Kalaranna juhtum kui kodanikuaktivismi proovikivi

Arutelu Tallinna merele avamise üle ei saa vaibuda enne, kui linn on mereäärega tõepoolest parimal viisil kokku liidetud.

TRIIN PITSI

Üle kümne aasta kestnud Kalaranna saaga ja Telliskivi seltsi võitlus lauge rannajoone ja liivaranna eest on jõudnud lõppfaasi: kompromiss arendaja Pro Kapitaliga on saavutatud. Hulgalise ebaselguse tõttu saab kokkuvõtte asemel teha siiski pigem vahekokkuvõtte, sest sellesse loosse lisandub kindlasti veel peatükke.

Linnaruumi mitmekesistavat kohapõhist sekkumist, ajutisi kasutusstrateegiaid, installatsioone ja kunstiprojekte on Eestis kahjuks näha olnud liiga vähe. Üks näide on mõttetult seisnud Kalarand. Kohalikud elanikud võtsid selle omaalgatuslikult kasutusele, sest see on ideaalne ujumiskoht. Laiemat tuntust kogus see programmi „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011“ kuuluval linnainstallatsioonide festivalil „Lift 11“: mereäärne korrastati, püstitati riietuskabiin ja ehitati rannamööbel. Sellega sai kogu piirkonnast populaarne ajaveetmise paik ka kaugemalt tulijatele.

Kalaranda võikski näha ka kui ühte vähestest kultuuriaastast siiamaani toimivatest projektidest, ajutisest lahendusest on kasvanud välja midagi enamat. Sestsaadik on vabatahtlikud igal kevadel oma vahendite ja annetatud rahaga randa koristanud ja uued lavatspingid ehitanud, kuna tuul ja vesi on vanad talve jooksul täielikult ära lammutanud. Samasuguse järjekindlusega on võideldud ka inimliku avaliku ruumi püsimise eest, sest suurarendus oleks esialgsete plaanide kohaselt kogu paiga iseloomu hävitanud. Visadus on viinud selleni, et Kalarand jääb alles.

Peetud vaidlused pole aga tähtsad mitte ainult konkreetse koha ja konkreetse vaidluse pärast. Pro Kapitali ja Telliskivi seltsi planeeringuvaidlus on oluline verstapost kodanikuühiskonna arengu ajateljel. Sellised vaidlused tulevad kasuks – ja mitte ainult parema linnaruumi loomele, vaid kodanikuaktiivsuse ja kaasava demokraatia arengule. Kalaranna teema suureks paisumine näitab, et oma põhimõtete eest ollakse valmis võitlema, vaba aega ja energiat panustama, suurärimeeste ja nendega läbi põimunud riigi/linnavõimuga vastasseisu astuma. Ja seda selleks, et teostada riigi kodanikena kõrgeimat võimu. Telliskivi selts on palju kordi vastakuti seisnud nii Pro Kapitali kui ka Tallinna linnavalitsusega, sest ka viimase seisukohad olid avalikel aruteludel arendaja poole kaldu: õigustati enda tegevusetust ja eraomaniku tahtmisi.

Kui üks asumiselts suudab mõjutada muutma arenduskava, mis suure tõenäosusega ei taga avaliku ruumi säilimist sel kujul, nagu kasutajad seda sooviksid, siis on saavutatud palju. Kalaranna lugu näitab, et kui tugevasse kogukonda kuulub nii sõnakaid kodanikuaktiviste kui ka ruumilise planeerimise nüansse läbi ja lõhki tundvaid spetsialiste (vahel mõlemad ühes isikus), siis on rohujuuretasandilt võimalik ka justkui juba ametlikult lukku pandud asju muuta.

Kivinenud arusaam eraomandist

Meedia suhtumisest teema kajastamisel tuleb paraku teha järeldus, et asumiselts kodanike esindusena on pigem negatiivne nähtus, mille olulisest rollist kogukonna asjades kaasarääkimisel aru ei saada.

Eestis on väga elujõuline eraomandi püha ja puutumatuse dogma, justkui oleks igasugune eraomandi piiramine õiguste liigne kitsendamine. Kuid omand tähendab vastutust ja olulise krundi korral Tallinna kesklinnas mere ääres seda enam. Detailplaneeringu ülesanne on kaitsta avalikku huvi ja panna paika piirid, mille raames omanik võib tegutseda. Seetõttu oligi vaja jõuda Kalaranna planeeringu pisiasjades üheselt mõistetava lahenduseni. 1990. aastatel populaarseks saanud eraomandi ülimuslikkuse retoorika ei saa enam kuuluda praegusesse repertuaari. Nüüdsed arendusplaanid peavad sündima koostöös ning arendaja ja kohalik omavalitsus peaksid nägema läbirääkimistes võimalust saavutada parem tulemus.

