Kae kooli!

Tabivere põhikool on koolimajade seas kahtlemata eristuv ja eriline. Hoone on kui kogukonnakeskus, mis kasvatab ühtekuuluvustunnet.

EVA-MARIA TRUUSALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tabivere põhikool. Arhitektid Ott Alver, Alvin Järving, Lisett Laurimäe, Sander Paling, Mari Rass (Arhitekt Must). Sisearhitektid Kadi Karmann, Mari Põld ja Jelizaveta Sedler (T43 Sisearhitektid). Maastikuarhitektid Mirko Traks, Karin Bachmann, Juhan Teppart, Kristjan Talistu, Uku Mark Pärtel (Kino Maastikuarhitektid). Arhitektuurivõistlus toimus 2018, hoone avati 2020. aasta sügisel.

Tuntud Hollandi arhitekt Herman Hertzberger (1932) on lõviosa oma karjäärist pühendanud hariduse ja arhitektuuri omavahelise suhte mõtestamisele. Kolmekümne õppeasutuse ning paljudele raamatute autor leiab, et kooliarhitektuur on näide hoonetüübist, mis on viimase saja aasta jooksul erakordselt vähe arenenud. Väline vorm ja materjalide kasutus on ajaga muutunud, kuid seesmine süsteem suuresti säilinud. Hertzberger on veendunud, et kooli- jt õpikeskkondade loomises peitub arhitektuuri tähendusrikkaim ülesanne. Tema hinnangul polevat teist ruumi, mis suudab inimese arengut ja maailmapildi kujunemist sedavõrd kaalukalt mõjutada.1

Praegune hariduselu on muutuses. Aine- ja faktiteadmiste kõrval on aina teravama tähelepanu all üldoskuste (enesejuhtimis-, eneseväljendus-, (enese)analüüsioskus, sotsiaalne pädevus jne) arendamine. Muutunud õpikäsituse parimal viisil rakendamiseks peab ruum seda teadlikult toetama. Hertzberger unistab kooliruumist, mille igas nurgas oleks võimalik õppida. See tähendab, et kool on kui õppimise maastik, kus aktiivne, kogemuspõhine õpe on esiplaanil, mitte klassiruumis n-ö luku taga. Sedaviisi täitub kooliruum õppimise ja teadmiste küllusega, ühtaegu inspireerib ja intrigeerib. Sellisel avatud õppemaastikul2 oma tee leidmine ja sellel püsimine kasvatab vajalikke oskusi.

Praegu ongi Eestis igati soodne aeg, et füüsiline keskkond hariduse sisulist arengut toetavaks alusmüüriks laduda. Haldusreformist tulenev koolivõrgu korrastamise programm on hoogsalt käima lükatud. Viimastel aastatel on ridamisi avatud uusi või värskelt renoveeritud koolimaju. Eelmise aasta sügisel alustasid õpilased oma kooliteed uue ilme saanud ruumides enam kui kümnes üldhariduskoolis. Jõgevamaal asuv 149 õpilasega Tabivere põhikool oli üks põhjaliku uuenduskuuri läbinud koolidest ning pälvib tänu sellele tähelepanu käesoleva artikli peategelasena.

Eellugu. Tabivere koolimaja rajati oma praegusele kohale 1973. aastal. Asukohavalikut mõjutas toona tugevalt Saadjärve masina-traktorijaama juhtkond, kes soovis, et nende rajatud haridustempel Vooremaal kaugustesse paistaks.3 Kaheksaklassilise koolina alustanud, kuid hiljem keskkooliks reorganiseeritud kooli hoone juures tehti aastate jooksul palju juurde- ja ümberehitusi. 2018. aastaks oli hoone osaliselt väga amortiseerunud ning ülalpidamiskulude mõttes ebaefektiivne, mistõttu kuulutati välja arhitektuurivõistlus, et leida parim ideekavand hoone rekonstrueerimiseks. Konkursi võitis töö „Galerii“. Pakutud lahenduse kontseptuaalne selgroog on puitelementidest kõrge võlvitud galerii, mis annab koolile väga tugeva ja eristuva identiteedi ning omal moel jätkab ka haridustempli narratiivi.

