Julgete linn

Ivan Sergejev: „Narvas on selline rammsteinlik kõla ja maik. See on võimas koht, siin on nii palju teha.“

MERLE KARRO-KALBERG

Narva on vastuolude linn. Ühest küljest on siin viimastel aastatel palju tehtud: valmis Tartu ülikooli kolledži uus hoone, eelmisel aastal avati jõepromenaad, korrastati Joaoru rand ning ehitati rannahoone, avatud on bastioni käigud ning kunstiakadeemial Kreenholmis residentuur. Teiselt poolt pulbitseb selle kuldse kesta all pidev vastasseis: ollakse kõige uue vastu, endiselt idealiseeritakse barokset linna ja meenutatakse hea sõnaga nõukogude aega, mil linn oli noori täis ning linnaelu meenutas ööklubi. Kuidas nende kontrastidega toime tulla ning millist tulevikku Narvale plaanitakse, räägivad linna värske pea­arhitekt Ivan Sergejev ja linna muinsuskaitse vaneminspektor Madis Tuuder.

Ivan, sa oled Narva peaarhitekt olnud kaks kuud. Enne Narva tulekut elasid mõnda aega Hollandis, õppisid arhitektiks üldsegi USAs. Mis sind nüüd Narva tõi?

Sergejev: Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB)sümpoosioni korraldamise ajal avastasin, et tunnen huvi ka projekti juhtimise vastu, et mulle meeldib peale ruumi disainimise ka inimestega suhelda. Pärast TABi kolisime abikaasaga Hollandisse ja elasime vabakutselise elu. Esimene konkurss Narva linnaarhitekti koha täitmiseks kuulutati välja siis, kui kolima hakkasime. Just siis, kui mulle tundus, et võiksin proovida, konkurss tühistati. Nii polnud ka erilist põhjust siia jääda. Kui pool aastat hiljem uuesti peaarhitekti otsima hakati, siis teadsin, et tahan proovida. Välismaal jään alati välismaalaseks, kuhu ma ka ei läheks. Pealegi, linnaarhitekti kogemust mujalt ei saa. Mind huvitab, kuidas põimuvad võim, ruum ja haldamine, kuidas linna tegelikult ehitatakse või ei ehitata. Poliitika on paras peavalu, kuid mind võlub olukordade jälgimine ja analüüs. Lisaks kõigele on see ju Narva. Me kõik arvame teadvat, kuidas siin asjad käivad ja kui palju asju on valesti. Siin on selline rammsteinlik kõla ja maik. See on võimas koht, siin on nii palju teha. Mööda ei saa vaadata ka sellest, et olen Narvast pärit. Kuhu ma siis veel parema meelega panustaksin, kui mitte siia?

Kui eelmine linnaarhitekt Peeter Tambu lahkus, siis hakati otsima uut peaarhitekti, kuid linnapea tühistas konkursi päevapealt. Kõlasid süüdistused, et linnal polegi vaja tülikat ja isepäist spetsialisti, kes pidevalt sekkub. Mis hetkel linnaarhitektist puudust tundma hakati?

Tuuder: Projektid hakkasid kuhjuma, käima lükatud asjad jäid seisma. Uuel aastal vahetus linnapea ja leiti, et samamoodi enam edasi ei saa. Iga päev küll tehti tööd edasi, kuid polnud visionääri. Keegi pole ju kunagi arvanud, et linnaarhitekti kui sellist üldse tarvis poleks. Mis Narvas lahendamist vajab?