Tervik koosneb detailidest

Tihtilugu jõuab info olulise planeeringu kohta avalikkuseni liiga hilja. Planeerimisprotsessid on keerulised ja hoomamatud neile, kes pole ses vallas spetsialistid: igaüks ei suuda mõista iga joone nüansse või näha ette planeeringu seletuskirja sõnastuse mõju.

Telliskivi seltsile on ette heidetud liigset tähenärimist planeeringu pisiasjade kallal, on arvatud, et liivarand oleks ehk säilinud ka niisama. Aga just pisiasjade tagaajamine ja nende eest seismine on selle protsessi üks oluline õppetund, sest linnaruumis määravad detailid terviku toimimise.

Paljud valusad kogemused on näidanud, et arendaja ilusaid lubadusi ei saa sinisilmselt usaldada ning demagoogilise jutu taga võib aimata, et planeeringusse jäänud juriidiline auk ilmselt ka ära kasutatakse. Kuna meil pole välja kujunenud planeerimispõhimõtteid, millest peetaks kinni ka siis, kui need ei ole must-valgel kirjas, siis ei saa midagi juhuse hooleks jätta. Avalikku huvi on Eesti õigussüsteemis peaaegu võimatu hiljem kohtus kaitsta. Suure tõenäosusega aitab Kalaranna planeerimise pikale veninud protsess edaspidi sellelaadseid vaidlusi lühendada või sootuks vältida.

Aktiivne osalus on pool võitu

Linnaruumile mõtleb päevast päeva väike osa inimesi, veel väiksem osa kujundab seda ja ainult näpuotsatäis on reaalselt valmis oma mugavustsoonist välja tulema ja parema linnaruumi eest aktiivselt võitlema.

Kodanikuaktivism on heaoluühiskonna privileeg, aga ka prioriteedi küsimus. Millele siis veel oma aega kulutada, kui mitte argise elukeskkonna parandamisele või vähemalt hea säilimise tagamisele?

Erialainimestele on tegevuskava selge: teavitustöö, aktiivne osalemine arutelus, ideekorje, petitsioonid, ekspertiisid, artiklid, seminarid, teadustööd jne. Kalaranna kaitseks koostatud kahele avalikule pöördumisele aastatel 2012 ja 2015 andis allkirja üle 4000 inimese, toetajaid ja mõttekaaslasi oli kindlasti veel rohkem, kuid raskem osa tööst langeb ikkagi üksikute inimeste õlgadele.

Linnaruumi kvaliteedi tõstmiseks on vaja paljude inimeste süstemaatilist sekkumist. Hea ruum ei sünni lihtsalt niisama, selle eest tuleb võidelda. Suur arv anonüümseid allkirju veebilehel petitsioon.ee ei tähenda veel seda, et vajadusel on allakirjutanud valmis oma näo ja nimega ühisesse eesmärki panustama. Kõikide interneti suhtlusvõrgustike võimaluste juures on ikkagi füüsiline kohalolek ja reaalne kokkupuude kaasamõtlejatega see, mis viib tulemuseni.

Kuigi senisest palju parema linnaruumi väljanõudmisega on juba algust tehtud, on see siiski alles algus.

Loodan väga, et Kalaranna kogemus aitab planeerimises valitsevat omavoli vähendada. Paljude uute arendus­projektide puhul on juba näha osapoolte kasvavat koostöövalmidust. Kui arendaja kutsub laua taha ka asumiseltsi või linna­ruumieksperdid, siis on võimalik suuri vastuolusid ennetada ja tegelikult võidavad sellest kõik. Kohalikud omavalitsused peaksid mõistma, et nad esindavad oma kodanikke ja kogukonda ega saa seista üksnes ultraliberaalsete seisu­kohtade eest.

Arendaja võib alati lähtuda lühiajalistest ärilistest eesmärkidest ja müüa elustiili, mida saab endale lubada ehk väga väike osa elanikkonnast. Mereäärne ala ei pea olema luksuspiirkond. Merevaade ei pea olema kättesaadav ainult väljavalitutele.

Kalarand peab tulevikus olema Tallinna visiitkaart, esinduspiirkond, mis on kohalike elanike nägu ja tegu. Selliseks muutumise šansid on linlastele omaseks saanud liivaranna allesjäämise kindlustamisega suuremad kui varem.