Kärdla „ujuv“ maja

Margit Mutso

Hea linn – milline see on? Eks ikka selline, mis inspireerib ärimehi ja loomeinimesi, lihtsat inimest ja väljavalitut, selline, mis kutsub investeerima, meelitab kohale turiste, kus tahetakse elada, mida meenutatakse ja millist igatsetakse. Kuidas luua selline linn? Ühest vastust kindlasti pole, aga üks on kindel: võimalus, et linn mõistliku aja jooksul iseenesest selliseks kasvab, on vähetõenäoline. Linn vajab õiges suunas arenemiseks visiooni, lühemaid ja kaugemaid eesmärke, sihte, mille poole tüürida, planeeringuid, mis tagavad, et iga uus investeering kukub täpselt õigele kohale, sinna, kus linnal sellest kõige rohkem kasu on. Füüsiline linnaruum võib panna linna elama ja vastupidi – selle käestlaskmisel hääbuma. Linna märk on enamasti linnasüda, tavaliselt mingil kujul funktsioneeriv keskväljak. See on koht, kuhu satuvad peaaegu kõik linna külalised, kus elanikud oma vaba aega veedavad ja sisseoste teevad. See on koht, mille järgi linna tuntakse ja meenutatakse.

Eesti Vabariigi 100 aasta juubeli programmi arhitektuurivõistluste seeria „Hea avalik ruum“ raames toimub rida arhitektuurivõistlusi, kus otsitakse vanadele linnasüdametele uut identiteeti. Kärdla keskväljak oli selle võistlussarja neljas objekt. Pärast võidutööde väljavalimist palusin Kärdla võistluse üle arutama selle žüriiliikmed arhitektid Toomas Tammise ja Kalle Vellevoo ning Hiiu vallavalitsuse arhitekti Jürgen Vahtra. Väljakoorunud mõtted läksid kohati Kärdlast kaugemalegi uitama, sest probleemid Eesti väikelinnades on samad, linnade (taand)areng toimunud ühtmoodi.

Margit Mutso: Ma olen Eesti väikelinnade keskuste osas väga kriitiline: enamasti valitseb kesklinnas juhuslikkus, organiseerimatus, ideepuudus. Siinkohal vaatan ma süüdistavalt just linnajuhtide poole.

Kalle Vellevoog: Enamiku Eesti linnakeskuste praegune ilme on kujunema hakanud tsaariajal. Oma märgi jättis ka vabariigi algusaeg, jõulisemalt vormis keskusi nõukogude võim. Praeguseks on kaubandus kolinud linnaserva ja väikelinnade keskosast elu välja suretanud. Suur on rahapuudus, eelarve kulub kõigele hädapärasele, mis seadusega kohalike omavalitsuste õlgadele pandud. Avaliku ruumi teemad on tavaliselt tähtsuselt viimasel kohal, mis muidugi ei tähenda alati, et probleeme ei nähta või ei teata.

Toomas Tammis: Eestis on range planeeringuga linnu vähe, esimese hooga meenuvad vaid Võru ja Sillamäe, enamik on isetekkelise struktuuriga. Need ei ole väga tihedaks jõudnudki kasvada või on kesklinnas hoonestust hävitatud ja piazza tüüpi klassikalist väljakuruumi, mis tihedalt hoonestusega ääristatud, meil polegi. See tähendab, et klassikalise linnaruumile lähenemisega on meil väga vähe peale hakata. Tallinna Vabaduse väljak on ootamatult õnnestunud lahendus kohas, kus kohtuvad XVII sajandist pärit bastionid, muinasajast pärit Harju tänava siht, 1920ndatest pärit romantiline Vene draamateater, 1930ndatest pärit moodsama joonega hoonestus ja praegune liiklusskeem. Sellise tohuvabohu leiab peaaegu kõigis meie suuremates ja väiksemates linnades. Selge avaliku ruumi tekitamine selles olukorras on keeruline, ajaloost õpitud linnaehitusega pole teha siin midagi.

Vellevoog: Enamik linnakeskusi paikneb kunagistel teede ristumiskohtadel, kuhu on aja jooksul tekkinud väärikas hoonestus. Nii on see näiteks Tõrvas, Kuressaares, Paides, Viljandis ja ka Kärdlas, mille keskus asub viie tänava ristil.