Sergejev: Palju on tehtud: linn on saanud päris mitu olulist investeeringut, läbi on viidud linnuse arhitektuurivõistlus, kolledž on valmis. Üks probleem on kindlasti tühjenevad piirkonnad ja mahajäetud hooned. Teine kitsaskoht on Narva isoleeritus, linn on praegu muust Eestist justkui ära lõigatud, kuskil nurga taga. See pole küll otseselt arhitektuuri probleem, kuid seostub siiski ühenduvuse ja ühendustega. Ma olen endale eesmärgiks seadnud linna avamise, kusjuures mitte ainult Tallinnale, vaid ka ülejäänud Eestile. Narva on ju selle riigi osa, nüüd on aeg ka niimoodi käituma hakata. Arhitektuur pole ainult detailide kujundamine, see on süsteem, mille loogika tuleb üles ehitada loovalt. Linna­arhitekti ametikohustus pole pelgalt fassaadipassi koostamine, tervet linna tuleb käsitleda kui süsteemi, vaadata, mis puudu on. Siinsed probleemid ei ole puhtalt ruumilised. Rinda tuleb pista ka vastuhakuga igale uuele ideele. Aga see on harituse ja silmaringi küsimus.

Tuuder: Ühendusi on erinevaid. Heaks näiteks on ka ETV+ stuudio, sest nüüd on Narva enam pildil ja kas või virtuaalselt Tallinnaga enam ühendatud, Tartu saatkond kolledži näol on meil küll olemas, kuid füüsiliselt on kahe linna vahel liikumine näiteks bussiga keeruline, sest sõiduplaan on hõre.

Mainisite vastuhakku uutele ideedele. Esmalt meenuvad Narva linnuse arhitektuurivõistlus, kolledž ja ka promenaad. Kas veel midagi?

Tuuder: Kolledži hoone arhitektuurilahendusele oldi vastu ka linna juhtkonnas. Asi jõudis lõpuks kohtussegi. Paljud sellised vastasseisud on suunatud ka isikute vastu, nii kolledži kui ka muuseumi juhi vastu. Kuigi see pole valdav. Eks konflikte on tagant tõuganud ka palju arhitektuurist väljaspool seisvaid huvisid. Kui asjad juba valmis, siis tihti vaibuvad ka kired.

Sergejev: Eks see on nii igal pool, et keegi on alati millegi vastu, ja lõpuks on see vaid väike osa elanikkonnast. Need, kes on poolt, ei võta kunagi sõna. Me ei saa öelda, et Narva on keskvõimu vastu. Mulle tundub, et see, mis Narvas on juba korda saadetud, on inimesi rahustanud. Paljudele tegelikult meeldib kolledžis kohvikus käia. Paljud on tänulikud promenaadi eest.

Praegu kavandate hoonestust raekoja platsi ümbrusesse. Mida täpsemalt?

Sergejev: Seal võiks olla raamatukogu või mõni muu avalik hoone. Planeerime sinna ka administratiivhoonet. Praegu koostame detailplaneeringut. Arhitektide liiduga kavandame „EV 100“ programmi „Hea avalik ruum“ raames arhitektuurivõistlust, et saada parim ruumiline lahendus just Stockholmi platsile.

Kas keskendumine ajaloolisele vanalinnale on strateegiline otsus?

Tuuder: Jah. Praegu on tulevase Stockholmi platsi ümbrus sisuliselt hruštšovkadega magala. Kolledž oli esimene suurem avaliku funktsiooniga asutus sealkandis. Vanalinna üldplaneeringu koostamisel seadsime eesmärgiks viia linna administratiivne ja kultuuriline keskus tagasi oma ajaloolisse kohta. Vanalinn on praegu muust linnast justkui ära lõigatud ja muutunud tüüp­hoonetega kõrvaliseks elamurajooniks. Seal on vaikne ja rahulik elukeskkond. Vanalinna elavdamise idee viskas omal ajal õhku Ülar Mark. Katri Raik võttis sel sabast kinni ja kolledž on selle visiooni esimene pääsuke. Oluline on ju saada sinna inimesed, seetõttu keskendumegi sellele piirkonnale.

Tundub, et linna on tekkimas kolm südant: Peetri platsi ümber, uute kau­bandus­keskuste ümber Tallinna maan­teel ning Stockholmi platsile vana­linnas. Kuidas selline kesk­me hajutamine linnaelule mõjub?