Külaskäik. Äratuskell seatud erakordselt varaseks, ärkan kottpimedal novembrihommikul, päeval, mil sajab esimest vihmasegust lund. Tartust Tabiverre jõudmiseks kulub veidi vähem kui pool tundi. Pargin auto Saadjärve-poolse algklassidele mõeldud sissepääsu juurde. Hommikuhämaruses tekitab suurtest madalal paiknevatest akendest kumav valgus koduselt õdusa atmosfääri ja puitelementide loodud valguse-varju mängu. Algklasside avatud alal on näha hommikust sagimist, mitmed koolisaabujad teevad akna all peatuse, et tervitada sõpru ja näha, kes juba kohal on – see on vahva võimalus luua juba eemalt side eesootavaga.

Leian tee peasissepääsu juurde, mis asub kooli asulapoolsel küljel. Olen lummatud vaatest, mille tekitab läbi hoone justkui lõpmatuseni ulatuv kõrge puitvõlvidega rütmistatud ruum. Religiooniloolane ja filoloog Marju Lepajõe on leidnud, et haridus on püha ja ammustest aegadest olnud olemuslikult eestlaslik hoiak.4 Sellise maailmavaatega pole sugugi imeks- või pahakspandav näha siin paralleeli gooti katedraalidega. Valguse arhitektuur, nagu viimast on nimetatud, on Tabivere koolihoone puhul tabav määratlus.

Ülendatud meeleseisundis ja eneselegi üllatavalt tajun koolihoonesse sisenemisel kutsuvat ja positiivset atmosfääri. Rõivistuga külgnevas tualettruumis hoolikalt käsi pestes (nagu praegusele ajal kohane) muigan omaette, kuuldes sinna kogunenud tüdrukutepundist tundide-eelset poistejuttude kihinat. Tualettruum ise on kahte suunda avatud, sujuvat läbiliikumist võimaldav ruum, kus peeglite paigutusega on loodud nutikas avarus, ja ühtlasi saab kiigata pesuruumist otse raamatukokku. Tänu kõrgetele lagedele, hajusale valgusele ning vahvale värvilaengule ületavad WC-boksid tavapärase argisuse ja mõjuvad mõttepausiks küllastavalt.

Selles koolis ei ole raske orienteeruda. Mööda galerii-alleed liikudes võib olla kindel, et miski (või keski) ei jää märkamata või üles leidmata. Sõbralikku vahetut suhtlust õpilaste ja õpetajate vahel soodustab säärane ruumiprogramm endisest oluliselt enam, kinnitab direktor. Hetkel, mil tundideni on veel loetud minutid, näeb suhtlus aga suuresti toimuvat hoopis virtuaalruumis. Lahutamatu turvaelement nutitelefoni kujul näpus, seistakse külg-küljeti koridori ääres või istutakse avatud ala astmestikul. Kellahelina vaibudes jääb kõlama vaikus, mille saatel pääsen ruumi lähemalt uudistama.

Helget, valgusküllast ja avarat atmosfääri pakub koolihoone ohtralt.

2 × Terje Ugandi

Läbi hoone justkui lõpmatusse juhatav kõrge puitvõlvidega rütmistatud ruum on lummav ja meenutab gooti kirikut.

Tabivere kooli süda on galerii keskteljel paiknev avar ristkasutusega ühisruum. Pidulikemail hetkil on see aula ja kontserdisaal, keskpäeval söökla, vahetunnil puhkepaik, tunni ajal potentsiaalne õpperuum. Tumepunane toon seintel, lavaastmestikul ning ruumi jagavatel kardinatel mõjub mahedalt, liigselt ärritamata. Vaieldamatult erilisem koht on ühisala tagaseina istumiseks loodud tõstetud astmestik, mida võimendab pea kohal valgust andev piklik katuseaken. Seljatagusega ning maapinnast ja teistest liiklejatest kõrgem asukoht loob redutamiseks vajaliku turva- ja privaatsustunde, kus saab mugavalt ümbruses toimuvat jälgida ning seeläbi end keskkonna osana tunda. Pole üllatav, kui esimesel vahetunnil hõivatakse esmajoones just see tagasopp. Tumepunases hämaruses on mõnus.

Tabivere koolimaja paigutub orgaaniliselt olemasolevasse keskkonda. Maapinna langust Saadjärve suunas on ära kasutatud nii, et madalamas osa paiknev kahekorruselise hoone moodustab asulapoolse ühekordse osaga visuaalse terviku. Sellisel moel tekib algklassidele eraldi sissepääs ja selle kohale (teisele korrusele) kaetud rõdu vaatega Vooremaa suurimale veesilmale. Sisseelamisfaasis pole veel täit selgust, kuidas rõdu turvakaalutlusi arvesse võttes kõigile vabaks kasutamiseks avada. Sellegipoolest, säärase ruumi olemasolu loob võimaluse avanedes iselaadi olemis- ja õpikeskkonda kindlasti juurde.