Mutso: Linna eksivate väheste investeeringute suunamiseks korraliku planeeringu tegemine ei ole nii kallis töö, et omavalitsus seda teha ei jaksaks. Sajandivahetusel tehti mitmeid linnakeskuste arhitektuurivõistlusi, neid toetas kultuurkapital. Saadi hulk häid lahendusi, aga millegipärast pole võetud võistlustulemusi nt Räpinas, Põlvas, Jõgeval jm edasises tegevuses aluseks. Ainus linn, kus võistlustulemusi tõsiselt võeti ja mis selle põhjal edasi on arenenud, oli Rakvere ja tulemus on täna silmaga näha. Kas Rakvere on rikkam linn kui näiteks Jõhvi, mis on arenenud üsna isepäiselt, palju kaootilisemalt?

Vellevoog: Tõsi, Rakverel oli väga tugeva visiooniga aselinnapea Peep Vassiljev, kes seisis hingega linna ruumilise arengu eest. Mind paneb ka aeg-ajalt imestama, kui ebaökonoomselt kasutatakse seda raha, mis omavalitsusel õnnestub näiteks eurotoetustena saada. Sõitsin mõni aeg tagasi Pada-Sonda-Kiviõli teel, seal, paksu metsa all, lookles asfalteeritud rattatee, ilusti valgustatud, aga lumi lükkamata ja tee kasutuseta. Lihtsam on suunata raha mõne rattatee ehitamiseks, mitte linnasüdame parandamiseks, milleks on vaja selget nägemust. Jõgeva keskväljaku äärde on ehitatud uusi maju ja renoveeritud vanu, paraku üks arhitektuurilt kehvem kui teine. Linna keskväljak on üks suur väljakasvanud park, mis karjub muudatuste järele, aga linnavalitsusel näivad olevat teised prioriteedid.

Linnade puhul on selgelt tunda, kas seal on oma tugev nõuandja arhitekt, kellega arvestatakse, või ei. Kui selline inimene on olemas, siis prioriteetide ja linnaruumi üle ka arutatakse, aga kui arhitekti ametikoht puudub või on see vaid formaalne, on linna areng stiihiline, arendus käib krunthaaval, ilma kindla struktuuri ja ideeta.

Tammis: Tihti tundub, et omavalitsuste prioriteet on pigem töökohtade loomine kui linna planeerimine. Kui saabub investor oma ideega, siis püütakse talle luua võimalused, vaatamata tervikpilti, ja töökohad luuakse linnaserva, kesklinn aga kahaneb. Kärdla vallavanem on õnneks võtnud selge seisukoha, et ta valmistab ette võimalusi saarele investeerida nii, et see ei toimuks juhuslikult. Kärdla on väga mõnus elamiskoht, selle keskosa on lihtsalt väga hajevil, üks suur parkimisplats, seda ruumi saab kindlasti paremaks teha. See oligi Kärdla võistluse eesmärk. Planeerimisel tuleb aga mõelda ka sellele, et väikelinnade elanikkond väheneb. Kas ruumilise planeerimisega on võimalik kuidagi seda protsessi pidurdada? Teha nii, et noor inimene pärast kooli lõppu mujale ei kibeleks? Nii, et siin oleks atraktiivne keskkond, kus on elu, võimalus perega koos aega viita ja midagi, mille üle linnaelanikuna uhke olla?

Kunstiakadeemias on tehtud väikelinnade probleemide lahendamise teemal paar magistritööd. Kui otsida näiteid maailmast, siis ausalt öeldes on seda väga vähe, sest väikelinnade all mõeldakse maailma mastaabis pigem Tallinna-suuruseid linnu.

Vellevoog: Just nimelt, kesklinn peab pakkuma tegevusvõimalusi, ei piisa vaid sillutatud tänavast ja puudest-põõsastest. „EV 100“ arhitektuuriprogrammi võistluste eesmärk on tuua linnakeskusesse aktiivsus, anda linnale uus hingamine, funktsioonid, mis toovad inimesed kodust välja: pagariärid, baarid, poed, teenindus jne. Kärdlat nimetatakse kohvijoojate linnaks, paraku kohalikud väljas kohvi joomas ei käi.

Tammis: Linn ei saa teha äriprojekte, küll aga toetada neid ruumilise kavaga. Arhitektile on sellise ülesande lahendamine üsna keeruline: ei ole vaja leida asukohta vaid ühele või mõnele teisele objektile, vaid lahendada linna kasvuprobleem, vastata küsimusele, kuhu panna perspektiivne äripind. Kärdlas on oluline turu asukoht, plaanitakse ka kultuurimaja laiendamist, aga need ei ole ka põletavad probleemid. Mis see siis on, millega peaks tegelema? Laekunud töid vaadates selgus, et väga mitmed osalejad ei olnudki osanud õiget ülesannet endale püstitada.

Jürgen Vahtra: Kärdlal on tegelikult veel mitu suurt väljakut: Leigri ja Vabriku väljak, kus suvel toimub nii mõndagi, kuid mis igapäevase kohtumispaiga ja piiritletud linnaväljakuna ei toimi. Nende ümbruses puuduvad väljakut toetavad funktsioonid. Kärdlal on puudu just see selge kohtumispaik, mida soosib linna geomeetria, ümberkaudsed funktsioonid, millel oleks selge keskpunkt. Praegu on keskväljak pigem läbisõidukoridor, mille tekkimist on soosinud see, et kunagi oli siin teede sõlmpunkt, ning viimaste kümnendite kiire autostumine.

Mutso: Oluline on tajuda linna mõõtkava. Praegune keskväljaku osa on Kärdla linnale liiga suur: lepid kokku, et kohtume keskväljakul, aga kui väljaku ühest otsast vaatad, siis inimest teises otsas ära ei tunne. Võistluses sõelale jäänud töödes on ühel või teisel moel suurt väljakuala vähendatud või liigendatud.

Vellevoog: Mõnedes töödes oli sekkumine jälle liiga agressiivne, ka need jäid kõrvale. Viimase sajandi jooksul on Kärdlasse ehitatud majadel on oma väärtus ja koht ning kui nende kõrvale panna liiga suur ehitusmaht, siis see tapab vana ära. Tõuseb veel ka küsimus, kas Kärdlasse tuleb nii palju inimesi, et täita suuri mahte.

Mutso: Kärdla mure, teiselt poolt muidugi ka rõõm, on see, et linna raskuskese hakkab kalduma mere poole. Valminud on uus ellinguhoone, sadam areneb, siia on kavandatud kohvikuid, ärisid, spaa, mille juurde kuulub Kärdla mõistes lausa kõrghoone mahus hotell. Mida teha, et väikelinna keskus selle arenduse taustal päris kokku ei kuivaks, kuidas meelitada inimesi sadamast kaugemale kesklinna? Vaja on nutikat lahendust, midagi, mis oleks vaatamisväärsus, märgiline Kärdlas.

Vahtra: Rannapiirkonna areng on pärast nõukogudeaegset merest eraldatust väga loogiline, merevärav peabki olema merelinna üks prioriteete. Sadamapiirkond ei tohi ega saagi konkureerida ajaloolise linnasüdamega. Linnakeskus ei nihku mõne planeeringu tulemusel, see on põlvkondi kestev protsess, mida turumajanduse olukorras dikteerib lõpuks paljuski elu ise. Detailse planeerimisega väga kaugele ette vaatamine võib teatud juhul ju tingida plaanide ümbertegemise, sest ajaga vajadused muutuvad. Enam ei ole võimalik plaanimajanduse korras luua uusi satelliitkeskusi, eriti väikelinnas, kuhu investeeringute leidmine on keeruline. Sadama piirkond jääb meie kliimas siiski hooajaliseks ning keskse linnaväljaku ülesandeid ei ole võimalik sinna kunstlikult üle kanda.

Mutso: Kärdla keskväljak on praegu liiga suur, samal ajal aga ei taheta siin kuidagi loobuda võimalusest korraldada ülesaarelisi suurüritusi, paraadi, kontserte, laatu jne.

Vellevoog: Jah, selguski, et vaja on transformeeritavat ruumi, mille saaks teha vastavalt võimalusele väiksemaks ja suuremaks.

Mutso: Kärdla võistlus on minu praktikas esimene, kus žürii nägi võidutöös palju rohkem võimalusi, kui autorid ise. Alguses tundus ju, et esikoha kandidaat on pigem töö märgusõnaga „Kivi, paber, käärid“. Seda seni, kuni vallavanem Georg Linkov käis välja mõtte, et „Kärrdali“ ideed kahest väljakust, mille on kaheks jaotanud uus turuhoone, võiks edasi arendada ning teha uus ehitusmaht liigutatavana, tõsta hoone relssidele, et väljakute suurust saaks vastavalt vajadusele muuta. Mõte saarelinna väljaku liikuvast majast tundus sobivat kui rusikas silmaauku – väikse kiiksuga, kuid funktsionaalne.

Tammis: Teise preemia saanud töö on tehtud hea käega. Autorid on loonud väljakule ilusa arhitektoonilise piiri, aga väljak ise on jäänud ühetaoliseks, staatiliseks. Võidutöö „Kärrdal“ eelis on see, et väljak on jaotatud talve- ja suveplatsiks. Sellele lahendusele siis žürii mõtleski juurde ruumijaotaja liigutatavuse, et väljakute suurust muuta. Nii tekiks rikkalikum olukord. Mõned tööd eeldavad, et asjad tuleb tingimata teha valmis, et väljak tööle hakkaks. Selle lahenduse puhul võib ehitise teha ka hiljem, selle puudumine ei pidurda keskväljaku arengut.

Vellevoog: Töös „Kivi, paber, käärid“ on väljak raamistatud hooajaliste paviljonidega. See tähendab, et suurema osa aastast oleksid need olnud tühjad ja lihtsalt lagunenud. Suvel oleks muidugi tore. Esimese preemia pälvinud töös pakutud rannapaargut meenutav ehitis on pikema kasutusajaga. Katusealust saab kasutada väga mitmeks otstarbeks, ka see on oluline.

Mutso: Lõpuks kolmandale kohale platseerunud „Triiv“ oli kindlasti üks minu lemmikuid algusest peale. Mulle meeldis mõte koondada väljak praegu kõige aktiivsemate majade vahele Konsumi poe poolsesse otsa. Väljaku äärde jääksid lisaks poele piirkonna vanim puitmaja, rekonstrueeritav kultuurimaja ning väljapakutud uus turuhoone. Konsumi pood pole ehk just see kõige väärikam väljakuhoone, aga maja funktsiooni ja välimust on võimalik muuta. Miks mitte asendada see tulevikus uue raehoonega? Tänane linnavalitsus on ju rendipinnal. Ostupreemia pälvinud töö rajas ehk kõige võimsama väljaku, just sellise ruumi, mille kohta Toomas Tammis enne mainis, et sellise lähenemisega pole suurt midagi peale hakata.

Tammis: Ostupreemia saanud töö puhul oli ilmselgelt tegemist andeka arhitektiga, kes oli lahendanud olukorra klassikalises võtmes. Iseküsimus on, kas selline klassikaline range lahendus on tänapäeval põhjendatud. Võib-olla sobiks see siia umbes saja aasta pärast, kui Kärdlal on väga hästi läinud ja ta on tihedaks muutunud.

Mutso: Mulle see lahendus meeldis, vähemalt paberi peal: praegune väljakujoon on pööratud veidi teiseks, nii et klassikalise nelinurkse väljaku telgjoonele jääb ajalooline pritsumaja, mis kahtlemata on siin üks väärikamaid hooneid. Väljak on ümbritsetud puudega ja funktsioonideks jaotatud. Kui ümberringi on väikelinnadele omane kaos, siis mõjuks võib-olla selline range väljak just tasakaalustajana.

Vellevoog: Kärdla võistlus õnnestus kindlasti, välja sai valitud suure potentsiaaliga lahendus.

Vahtra: Ükskõik milliste muutuste kavandamine ja elluviimine väikeses kohas, kus peaaegu iga elanik võib kujuneda oluliseks arvamusliidriks ja mõjutada paljude suhtumist muutustesse, peab laia kõlapinna saavutamiseks olema hästi avatud. Kärdla keskväljaku võistluse puhul õnnestus see hästi ja senimaani pole laekunud ühtegi žürii otsust kritiseerivat arvamust, loodan, et keegi neid arvamusi ka enda teada pole jätnud. Olen kindel, et valitud lahendus ei igane, et see kannab edasi Kärdlale omaseid motiive ja võimaldab kas või samm-sammult kohapealseid väärtusi lõhkumata edasi liikuda.

Kas seekordsed võistlused on tulemuslikumad, kui olid viisteist aastat tagasi toimunud arhitektide jõukatsumised? Mitte keegi pole paraku mõelnud küsimusele, miks tookord suure õhinaga korraldatud võistluste tulemused peaaegu kõik sahtlisse unustati. Oli selle taga kellegi isiklik huvi, rumalus, teadmatus? Võim ju vahetub ja vastuseid oleks hea teada. Kindel on see, et kui linnajuhtkond väljavalitud ideest ei vaimustu, kui seda kohaliku ladviku poolt entusiasmi ja südamega ellu ei viida, kui see ei ole hetkepoliitikast kõrgem eesmärk, mis pärandatakse edasi järgmistele linnavõimudele, siis jäävad ka seekordsed võistlused pelgalt kergeks pinnavirvenduseks uinuvate väikelinnade kohal. Hiiu vallavanema Georg Linkovi entusiasm ja teotahe lubavad Hiiumaal loota parimat. „Ujuv“ maja saare pealinnas võiks liigutada saarel enamatki peale väljakute piiride, kui ta vaid ilmavalgust näeks.