Kes projekteerib Tartut?

Tiit Sild, Tartu linnaaarhitekt

Vastus Enriko Talvistu arvamusartiklile „Uue vana Tartu eest” (Sirp, 25. III nr 12)  Enriko Talvistu sulest pärit näituse „Võistlus uue Tartu eest II” arvustus eelmises Sirbis läheb sujuvalt üle kriitikaks Tartu ja Eesti arhitektuurimaastikul toimuva pihta laiemalt. On tunda, et artikli autoril on raske taak kanda ja ta tahab end läbi kirjutise sellest vabastada. Artiklit lugedes jääb paraku selgusetuks, mida Talvistu tegelikult tahab öelda. Ta ei püüa oma kriitikas olla objektiivne ega luua hinnanguteks arusaadavat skaalat või taustsüsteemi. Selle asemel  kostitatakse lugejat julgelt väärinfo ja laimuga. Lisaks on tekst tulvil faktivigu ja pinnapealseid järeldusi.        Talvistu alustab näituse kritiseerimist selle pealkirjast: „võistlus” tulenevat militaarterminoloogiast, mis olevat vaikselt omas Emajõe sängis loksuda tahtvale Tartule sobimatu. Tartu tahtvat olemasolevaid väärtusi vaikselt ekspluateerida ja mitte eriti panustada arengule. 

Uut (sh arhitektuuri, eriti progressiivsemat osa sellest) on nähtud olemasoleva suhtes solvavana, millegina, mis on juurtetu ja arusaamatu. Talvistu nõustub siiski vajadusega korraldada arhitektuurivõistlusi. Järgnevalt esitan sisulise õienduse artiklile, faktivigade parandamise jätan märkustena lõppu.         

Pucheri-Brambergeri juhtum         

Arhitektuurivõistluse resultaadina on Tartusse Siili tänavale valmis ehitatud esimene austria arhitektide Thomas Pucheri ja Alfred Brambergeri büroo projekteeritud maja. Viidates sellele  ja ka viimase aja teistele (enamikus siiski vist pealinna) näidetele, leiab Talvistu, et meie projekteerimisturgu on õige pea hõivamas Taani, Soome ja Austria arhitektuuribürood, olgugi et eesti arhitektuur on igati tasemel ja maailmakaardil. Kohaliku projekteerimisturu kaitse Eestis on ehk aktuaalne teema, aga Tartu kontekstis siiski kohatu.       

  Siili tänava (tookord nimetatud Rebase tänava järgi) arhitektuurivõistlusel osales 2006. aastal kuus bürood. Tellija soovis alguses kutsuda osalema neli bürood Eestist ja kaks Soomest, aga elu kulges Eestis juba buumi vaimus ja kolm kutsutud eesti arhitektuuribürood otsustasid ajapuudusel loobuda võistlusel osalemisest. Soovitasin siis tellijale nelja arhitektuuribürood, kes olid saanud ERM i konkursil auhinnalised kohad: ALA Project Soomest,  Thomas Pucheri ja Alfred Brambergeri büroo Austriast, Gianni Botsfordi büroo Suurbritanniast ja arhitektuuribüroo Kosmos Eestist. Hea meelega oleksin soovitanud ka ERM i võitjaid, kuid neil oli tööd juba küllaga. Tellija loobus Kosmosest, kuid võttis ühendust ülejäänud kolme arhitektuuribürooga ja Rebase tänava kortermajade võistlus toimus ühe Eesti, ühe Austria, ühe Suurbritannia ja kolme Soome büroo vahel, võitjaks osutusid austerlased.  Talvistu arvates on kummaline, et üks välismaine arhitektuuribüroo osutub ühes linnas edukaks lausa kahel arhitektuurivõistlusel. Maailmas ringi vaadates selgub aga, et selles pole tegelikult midagi imelikku. Näiteks Baselist võib leida hulgi maailmakuulsa Šveitsi arhitektuuribüroo Herzog & de Meuroni projekteeritud hooneid, seevastu Zürichist või Bernist mitte ühtegi. See on ka loomulik – kus tegijaid, seal nägijaid. Pärmivabriku omanikele  meeldis Emajõe veerele projekteeritud elamu sedavõrd, et nad soovisid näha selle autoreid osa võtmas ka pärmivabriku ala planeerimise konkursist. Põnev keskkond inspireerib, seda on näha näiteks Andres Lunge büroo poolt kõnealuse Siili tänava kortermaja lähedusse projekteeritud büroohoonet vaadates (Sõbra 54). Talvistu artiklist läbi kumav soov kapselduda ja siseturgu kaitsta võib küll tunduda pädeva strateegiana, kuid seda paraku vaid  esmapilgul. Selline lähenemine pole tulemuslik, see viib stagnatsioonini ega ole tegelikult vaba turumajanduse tingimustes enam ka võimalik. Pigem võiks siinkohal mõelda, kuidas õnnestuks rohkem eesti arhitektuuri importida Eestist väljapoole. Eesti arhitektidel on piisavalt progressiivseid ideid löömaks maailmas läbi, seda tõestavad esimeste märkidena arhitektuuribüroode Pluss, Salto ja Allianss Arhitektid võidud Lätis ja Norras.         

