas, et just tema proportsioonisüsteem on see ainus ja õige, oli teda väga kerge kritiseerida. Ta oli kompromissitu dogmaatik ning lõi peavoolust väljaspool oma maailma. Siiski oli tal oma väike büroo ja õpilased. Nii andis ta oma teadmised edasi, sulandus kollektiivsesse teadvusse, kuigi mitte kuulsa arhitektina, vaid intensiivse mentorluse tõttu.

Reemaa: Praegu paistab kasvavat huvi nende arhitektide vastu, kes jäid puhtakujulise modernismi varju.

Tänapäeval saavad arhitektid jälle ajaloost innustust. 1960. ja 1970. aastatel oli olulisem arhitektideta arhitektuur, kaasamine, urbanism ja linn. Eriti Hollandis poleks keegi julgenud tunnistada, et vaatab tagasi ajalukku – tähtis oli tulevik ja progress. Arvan, et ajaloo vastu on jälle huvi tärganud, sest tuntakse igatsust inimliku arhitektuuri järele. Meiegi üritame oma identiteeti leida. Ja siis avastataksegi 1970. aastatest arhitektid, kes on meie pärandiga nii kaunilt haakunud. Neil olid sellega toimetamiseks omad taktikad. Asja mõte pole kopeerimine, tähtis on pärandit ja selle konteksti tundma õppida ning selle pinnalt tõlgendusi luua – ja mitte ainult sotsiaalses mõttes, vaid ka arhitektuurikeele ja selle autonoomia seisukohast. Van der Laanil on siin väga tähtis koht, sest ta haakub meie traditsiooni ja seeläbi ka arhitektuuri alustõdedega.

Inglise keelest tõlkinud Keiu Krikmann