Tuuder: Praegu näeme Kreenholmis eriti teravalt, mida keskuse puudumine tähendab. Kõik, mis teisele poole raudteed jääb,, on justkui tagahoov. See piirkond on täiesti tühjaks imetud, vaid mõned kaubanduskeskused hoiavad seda veel elus. Kui tekstiilitööstus Kreenholmist kadus, kadus ka elu, kuigi 25% elanikkonnast elab endiselt seal piirkonnas.

Sergejev: Narvas on vahemaad nii väikesed. Ma võin vanalinna, Peetri platsile ja Tallinna maantee kaubanduskeskustele ringi peale teha tunni ajaga. Ehk ongi hea, et kaubandus on ühes kohas ja kultuur koondub Stockholmi platsi ümber? Ma ei näe probleemi.

Tuuder: Praegu on soolas ka sild vanalinna ja linnuse vahel. See teeks ühenduse eri liiki keskuste vahel palju loogilisemaks. Kaubandus on selgelt seal, kus on rahvas, see on kapitalistliku ühiskonna nähtus. Puškini tänava ümber on läbi aegade olnud palju büroosid, kaubandus- ja teeninduspindu. Praegu on ärid hakanud raudteepoolsest osast välja kolima, sest Kreenholm on tühi, seal liigub vähe rahvast. Plaanisime Puškini tänava sihis, üle raudtee viadukti teha, mis ühendaks selle piirkonna Joaoruga, aga see mõte hääletati volikogus maha, sest ei nähtud perspektiivi.

Kui palju barokk ja ajalugu tänast Narvat kummitavad või mõjutavad?

Sergejev: Oleme siin omavahel rääkinud linna ajaloost ja nähtavatest kihtidest ning ka Vabadussõja tähistamisest linnaruumis. Sõda algas seal, kus praegu on Kreenholmi piirkonna Säästumarket. Ja ruum ei anna seal ühtegi vihjet, et need sündmused just sealt alguse said. Nii on ka vanalinnas. Ajalugu on tegelikult maa all olemas. Kolledži ehitamise ajal tehti arheoloogilisi väljakaevamisi ja leiti hoonete seinad, millel krohvgi veel säilinud.

Pärast sõda käituti linnadega erinevalt, mõnel pool püüti olemasolevat säilitada, mõnel pool mitte. Siin lükati kõik lihtsalt maatasa. Aga kui otsida, siis on see ajalugu olemas, seda on lihtsalt väga raske üles leida. Me oleme harjunud mõttega, et Narva on monokultuurne, kuid see ei ole nii. Kahjuks on kõik varasemad kihid ära peidetud, kuid nende esiletoomisega tegeleb nii arhitektuuri- kui ka arendusosakond. Narva on palju põnevam koht, kui arvatakse.

Tuuder: Paljud igatsevad endiselt taga seda Narvat, mida nad on näinud vaid piltpostkaardil. See, mida me raekoja ümbrusse plaanime, lisab piirkonnale palju. Sellest tuleb kindlasti nüüdisaegne keskkond.Läheb küll aega, kuni kohalikud selle omaks võtavad. Millegi kadumine linnaruumis, olgu selleks siis tühi plats, park või hoone, tekitab leina, sest harjumuspärane olukord muutub.

Sergejev: Meil on olnud palju ideid. Narva raekojas on Fjodor Šantsõni ehitatud vanalinna makett. Miks ei võiks me midagi sellist virtuaalselt teha mobiilirakendusega: kõnnid mööda tänavat, võtad telefoni välja ja see näitab sulle, milline kirik on selle hruštšovka asemel seisnud.

Tuuder: Tegelikult näeb ka vanalinna üldplaneering ette kahe hoone elusuuruses maketeerimist. Aga hea näide nüüdisaja ja ajaloo kokkumängust on ikkagi kolledži uus hoone ja raekoda. See virtuaalne sild, mis seal tekib, on vägev. Paljud kohalikud muidugi ei mõista seda, kuigi hoone on üle ootuste hästi vastu võetud.

Sergejev: Arhitektidena treenimegi koolis kujutlusvõimet, et näha enda ees maja, mida veel olemas polegi. Seda peabki harjutama. Vastuseis uutele asjadele ei tulene sellest, et majad või inimesed oleksid valed. See on üldine ettekujutamise probleem.