Mõnede välisarhitektide tulek Eesti turule  pole probleem, kui tegu on ikka n-ö tegijatega. Thomas Pucheri arhitektuuribüroo on end pärast Rebase kvartali arhitektuurivõistluse võitu tõestanud ka mujal maailmas: islami konverentsihoone konkursil Jeddahis Saudi Araabias saavutati esimene koht, hiljuti napsati esimene preemia Poolas Varssavi sümfooniaorkestri (Sinfonia Varsovia) uue kontserdihoone konkursil maailmakuulsa arhitekti Zaha Hadidi eest.       

Eliel Saarinen projekteeris Tartusse Pauluse kiriku, Tallinnasse praeguse kultuuriministeeriumi hoone ning võitis Suur-Tallinna arhitektuurivõistluse; Armas Lindgren ja Viwi Lönn tegid Estonia teatrimaja – ei tea, et seejärel oleks toimunud debatt projekteerimisturu eestlaste käest äralibisemise teemal. Samas oli kindlasti neil hoonetel oma mõju ümbritsevale ja ilmselt jäid need märgilise tähendusega verstapostideks  ja eeskujudeks Eesti oma areneval projekteerimisturul.   

Majad väljadel   

Enriko Talvistu viitab tõsiasjale, et enamik  Tartu uusehitisi on üksikhooned keset tühja välja. Tõepoolest, selles väites on üksjagu tõtt. Vahest viitab autor siin sellele, et nõukogude ajal Tartu linnaarhitektina töötanud Arnold Matteuse strateegia hoida kesklinna krundid ja pargid hoonestusest tühjana ei ole tänapäeval enam parim lahendus?   

Jõuame küsimuse juurde – kes olulised hooned kesklinnast välja planeeris? Arhitektuur, eriti aga linnaplaneerimine on pikemaajaline protsess, kus oluline on järjepidevus. Paratamatult tuleb aeg-ajalt süüa suppi, mida meie eelkäijad on keetnud. Pahatihti oleme  eelmise põlvkonna otsuste suhtes seetõttu ka põhjendamatult kriitilised. Modernistlikul linnaplaneerimiselgi, mida Talvistu näib vihkavat, on omad positiivsed küljed, mida ei tasuks niisama lihtsalt maha salata. Maaülikooli väljaviimise kesklinnast otsustas juba eelmine põlvkond. Sama käib mitmete teiste oluliste linnaehituslike küsimuste kohta. Ka Tartu ülikooli juhtkond on siiamaani aktiivselt ametis keemia- ja füüsikahoone kesklinnast väljaviimisega. 

See on ainus lõik Talvistu artiklist, millega osaliselt nõustun: kesklinna krundid ja pargid tuleb värske pilguga üle vaadata ja otsida võimalusi nende mitmekesistamiseks nii hoonestuse kui ka funktsioonide osas.       

Alveri-Kaasiku koolkond 

Arusaamatul põhjusel õhkub Talvistu tekstist mõistmatust ja sallimatust noorema põlvkonna  arhitektide vastu. Ma ei näe kuigi sügavat mõtet koolkondade vastandamises, kõigil neil on oma, Eesti arhitektuurimaastikku rikastav koht. Külastasin sügisel Bulgaarias Sofia arhitektuurinädalat ja võin seal nähtu põhjal öelda, et enamik Ida-Euroopa arhitekte tõepoolest imetleb eesti arhitektide tegemisi. Sealsete kohalike arhitektide looming on aga just see, mida Enriko Talvistu kirjeldab sõnadega „skulpturaalnedekoratiivne, sisulisel art déco’lik, aga  teiste materjalidega”. Lisaks iseloomustab neid tegelemine vaid hoonetega, hoonetevaheline avalik ruum on mängust väljas. Soovitan Enriko Talvistul silmaklapid ära võtta ja vaadata, mis toimub Eesti arhitektuurimaastikul laiemalt: needsamad Talvistu kritiseeritud Alveri-Kaasiku koolkonna arhitektid on võitnud suure hulga Eestis tehtud arhitektuurivõistlusi. Mida muud see näitab kui koolkonna elujõulisust! Andres Alverit ja Veljo Kaasikut  tuleb siinkohal tänada sellise koolkonna rajamise eest. See koolkond ei baseeru mitte ühe kindla maitse või arhitektuuristiili propageerimisel, vaid arhitektuuritudengite õpetamisel inimesteks, kes suhtuvad ruumi mõtestamisse analüüsivalt ja loovalt, kes suudavad põimida oma loomingusse omajagu ruumipoeesiat ning kelle projektid ei lõpe pelgalt hoone välisviimistlusega. Kas saab sisutühjaks nimetada Tartu kesklinna kooli laiendust või  Tartu kõrgema meditsiinikooli õppehoonet?     

On suurepärane, et tuntumate eesti arhitektide hooned kerkivad ka Tartu linna. Talvistu  tõdeb, et tahab elada Tartu LINN AS, mitte keset arhitektuuriajakirjade klantspilte. Need kaks pole ju omavahel vastuolus, mõlemad, nii linn kui ajakirja esikaanele sobivad ehitised, on samaaegselt võimalikud. Kutsun siinkohal kõiki huvilisi külastama arhitekt Urmo Metsa kureeritud ja kujundatud näitust „Võistlus uue Tartu eest II”, kus on kokku võetud viimaste aastate Tartu arhitektuurivõistluste paremik, ka pealinna arhitektuurimuuseumis  (13. IV – 1. V).   

Faktivead artiklis  „Uue vana Tartu eest”   

Enriko Talvistu väidab, et Siili tänava asum on ärikvartal ja et sinna on planeeritud 5 maja. Tegemist on elukvartaliga, kuhu on planeeritud 9 maja.   

Autor väidab, et Siili (Rebase) tänava asumi ja pärmivabriku kvartali arhitektuurivõistluse žüriis osalesid samad isikud. Ainus žüriiliige, kes osales mõlema võistluse žüriis, oli linnaarhitekt Tiit Sild. (Pärmivabriku ala võistluse žürii koosseis: Tartu linnaarhitekt Tiit Sild, Tartu LV planeeringuteenistuse juhataja Indrek Ranniku, arhitekt Inga Raukas, Tartu LV arhitekt Tõnis Kimmel, Viljandi linnaarhitekt Marko  Männik, arhitekt Raivo Kotov, žürii esimees oli Tanel Hagel BVL Kapitalist. Siili tänava elamute võistluse žürii: Tartu linnaarhitekt Tiit Sild, Tartu ülikooli arhitekt Merje Müürisepp, arhitekt Kari Mökkälä Soomest, arhitekt Emil Urbel, majandusgeograaf Hardo Aasmäe, SR V Kinnisvara projektijuht Vello Must, žürii esimees oli Baltland Groupi juhatuse liige Alvar Ild.) Talvistu väidab, et žürii protokollid pole avalikud. Kõikide Tartus toimunud avalike arhitektuurivõistluste  lõpp-protokollid on avalikud ja vaadatavad Internetis aadressil www.tartu. ee/aeo. Välja on pandud ka mitmete kutsutud osalejatega konkursside lõpp-protokollid. Artiklis öeldakse, et Siili tänava kortermaja parkla lagi kukkus sisse. Parkla lagi ei kukkunud sisse, vaid selle kerge ripplagi deformeerus ehitusvea tõttu.       

Arhitektuuriteenistuses töötas Tõnis Kimmel,  mitte Tiit Kimmel. Seoses Emil Urbeli büroos projekteeritud Vanemuise ja Ülikooli tänava nurga majaga ei ohatud arhitektuuriteenistuses, nagu väidab artikli autor (saan siinkohal rääkida küll ainult enda eest: olen nimetatud majaga väga rahul).         

Enriko Talvistu väidab, et arhitektuuriteenistusse on koondunud kindla maitsega koolkond. Praegu töötavad Tartu linnavalituses üks kunstiakadeemia haridusega ning kaks Tallinna tehnikakõrgkooli lõpetanud arhitekti. Mõni aeg  tagasi oli see suhe 2 : 2.       

Arvustuses viitab Talvistu ühele žüriitööle  viis aastat tagasi, kui Sild ja Kimmel olevat justkui eksperdina žüriid mõjutama kutsunud Ralf Lõokese Saltost. Autor mõtleb siinkohal ilmselt artiklis mitu korda viidatud Vanemuise ja Ülikooli tänava nurgamaja kutsutud osalejatega arhitektuurivõistlust, kus Ralf Lõoke ei olnud konkursitööde hindamisse kaasatud aga mitte eksperdina, vaid hääleõigusliku žüriiliikmena. (Žürii liikmed: Tartu linnaarhitekt Tiit Sild, OÜ Tähering esindaja Kalev Kase, arhitekt Andres  Kadarik, kunstiajaloolane Enriko Talvistu, arhitekt Ralf Lõoke, žürii esimees oli Aivar Tuulberg Vallikraavi Kinnisvarast.) Tõnis Kimmel žürii töös ei osalenud.