Kompaktsus on uue koolihoone puhul kahtlemata asjakohane märksõna. Ühest küljest tähendab see praktilist ja ökonoomset lähenemist: iga ruutmeeter olgu maksimaalselt aktiivses kasutuses ning ruumid ristkasutuses. Teisalt tekib seda kirevat koolielu kõrvalt nähes üsna kiiresti kahjutunne piirangute pärast, millele pragmaatiline rahapitser on oma jälje jätnud. „Vanas majas said õpilased rohkem hajuda, oli kohti, kus olla. Praegu on sisuliselt ainult söögisaal-aula, raamatukogu ja rõivistuesine,“ nendib direktor. Ka kaheksandatelt ja üheksandatelt klassidelt saadud kirjalikust tagasisidest peegeldub igatsus rohkema ruumi ja mitmekesisemate liikumisvõimaluste järele.

Tuleb tõdeda, et eri atmosfääriga istumis-, olemis- või õppimiskohti väljas­pool klassiruumi napib koolimajas tõesti. Valgusküllane galerii on oma suursugususes jäänud kasutajale passiivseks transiitkoridoriks. Küllap oleks parem, kui sisearhitektuuri projektis ette nähtud liigutatavad puidust pakud poleks mööbli riigihankest välja jäänud. Need oleks pakkunud mööda sirgjoonelist kesktelge edasi-tagasi kõndimisele lisaks ajutisi peatusvõimalusi.

Tulen tagasi loo alguses kirjeldatud haridusruumi põhimõtete juurde. Tabiveres oleks olnud võimalus astuda veel samm edasi ja luua argikasutajale kogemusrikkam ruum. Usun, et galerii puidust sammaste vormiloogikat järgides oleks saanud luua veel ühe kihistuse, mis pakkunuks rohkem hajumisvõimalusi ning eriilmelisemat (kehalist) ruumi­kogemust.

Mõneti üllatavalt ilmnes õpilastelt saadud tagasisidest, et paljude lemmikkoht koolis on rõivistuesine. Üllatav on see ehk sellepärast, et istumiseks-olemiseks on seal kapiridade ees lihtne pink. Pakun, et õpilaste eelistuse taga on vajadus eraldatuse ja turvalise inimmõõtmelise ruumi järele, mida rõivistuesine oma (ülejäänud koolimajaga võrreldes) madalama lae ja keskteljest eemalseisva asukohaga kindlasti pakub. Ehk oleks siingi mõne tavapäratu lahendusega tekkinud suurem võimalus luua eraldatuseks ja privaatsuseks sobiv vaheldus.

Siiski ei pea liigselt nukrutsema, sest appi tuleb koolihoone eriline asukoht. Kooliga külgnev Tabivere mõisapark, suur staadion, mitmekülgne mänguväljak, istumispinnad ning pinnavormid loovad küllusliku liikumis- ja olemisruumi. Tõsi, sombuse ilmaga tuleb sellist koolielu, kus kesksest avatud ruumist liigutakse vahe- ja õppetundide ajal rohkem õue, ette kujutada. Sise- ja välisruumi läbipõimitus, mida toetab koolihoone ruumiprogramm, mitu sissepääsu ja väliruumi galerii klaasfassaad pakuvad vajalikku vaheldust nii kehale kui vaimule.

Raamatud ja toit. Kõige õdusam paik koolimajas on raamatukogu, olles peamine koht, mis pakub natuke vaiksemat ja intiimsemat keskkonda. „Mulle meeldib raamatukogu, sest seal on see nelinurk toolidega,“ ütleb neljandik Maksim. Kõnealune „nelinurk“, kuhu lapsed hõike „lähme tšillima“ saatel kaovad, on kahest L-kujulisest riiulist moodustuv ristkülikukujuline lugemissopp, mis on parasjagu täpselt nii suur, et mahutada kaks kõrge seljatoega pehmet ja veidi õõtsuvat tugitooli. Seal näeb lapsi nii üksi, kui ka suures pundis toimetamas. Lisaks on raamatukogu keskel kompaktne astmetega lava, mille pehmetel tumbadel saab läbi viia ainetunde, koosolekuid ja muid rühmategevusi.