Tuuder: Kuna Narvas igatsetakse taga idüllilist vanalinna, siis arvatakse, et uute majadega me justkui hävitame võimaluse vana taastada. Kuid ka see vanalinn oli kunagi uus linn. Barokne Narva ehitati eelmise linna varemetele. Siin tuleb mõelda, millise hävingueelse aja juurde tagasi peaks pöörduma, kas 1944. aasta hävingu või XVII sajandi oma. Hävinguid on Narvas olnud vähemalt viis. Võib-olla meeldib inimestele keskaegne linn veel kõige rohkem. Baroki­ajastu linn kannab endas ju hoopis teistsuguseid ideid, ka majade paigutus eiras eelnevat. Ilmselt 100 aasta pärast ihaletakse seda vana head XXI sajandi linna. Kuid palju on ka neid, kellele just selline 1960. aastatel loodud keskkond meeldib: majad on vaid otsapidi tänava poole ja hoonete vahel on pargilaadne keskkond, seal on rahulik elada.

Sergejev: Narvas on palju ühesugust. Keskkonna mõttes pole siin palju valida: kas hooned enne Stalini surma või pärast seda. Inimesed tahavad igal pool tegelikult ühesuguseid lihtsaid asju, et oleks ilus ja vaheldusrikas. Siin pole ühtegi normaalset kohvikutki. Siin on igav. Kõik need asjad ei puutu küll otseselt arhitektuuri, vaid ettevõtlusse ja investeeringutesse, aga ka need jõuavad lõpuks ruumiliste lahendusteni.

Narvas on ettevõtluseks palju võimalusi. Kuid siin oodatakse kogu aeg suurt pauku, et keegi tuleks ja lahendaks korraga kõik mured. Loodetakse, et tuleb suur tehas ja kõik saab korda, või tuleb turist ja toob lahenduse, et Kreenholmi piirkonna elluäratamine on võluvits. Kuni sellist jumalikku sekkumist oodatakse, ei ole Narva kestlik. Praegu teevad suuri asju väikesed ettevõtted, kus tööd saab ehk paar inimest, selliseid suuri tootmisüksusi, nagu Narvas on varem olnud, siia enam ilmselt kunagi ei tule. See on globaalne häda, mis väljendub ruumis suurte tööstusparkidena. Ehitame valmis ulatusliku taristu ja loodame, et tuleb keegi ja võtab selle kasutusele.

Tuuder: Tuleme turismi juurde. Vaadake, Narvas pole kerjuseid. Võib küll kõlada julmalt, kuid kerjused on linna atraktiivsuse indikaator. Praegu Narva linnana turisti ei peibuta.

Sergejev: See on nagu suletud ring. Ühest küljes kurdetakse, et meil pole midagi, teisest küljest ei saa ka midagi teha, sest siin pole justkui kedagi, kellele teha. Kui küsida kinnisvaramaakleritelt, kuidas Narvas uute korterite müük edeneb, siis nad vastavad, et eriti ei lähe. Miks? Sest neid pole. Pole näiteid, mille pealt statistikat teha. Keegi peab selle mõttejada katkestama. Narvas peab julge olema, see on julgete linn.

Tuuder: Elanikkonna ootused oma elukeskkonnale on siin pisut teistsugused kui mujal. Inimestele on vaja väga vähe: töökohta, kindlat sissetulekut, kooli või lasteaeda. Harjutud on tüüpsete lahendustega. Pole vaja mitmekesist kõrtside valikut, sest kõrtsides käia pole kombeks. Kui oleks nõudlus mitmekesisuse järele, küll see siis ka tuleks. Õnneks on Narva noored palju lahtisemad, laiema silmaringiga, maailma näinud ja nemad ootavad, et ka linn pakuks rohkem võimalusi nii vaba aja veetmiseks, meelelahutuseks kui ka sportimiseks.

Linn saab noori kinni hoida taristu arendamisega. Hea näide on taas kolledž. Kui Stockholmi platsi ümbrusesse plaanitu peaks teostuma, on see suur samm edasi atraktiivsema linnakeskkonna poole. Hoiame pöialt, et ka Kreenholmi plaanid teostuksid, kuigi, see ala on hiiglaslik. Kui Rotermanni kvartalit on Tallinnas kolm hektarit, siis seal on ruumi 30 hektari jagu. Pealegi asub Rotermann magusaimas kohas, linnasüdames, Kreenholm nurga taga, keskusest eemal.

Sergejev: Suured muutused toimuvad ikkagi samm-sammult. Tagasi vaadates näeme, et siiani on kõik tõesti ju ühekorraga juhtunud: tuli Rootsi kuningas ja rajas siia linna, siis tuli vene võim, lükkas vana eest ja ehitas uue keskkonna. Kuid praegu peab linn olema orgaaniline, kohanema olukorraga vähehaaval. Mulle tundub, et praegu on Narva leidmas uut hingamist, et elu tuleb siia tagasi.

Tuuder: Hea näide on ju ka nüüd teist hooaega toimiv EKA residentuur Kreenholmis. See tundub esialgu väike asi, mis kopikat küll sisse ei too, aga toob juurde elu. EKAst oli see julge samm ja hea, et Kreenholmi arendav Narva Gate neile ühe hoone kasutada andis. Eriti hea meel on mul selle üle, et ka kohalikud leidsid sinna eelmisel hooajal tee. On väga oluline, et sinna tuli just loomekeskus, mitte pood või büroo.

Sergejev: See on ju klassikaline gentrifikatsiooni näide, kus mahajäetud piirkonna asustab kõigepealt loovklass, kes elustab lõpuks kogu naabruskonna ja aitab selle järjele. Kunstnikud on alati näinud võimalusi seal, kus teised seda ei näe.

Kui palju tuleb teil Narvas rinda pista kahaneva linna ilmingutega? Rahvas kolib ära, hooned jäävad tühjaks ja see taastoodab negatiivset kuvandit ning peletab inimesed eemale.

Tuuder: Karm statistika ütleb, et linnast lahkub keskmiselt 1000 inimest aastas. Viimase 25 aasta jooksul on elanike arv kahanenud peaaegu 28 000 elanikku. Lahkumine on probleemi üks tahk. Teine asi on see, et ehk esimest korda sõjajärgse Narva ajaloos on linnas eakad inimesed. 1950. aastatel tulid linna ju noored tööealised inimesed, tänavatel jooksid ringi lapsed. Nõukogude ajal kutsutigi Narvat noorte inimeste linnaks, vanureid siin ei olnudki. Linn oli nagu ööklubi. 1980. aastatel hakkasid esimesed inimesed pensionile jääma. Vanemad inimesed, kellel tarvis hoopis teistsuguseid teenuseid, tekkisid 1990. aastatel. Eks seepärast igatsetakse möödanikku taga, et nõukogude ajal oli Narva julgete noorte linn. Nüüd on kohe saabumas see hetk, kus vikat niidab maha vaata et 30% elanikkonnast. Juba praegu oleme hädas kalmistuga, kuhu enam juurde matta pole ruumi. Linnaruumis see veel ei kajastu, nii nagu Kiviõlis või Kohtla-Järvel. Seal on muutused tuntavad, sest tühje maju lammutatakse.

Sergejev: Tahan kahaneva linna ilmingutest sotti saada. Plaanin mahajäetud hooned kaardistada, et saada ülevaade, kust inimesed on välja kolinud. Seda infot meil praegu ei ole. Linn ei ole veel füüsiliselt kahanenud nagu Valga, kus päriselt maju lammutatakse. Ruumiliselt on linn sama, mis aastakümneid tagasi. Siin on aeg seisma jäänud. Kui me saame noori inimesi veenda, et nad siia jääksid, siis taastoodab linn ennast ise. See küsimus hõlmab nii arhitektuuri, linna­uuringuid, majandust kui ka planeerimist.