Raamatukoguatmosfääri suure austajana tekib tahtmine seinu laiemaks lükata. Ruumikitsikusest räägivad nii ahtad vahekäigud kui ka kõrged maast laeni raamaturiiulid, mis loovad küll ägeda dekoratiivse vaate peasissekäigupoolsetele maast laeni akendele, kuid tegelikult raskendavad sellised lahendused raamatute käsitsemist ja kasutamist. Raamistatud vaate raamatukogu hubasusele tekitavad mänguväljakupoolsel küljel aknaid ümbritsevad ruumilised päikesevarjestuse elemendid. Valge pildiraam kutsub sisse piiluma. Kuigi kõik kogud uude raamatukokku ära ei mahtunud, oli kogukonnaraamatukogu kooliga ühendamine väga oodatud samm ning seda keskkonda hindavad kõrgelt nii õpilased kui õpetajad.

Lisaks vaimutoitu pakkuvale raamatu­kogule serveerib positiivset toiduelamust ka kooli söökla, mis ilmub kui võluväel kahe pikema vahetunni ajal aula avatud alale. Toidul on direktori sõnul koolielus vaikimisi väga tähtis roll. Tema 10 aastase staaži jooksul on põhiliselt rahulolematu oldud just toidu osas. Vanas majas sõi kogu koolipere ühises ruumis ühe ja sama vahetunni ajal termostes toodud toitu. Lärmi oli palju. Nüüd on koolil oma köök ja õpetajad on üllatunud, kuidas selline avatud ruumilahendus on viisakat söömiskultuuri arendanud. Oma panuse meeldivasse atmosfääri annab ka sise­arhitektide hea akustikalahendus.

Hea auraga maja. Helget, valgusküllast ja avarat atmosfääri pakub koolihoone rikkalikult. „Tulen vahepeal ka nädalavahetustel koolimajja, et selles suurepärases keskkonnas segamatult tööd teha. Pimedal ajal särab maja imeliselt tuledes,“ kiidab üks õpetaja. „Kõik, kes esimest korda tulevad, on võlutud tundest, mida galerii tekitab. Seda peab ise kogema,“ ütleb teine. Maja on omaks võetud, tunne on hea. Kiidetakse ka suurepäraseid tehnilisi võimalusi, mida õpetajad uues majas kasutada saavad. Minagi pean tunnistama mõningat kadedust, kui olen ära näinud kõik need kõrgel tasemel varustatud robootika-, tööõpetus-, kodundus- ja kunstiklassid, millest võisin oma kooliajal vaid unistada.

Tabivere põhikool on koolimajade seas kahtlemata eristuv ja eriline. Hoone on kui kogukonnakeskus, mis kasvatab ühtekuuluvustunnet. Kui õpilane tunneb oma kooliga tugevat sidet, on kaasatud õpi- ja otsustusprotsessidesse, on ta oluliselt motiveeritum, et võtta omaks ühised normid ning väärtused ja nendele vastavalt käituda.5

Ruum ei ole kunagi tühi. Selle ülesehitus kõneleb alati mingitest väärtustest ja võimalustest. Nõustun Hertzbergeriga, et kooliarhitektuuril on tähendusrikas roll, et toetada praeguseid väljakutseid hariduse vallas. Koolielu võidab, kui loodav ruum on väga selgelt mõtestatud. Kui poleks ideaale, poleks ka millegi poole püüelda.

1 Herman Hertzberger, Space and Learning. – Lessons in Architecture 3. Rotterdam: 010 Publishers 2008, lk 45–46.

2 Hertzberger ei pea silmas ebaotstarbekat avatud kontori ruumiplaneeringut, vaid pigem peenelt orkestreeritud suletust ja avatust põimivat õpperuumi.

3 Aimi Põldma, Kirik ja rahvaharidus. Rmt: Aegade jäljed. Kodupaiga kool 320: Tabivere gümnaasium 35. Koost Katrin Roodla. Vali Press, Põltsamaa 2008, lk 21.

4 Marju Lepajõe, Miks haridus on püha? – Ööülikool. Toim Jaan Tootsen. Vikerraadio, 24. I 2015. https://vikerraadio.err.ee/797945/ooulikool-marju-lepajoe-miks-haridus-on-puha

5 Chris Philip Bonell, Adam Fletcher, Farah Jamal, Helene Wells, Angela Harden, Simon Mark Murphy, James Thomas, Theories of how the school environment impacts on student health: Systematic review and synthesis. – Health & Place 2013, nr 24, lk 242–249.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht